Sauteri kunstnikukreedo

 

Arutlevad Jürgen Rooste ja Peeter Helme.  

 

Peeter Sauter. Laiskade laste raamat. Illustreerinud Alvar Jaakson. Huma, 2006. 48 lk.

 

J. R.: Kui Sauteril ilmus mõni aasta tagasi lastega kahasse kirjutatud “Laste raamat”, olin vaimustuses. See polnud veel ehk nii morbiidne, nukrik ja julm nagu “Laiskade laste raamat” kohati, aga sedavõrd absurd ja lapsiku loogikaga, et lugesin seda esmalt koos lapsega – mühinal ühe jutiga läbi (nagu nüüd hiljuti tolle “jätkuosagi”) – ja hakkasin siis ise sirvima. Tunne oli sama nagu kunagi koolipõlves Baudelaire’i “Lühikesi poeese proosas” ahmides.

Küll on Sauter oma kujundeis rohmakam ja lugudes sihilikult lihtsam, ta on Baudelaire’i kõrval nagu eksistentsialist sümbolisti kõrval, peabki olema. Sellest saatusest pole tal enam pääsu, säärase kirjanikutee, aja ja olemise absurdi alati valves viibiva tajuja rolli on ta kord juba võtnud. “Laiskade laste raamat” on sel rajal veel mõned sammud edasi astunud: Sauteri dialoogid (“Kinder kana”, “Just nüüd just praegu”, “Isa-ema juures”) on nagu katked miskist olemist ja tänase konsumeristliku-kodanliku ilma inimese olemust avada püüdvast filosoofilisest vestest või absurdidraamast. Ta puudutab surma, teispoolsuse, paratamatuse, argise madaluse, inimliku nõrkuse ja rumaluse teemasid, justkui möödaminnes, justkui vaid naljaviluks.

Võiks öelda, et siin paljastab ta oma kirjandusdroogide retsepti, võtte, kuidas iga hetk, iga pilt on nagu lugu, katke elust või fantasmitulvast võib meile rääkida nagu tänavalt haaratud foto – ainult et fotograafil peab silma olema, et toda “maas vedelevat” pilti näha ja tabada. Jah, perekonnapiltidel siin ei poseerita. Väikekodalikumale maitsele võib see isegi tunduda mitte just säärase “kogupereraamatuna”, nagu seda kirjeldada püüdsin.

 

P. H.: Huvitav, et ka mind tabas “Laiskade laste raamatut” lugedes mõte, et tegu on omamoodi programmilise või manifestilaadse teosega. Ta tõesti läheb narratiivi algusesse, selle juurte juurde või kaugemalegi veel ja näitab, kuidas see käib. Näitab vahest isegi, et ka laisad lapsed tulevad sellega toime. Kui mitte kirjutamise, siis vähemasti lugemise ja mõistmisega küll. Ja, mis minu meelest on veelgi tähtsam, Sauter “paljastab” end selles teoses ühtaegu nii laste kui ka täiskasvanute hingeelu hea tundjana.

Mõndagi vanemat võib äkki pelutada fakt, et raamatu lehekülgi kaunistavad Alvar Jaaksoni pildid, millest ühel kujutatakse last, kel peas auk ja sealt veri voolamas; aga nõustun sinuga täiel määral: mu meelest näitab see raamat nii illustratsioonides kui tekstides seda, milline on maailm. Ja mitte ainult, milline on maailm oma sünguses või masendavuses, vaid millisena paistavad maailma mitte nii rõõmsad tõsiasjad näiteks lastele. Sest on ju selge, et surm ja kannatused ei puudu ka laste maailmast. Nad tajuvad seda teisiti. Naiivsed on vanemad, kes püüavad seda eitada või laste silmi selle eest sulgeda. See pole lihtsalt võimalik, küll aga tuleb osata elu kõigi oma tahkudega serveerida lastele laste moel. Ja seda Sauter oskab. Ja hea, et tal on Jaakson abiks. Nende sümbioos annab tulemuse, mis mingile süngusele ja morbiidsusele vaatamata on armas ja rõõmus. Eluline selle sõna kõige paremas mõttes.

 

J. R.: Mu lapse üks lemmikjutte tänini on kunagi Tähekeses ilmunud Andrus Kiviräha “Kaka ja kevad”, mis kujutab koerakakajunni elu n-ö sünnist kuni armastuse leidmiseni võililleneiuga (kes pistab kevadel, mil kaka on talv otsa lume all seisnud ja valgeks tõmmanud, oma nina ta kõrvalt mullast). “Vastik kaka,” hakkab laps mõtlema siis, kui talle vastu näppe antakse ja vuihh! öeldakse. Mis on muidugi õige, see on sotsialiseerimisprotsess ja laps muidugi pistaks kaka heameelega suhu ning tõmbaks nii vee peale inimpõlvede tööle hügieenireeglite ja tavade-kommete kogumikuga – laps elaks ju nagu loom, instinktide ja tungide varal. Kui mõnele lugejale võib esmapilgul tunduda, et Sauteri lood on ka omamoodi kaka, selline materjal või ollus, millega kokku puutuda ei ole soovitav, mis võib põhjustada toda mässu ja kõige “kultuurse” lammutamist, siis on see sügavalt ekslik. Pigem on Sauter nagu tõlk, sünkroonne vahemees kahe maailma vahel (seeläbi ka kuidagi hoopiski didaktiline), nagu sa tähelepanu juhtisid.

Näiteks loos “Ema põgeneb” kirjeldab ta vanemas (emas) tekkinud masendust, hirmu: “Ema hiilis trepile ja tegi salaja suitsu. Kuulis – lapsed nutavad. Tahtis minna lohutama, aga tundis, et ei jaksa. Hiilis tänavale, jooksis minema.” (lk 18). Hiljem toob politsei ta tagasi, nagu hulkuma läinud või trotsi/solvumuse/kurbuse/viha pärast ära jooksnud lapse. Sauter inimlikustab siin vanema rollis, räägib laste keeles sellest, et ema on ka raske olla. Ja teeb siis midagi eht sauterlikku, midagi absurdi ja samas loomulikku, naturalistlikku. Ta lõpetab nii: “Väike Arnold, kes seni oli olnud vait, ütles: “Aga sina, politsei, tule sisse, ma annan sulle morssi.”“ Isegi sel hetkel, sel kriitilisel, puäntlikul hetkel, valusas sõlmituses, rollide nihkes ja reaalsuse riivamises, ei unusta ta argise alatist kohalolu ja lapse loogikat.

Muidugi, siin tekib see küsimus, kas ja milline üldse on Sauteri (tänaseks 2006. aasta parima lastekirjanikuna pärjatud) proosapoeemide erinevus näiteks Mülleri Sassi “karupunnidest”, Charles Bukowski (nt “The man with beautiful eyes”) või Timo Lappalaineni proosaluuletustest? Peitub see tõesti vaid Alvar Jaaksoni tugevat koomiksikunstnikku käppa näitavas kujunduses? Või oleksime Sauteri trükkinud vahest mustade kaantega väikse illustratsioonideta vihuna (alapealkirjaks nt proosapoeemid) arutletuks auväärses žüriis selle üle hoopis luulekategoorias kõrvu Ryytle ja Kivisildnikuga? Sest eks Sauteri kurikuulus vabariigi aastapäeva kõne olnud ju ka pigem monoloogilise iseloomuga draamapoeem kui midagi muud.

 

P. H.: Jaa… Aastapäevakõne on Sauteril kindlasti üks tugevamaid tekste mitmeski mõttes. Esiteks ajab see pisarateni naerma. Mõnda kindlasti ka nutma. Aga ma miskipärast arvan, et tegu on ka tekstiga, mis võib tuleviku kirjandusloolastele Sauteri loomingust kõige huvipakkuvam olla. Aga ma ei taha ennustada…

Siiski on põnev, et tood “Laiskade laste raamatu” kõrval välja just selle, ja kordan seetõttu: “Laiskade laste raamat” on manifest või kunstikreedo. Kindlasti oleks see seda ka teistsuguses vormis. Siis võiks ta välja anda samas formaadis ja kujunduses nagu Daniil Harmsi “Ootamatu jooming” ning tema retseptsioon kujuneks hoopis teistsuguseks. Aga see näitabki stiili kui individuaalse väljendusvahenduse tähtsust tänapäeva kirjanduses. Žanripiire enam hästi ei taheta näha, selle asemel on kirjanduse jaotamine žanritesse saanud muu aluse. Üsna sarnane on see olukord iseenesest popkunstile, mille kreedo pakkus välja Andy Warhol, demonstreerides, et miski on kunst, sest tema nii ütleb.

Sauteri jutud on lastejutud, sest ta ütleb nii. Või kas ikka ütleb? Äkki on tegu hoopis peene mänguga, kus ühe vormi sisse peidetakse hoopis muu sisu. Mitte küll nii räigelt nagu käitub Tyler “Kaklusklubis” lastefilmidega, aga midagi sarnast selles nagu siiski oleks. Aga see on vist siiski juba ületõlgendamine…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming