Seitse mõtet seoses Olle Lauli „Niguliste õpilastega”

Peeter Helme

Eesti kirjandusloo ilmselt kõige paksema ilmunud debüütromaani keskne küsimus on: mis on õnn ja kuidas seda ära tunda?

1.

Olle Lauli pseudonüümi all ilmunud „Niguliste õpilased” räägib viiesaja kolmekümne viiel leheküljel iseenesest võrdlemisi lihtsa, kuid seda kaasahaaravama allakäiguloo, mille keskmes inimesed, kes ei oska hakata oma eluga peale mitte midagi muud kui seda raisata ja hävitada. Elus, mille sisu on äärmuslikkuseni määratud karjääriredelil tõuklemisest ning materiaalsete hüvede nautimisest, muutuvad inimsuhted sisuliselt võimatuks ning hetkenaudingu nimel ollakse valmis purustama enam-vähem kõik, mis võiks vähegi midagi väärt olla, mida võiks vähegi nimetada eksistentsile mõtet ja tähendust andvaks.

„Niguliste õpilasi” võib nimetada ka dekulturatsiooni dokumentatsiooniks. Mõneti saab seda võrrelda ühe teise samalaadse teose, Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaadiga”, sest ka Olle Lauli räägib inimestest, kes on hukkunud juba ammu enne huku nähtavat algust. Öelda, et raamatus valitseb hukatuse atmosfäär juba algusest peale, ei ole päris õige. Tegelikult läheb tegevus pärast sünget epiloogi korraks isegi võrdlemisi naljakaks. Küsimus on hoopis muus. Nimelt räägivad nii Ellis kui Lauli inimestest, keda pole. Vahe seisneb selles, et Ellis teeb selle kohe loo alguses selgeks, lastes oma peategelasel Patrick Batemanil selle ka välja öelda (peatükk „hommik” lk 33–40, kus Bateman räägib oma keha eest hoolitsemisest, tehes üsna ühemõtteliselt selgeks, et see ongi kõik, mis ta on, millest ta koosneb). Lauli metoodika on erinev.

 

2.

Esiteks muudab ta oma „kangelased” väga ruttu tülgastavaks. Rääkida ei saa isegi mitte klassikalise, pahelise, ent romantilise ja ligitõmbava või siis vähemasti kaastunnetki äratava antikangelase loomisest. Viimast mõistet on peategelane Johannese kohta tegelikult sobimatu kasutada. Ühest küljest ei ole ta tingimata halb inimene. Ta ei kehasta ka mingit põnev-romantilist inimtüüpi, keda kohtab üldiselt vaid paberil ja tselluloidil…

Johannes on pigem omamoodi must auk, tume mülgas, mis imeb endasse kõik negatiivse, suutmata midagi vastu pakkuda või teda tabavat töödelda ja analüüsida. Ta karjub küll appi, kuid teeb seda valel ajal, valel aadressil ning valel viisil. Nii Johannes kui ka tema parim sõber Kert ei ole võimelised mõistma iseennast, rääkimata siis teineteisest.

Iseenesest pole selles muidugi midagi ebatavalist – mingis mõttes ei mõista keegi meist iseennast. Kuid säärase totaalse enesevõõristuse arengu kirjeldamine ning selle kaudu tegelastevahelise empaatiavõimalusegi tapmine on midagi üsna kapitaalset.

Lauli saab sellega hakkama ning kui raamatu alguses tekib lugedes veel mingi abitu reaktsioon, soov, et autor ikka midagi ette võtaks või kuidagi justkui tegevust suunaks, sekkuks sellesse, siis üsna ruttu kaob igasugune tahe tunda tegelastele kaasa. Kui nad Johannese (ja alguses ka Kerdi) töökohal omavahel tülitsedes teineteisest mööda räägivad, siis mõjub see käegakatsutavalt nõmedalt. Lausa nii nõmedalt, et tekib vaid üks tunne: nii loll olukord, kus vahitakse teineteisele otsa, ollakse teadlikud teineteise probleemidest ning avatakse siis suu ainult selleks, et öelda vastastikku täielikult solvavaid lollusi, ei saa olla välja mõeldud…

 

3.

Autori meetod tegelaskujude lagunemise kirjeldamiseks on huvitav. Lauli kasutab selleks peaasjalikult dialoogi, mis kannabki teose narratiivi. Johannese ja Kerdi allakäigu ning omalaadse tühjenemise sümbolina on viisteist lehekülge suuresti purjus lalinast koosnevat dialoogi lehekülgedel 173 kuni 188 äärmiselt mõjuv. Seda võib võrrelda „Ameerika psühhopaadi” lõpmatute, viljatute, eikuhugi viivate ning Ellise romaani atmosfääri kujundavate dialoogidega, kus arutletakse riidemoe, menüü või visiitkaartide värvi üle. Resultaat on sama: inimese kadumise oskuslik ja mõjus kirjeldus.

Kui Ellis osutab sellele, kuidas inimese kadumine jätab alles psühhopaadi – olendi, kel puudub südametunnistus ning kes on seega erakordselt ohtlik eelkõige teistele –, siis Lauli peategelane Johannes teeb haiget eelkõige iseendale. Ta kaotab täielikult võime töötada, satub iseenda tahtejõuetuse tõttu eluohtlikesse situatsioonidesse ning kaotab ka võime armastada noort venelannat Mariat (seda nii vaimses kui ka kehalises mõttes). Johannes pole lõpuks üleüldse võimeline iseseisvalt tegutsema ning andub ainult joomisele. Selle põhjused jäävad mõneti hämaraks. Ühest küljest on muidugi nii, et nii palju kui on inimesi, on olemas ka kannatuse vorme. Sellisel juhul oleks aga oodanud „Niguliste õpilastest” kannatuse arengu veidi selgemat välja joonistumist ja põhjendamist.

 

4.

Võib-olla sooviski autor säilitada müstilise, hämara ja tumeda atmosfääri. Liiatigi on selle romaani kandvaks jooneks just dialoog ning autorikõne ei anna sellele väga palju olulist infot juurde. Pigem jääb ikkagi kõik tegelaste kanda. Viimased on aga tõepoolest üsna hermeetilised. Mida kaugemale romaan edeneb, seda kinnisemaks ja irratsionaalsemaks nad muutuvad.

Selles mõttes on huvitav ka romaani pealkiri – „Niguliste õpilased”. Nimelt saab lugeja loo arengu jooksul teada ühest Johannese lapsepõlveelamusest, mis on seotud Niguliste kirikuga. Selle tõttu tõmbab teda ikka ja jälle selle Tallinna vanalinnas kõrguva hiigelrajatise poole. Kuid Johannese südames toimuvat autor meile ei ava. Võime vaid aimata, püüda Johannesega koos tunda seda, mis valdab teda selle suurkiriku varjus.

Sama puudutab ka Kerti ja Mariat, ka nende motiivid on segased ning tuntava teadlikkusega varjatud. Eks me kõik ole tõepoolest mõistetud üksindusse. Ja ilmselt peabki nii jääma…

 

5.

Johannese totaalne murdumine ning purunemine on lõpuks omamoodi oodatud lahendus, millele ei saa enam isegi kaasa tunda – hinge polnud sellesse kehasse enam eriti jäänud. Kerdi ja Maria roll ning vastutus jääb aga palju segasemaks. Kas nad tunnevad end Johannese ees süüdi? Või Jumala ees?

Jumalat võib seejuures nimetada „Niguliste õpilaste” oluliseks kõrvaltegelaseks. Johannes kõneleb temaga. Maria siirdub vahepeal kloostrisse, või vähemasti tundub Johannesele nii. Kert on kolmest kesksest tegelasest ainuke, kes on juba alguses oma hingest vabanenud ning keda suunavad jõud eksisteerivad siinses maailmas. Nendeks on peaasjalikult naised, karjäär, üleüldse argipäevane õnn.

Samas ei vii Johannese kõnelused Jumalaga mitte kuskile. Ilmselt on selle põhjuseks ka üsna romaani lõpus talle Kuremäe kloostris lausutud mõte, mida võib tõlgendada nii, et Johannes tegelikult mitte ei räägi Jumalaga, vaid süüdistab teda ning on selliselt kinni iseendas ega oska endast kaugemale vaadata.

 

6.

Kõik Olle Lauli debüütromaani tegelased on kinni iseendas. Kas selle põhjuseks on tõesti meid ümbritsev maailm, pole ühemõtteliselt selge. Tundub siiski, et autori eesmärgiks ei ole teha kõiges süüdlaseks kehvasti korraldatud ühiskonda. Sotsiaalkriitikana tõlgendatavaid olukordi tuleb romaanis muidugi ette. Kirjeldab ju Lauli Pae tänava eluolu, Balti jaama turu ja selle ümbruse räpasust ning paljude inimeste lootusetust, millele vastanduvad kaunid eramajad kuskil palju vaiksemates linnaosades ning peened kontoriinimesed, kes nendesse majadesse tööpäeva lõpul tagasi tõmbuvad. Kuid see pole sotsiaalkriitika.

See on Olle Lauli kirjanikuanne: ta kirjeldab detailselt, mõnuga ja usutavalt kõikvõimalikke keskkondi. Kui teose alguses kooserdab peategelane mööda vihmast tilkuvat metsaalust, siis tunneb ka lugeja kuklas sügiseselt jäiseid piisku; kui juttu tehakse aga lõkkevalgel istumisest ning viski joomisest, siis pole ka vaja ei lõkkelõõma ega viski kuumavat maitset endale ekstra ette kujutada.

Usutavalt mõjub ka Lauli tegelaste otsekõne, mis kubiseb parasiitsõnadest, fennismidest, russismidest ja anglitsismidest, kõikvõimalikest keelekoperdustest ja lihtsalt nürimeelsustest. Kõnelejate sotsiaalne ja rahvuslik päritolu, enesehinnang ning haritus tuleb nende kõnest hästi välja ja aitab suurepäraselt kaasa usutavate portreede loomisele. Mõni võib nimetada seda ebatsensuursuseks, kuid üldiselt on tegu põhjendatud keelekasutusega, mida võiks kutsuda ka täpsuseks.

 

7.

Muidugi ei saa öelda, et nii paks teos nagu „Niguliste õpilased” oleks tervikuna kirjutatud ühtlaselt heal tasemel. Selles romaanis on paremaid ja halvemaid lehekülgi. Kuid autori jõud ning sihikindlus tegevuse edasiarendamisel just otsekõne kaudu kutsub lugema ning hoiab lugemas. Romaan on autentne oma stiilis ja kõnepruugis. Et tegevuse teravik ei ole kogu aeg jälgitav ning paneb veel ka romaani lõpetamisel endalt küsima selle „ivakese” järele, pole ka üheselt nõrkusena kirjeldatav. Pigem võib öelda, et autor on väga hästi ära tabanud elu enda takti – ka see ei taha oma mõtet alati kätte anda.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming