See rõhuv miljon …

Margus Lepa

Martin Plaser, Minu teine miljon. Toimetanud Kaur Kender, keeletoimetaja ja korrektor Marika Mikli. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 204 lk. Lugesin Martin Plaseri raamatu „Minu teine miljon” läbi ja ei kahetse, kuigi oli raske. See on hea ja vastik raamat. Loomulikult mõjub see inimestele erinevalt ja kas virtuaalpõmmutajad sellest üldse aru saavad või täislummusse langevad, ei ole tähtis. Teiste arvamus ei ole selgroogsele tema oma veendumuse kõrval tavaliselt kunagi tähtis. Iga lõik selles raamatus võib olla võti kogenud inimese mõnele mälusahtlile, mida ta muidu eales lahti poleks julgenud teha. Soovimata eputada oma teadmistega, tõmbaksin nüüd intuitiivse paralleeli Ivan Bunini lühijutu „Hämarad alleed” telelavastusega, kus öisel laevalael istusid kaks näitlejat, kaks endist poliitvangi Ants Eskola ja Heino Mandri ning rääkisid sõnu, millest joonistus välja hoopis muu lugu kui pelgalt sõnades oli. Seda vahest ka ühise tausta, eri paigus saadud ühiste mälestuste ja ühiste suletud mälusahtlite tõttu, mis paljastasid Bunini tekstis joonistuva loo kaudu ka rääkijate mälusahtlite asukohta. Me ei näe nendesse sahtlitesse, ent ... üks neist kahest näis kunagist alandust häbenevat, teine oli lisaks sellele ka enda peale solvunud; neid ühendas endale antud vaikimisvanne. Vaat see vaikimisvanne kumab läbi ka Plaseri fragmentaariumist, kus surmahirm deformeerub sugutungiks ja universum piirneb iseoma koljuluuga, millest mõned mõtted lausa kolksuga sisekosmosse tagasi põrkavad. Minu teine miljon on see, millest on vaid pooleldi häbi rääkida. Sellenimelises raamatus vastanduvad aga kaks maailma ja muretum maailm näikse olevat see, kus pole vaja üüri maksta ega trammiga õigeks ajaks kohale sõita. Ja mis kõige tähtsam: seal on patu palk selgepiiriline surm! Üüri ja trammidega maailmas valitseb aga hall vale, mida nimetatakse ka viisakuseks või poliitkorrektsuseks, sittki on siin vaid ladina keeles või „läbi lillede”. Ning kuulus teos „Sõda ja rahu” on selles maailmas juba pealkirjas vale alusele asetatud; „mir” võib olla küll rahu, aga ka palju muud, näiteks nimetet teose kontekstis ka ... Siia joonistaksin plaserliku musta sõna katva kasti, sest „kriitikule” pole midagi lihtsamat kui haarata üksainus kaitsetu sõna ja see oma akadeemilisele eritlusele pretendeeriva logorröaga ära vägistada.

Laev on maailm igal juhul, olgu siis kollektiivne või sise-, ja sellepärast on laevad inimesi alati nakatanud merega. Mõni ütleb, et ta armastab merd ja sellepärast tahab merele minna. Tegelikult on vahest nii, et ta ei armasta maad, ja sellepärast tahab maal vaid külas käia ja kui veab, siis maale vanadussurma surema tulla, kui meri üle jõu hakkab käima. Sama on ka palgasõdurimerega, millest sind võidakse küll välja heita, aga millest ise nii väga lahkuda ei tahagi. Püha, puhastav, edasiviiv ja õilistav tapmine. Kes ei mahu mulle kehtestatud maailma, võib ise ära minna või laibana siia jääda. Lihtne, selge ja millegipärast ebainimlikuks kuulutatud. Aga see, et mingil värdjal on õigus meie heaoluriigis mulle selja tagant kirves kuklasse lüüa ja mu hõre rahakott endale saada, see on vaid karistatav, aga – inimlik …

Kuška. Viimane teenistusnädal. Lennuväli. „Tovarištš major! Gruppa v kolitšistve… postrojena!” „Zdravstvuite tovarištši soldatõ!” Söökla. Lennuk. Kaardil olematu linn. Rong. Eesti. Mõned aastad hiljem kiri, et „tõmmati leegiheitjad peale ja sulasid sisse”. Ja siis tuleb meelde, et ühe poisi neist ta ju päästis manöövritel lumehanges surnuks külmumisest. Milleks? Ah, persse, sahtlisse!

Räägitakse, et „esimese miljoni” misjonärid saavad kõvasti traumeeritud ja neil on raske kodumaaga kohaneda, kui kaplanid ja rehabilitaatorid pidevalt kätt ei hoia. Aga eks see ole nagu kliinilisest surmast ärkamine – just hakkas hea ja nüüd jälle sellesse valusasse keresse sellessamas näruses maailmas. Seal sa tegid tööd ja said palka, midagi liigset ei olnud. Aga siin on korraga nii palju liigset ja muudkui maksa, maksa, maksa … no kas ei pane jooma! No kas ei aja hulluks? Ja siis veel see hülgemöla demokraatiast, verisest diktaatorist, õnnest ja kodumaa kaitsmisest kaugel-kaugel kodumaast! Ja veel, kes räägib!!!

Martin Plaseri miljoniraamat on välkpilgud keelatud mälusahtlitesse, eeldusel, et sul mõni selline üldse on ja et oled kokku puutunud vabanemistundega või kordki „ellu jäänud”. Olgu siis või meie laulva revolutsiooni ajal, mil lauldi, rõõmustati, tõsteti noradrenaliini, dopamiini ja serotoniini taset ajus nii alkoholi kui „ükskordmevõidamenagunii” korduva ühise ülekuulamise ja üksteisele ütlemisega ja mille mõned osad täna mõnes samasuguses sahtlikeses peidus on – kellelt pandi midagi pihta, kes sai küünarnukiga ribidesse, kes ei mahtunud bussi peale … Ja miljoniraamatut ei saagi lugeda kui juttu. Pigem on tegemist kaardipakiga, mida tahaks teinekord väga läbi segada, sest piisab vaid mälestuste järjestuse muutmisest ajateljel, kui sünnib uus ja värskelt mõnusvalus brechtlikult võõrandatud isiklik elulugu.

Kes nüüd sellest aru sai, endale teeb pika pai!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming