Sarvedega peremudeleid ehk Võrdõigusluse õnnetusi

Mihkel Kunnus

Aimée Beekman ei paku alternatiivi hierarhilisele peremudelile, ta lihtsalt paigutab naise kohale, kus traditsiooniliselt on olnud kodu-patriarh, ning kirjeldab tulemust idüllilisena.      1. Aimée Beekmani „Valikuvõimalus” algab sellega, et peategelane, 29-aastane vallaline Regina, näeb tänavalt vaateaknasse kiigates ühte oma sõbrannat kaupluses keskealiselt käitumas ning teda tabab refleksioonipuhang, mis lööb pöördumatult mõradesse tema minapildi lüürilise kookoni: „Vara veel, püüdis  ta endale kinnitada. Hetk hiljem käis temast oluline äratundmine värinana läbi: mis vara! Oma ea vastu sõdida ei saa. Kulunud vanatüdrukud, need nad on, ja ei maksa luua illusioone” (lk 8). Probleemide, õnnetuste, kriiside korral on kaks väga üldist leevendusstrateegiat: kas püüda muuta enese meeleseisundit või püüda muuta asjaolusid. Esimest võiks tinglikult nimetada muusiku ja teist inseneri teeks.

Mõlemal  variandil on oma puudused ja voorused. Kui majal hakkab katus läbi laskma, siis on ehk mõistlikum teha remonti kui komponeerida kurblik bluusilugu „Sajab vihm jälle mu voodisse”, ent surnud lemmiklooma mutrivõtme ja epo-liimiga tagasi ei too. Insener ammutab energiat pealehakkamiseks sokraatilisest optimismist, muusikul aitab olukorraga leppida tragöödia ilust kostuv metafüüsiline lohutus. Siis on veel lapsukesed, nemad hakkavad  jonnima ja jalgadega trampima. Neid nimetan ma siin õiguslasteks. Õiguslane ei võta kätte ei kitarri ega haamrit, vaid istub märjal voodil, käed rinnal vaheliti, põrnitseb tigedal pilgul laest tilkuvat vett ning korrutab vihase nõudliku häälega: „Mul on õigus kuivale voodile! Eluase on inimõigus!”; kuiva ja päikselise ilmaga toob õiguslane külmkapist süüa, vaatab aknast välja ning teavitab tajuvälja sattuvate iluvigade korral nende tungivat õigust  kaduda; näeb hüljatud koerakest ja annab sellelegi lahkelt õiguse ninaesisele ja peavarjule, tihti ta vaimustub endast ja satub omamoodi eufooriasse, siis jagab ta õigusi nagu Kingpool jäätist – „Kõigile! Ja kirssidega!” – õiguse olla nõrk, õiguse olla loll, õiguse olla seksikas, õiguse olla autu jne. Pahurama tujuga käratab mõne hüüdlause, näiteks „erinevad, aga võrdsed!” või prahvatab vastuvaidlemist mittesallival toonil, et „inimene on loomult hea!”. Eks  õiguslasedki lahenda probleeme, aga ainult siis, kui vanemad on kodus ja kuulekad. Ja olemas.   

2.

Regina kriis saab alguse küsimisest oma elu sisu järele: „ … kõik tundus ühesugune kribukrabu, sõbratarid, külaskäigud, ekskursioonid,  kino ja teater, suhtlemine telefoni teel, raamat enne und, öölambi lüliti klõpsatus. Juhumehed, baarid, restoranid, tagasihoidlikud annused alkoholinarkoosi, et aeg-ajalt esiletikkuvat soovi – hundina ulguda – kuidagiviisi summutada” (lk 46-47).

Regina pole õiguslane, ta oli seda küll olnud („Regina oli enesele korduvalt toonitanud: ma olen teeninud välja õiguse elada oma mõnuks”, lk 45), aga nagu öeldud, romaan algabki sellest  olekust väljakasvamisega. Muusiku tee sellisel puhul on pakutud menuseriaalis „Seks ja linn”. Johanna Ross kirjutab „Valikuvõimaluse” järelsõnas: „Kattuvus on väga suur, telesarja kangelased tegelevad täpselt samade asjadega. Nendegi õhtud mööduvad telefonitsi üksteisega lobisedes, kõrtsidest-baaridest mehi koju lohistades ja alkoholi juues; nemadki on meeste puudumisel loonud „pseudoperekonna” – ent niisugust elustiili väärtustatakse  kõrgelt ja kuigi aeg-ajalt kõlavad nukramad noodid, pole mingisugusest hundina ulgumisest juttugi”. „Seks ja linn” ei ürita muuta olukorda, vaid meeleseisundit, püüdes veenda, et selline (vallaline) elustiil ongi kõige lahedam asi üldse ning eksistentsiaalse problemaatika non plus ultra ongi igavesti taastulev: mida toppida jalga ja nende vahele? „Seksi ja linna” elustsenaarium Reginale ei sobi, sest „teda piinas üha enam mõte, et elul  peab olema ka suurem sisu. Ürgsetest aegadest peale olid naised ennast teostanud laste kaudu. Miks mitte ka tema? Siinkohal ring sulgus. Kust võtta lastele isa? Ta ei tahtnud, et tema lapsele öeldaks: hunt on su isa. Vallasema staatus Reginale ei sobinud, mitte et ta oleks kartnud lapsega tüdruku kuulsust. Hoidku teised oma eelarvamused endale. Paraku oli ta oma pedagoogilise praktika jooksul palju kordi näinud kurbi väikesi vanainimesi, kes  pingsalt juurdlesid ühe probleemi kallal: miks pole minul täielikku perekonda nagu teistel? Ise orvuna üles kasvanud, soovis Regina oma lastele terviklikku kodu” (lk 91).

Muusiku tee laidab ta maha: „ei maksa luua illusioone”, ammugi ei turgata talle pähe paraadi väärt mõte, et tal on (või vähemasti peaks olema) kaasasündinud õigus sigimispartnerile. Regina valib inseneri tee ning otsustab aktiivselt sekkuda oma saatuse  kujundamisse. Siin loob Aimée Beekman pikemata Reginale võimaluse teha oma elus kannapööre: ta tädi pärandab talle ühes alevikus maja ning sealsamas on ka töökoht saadaval. Regina ei ole millegagi seotud, ta võib vabalt sinna kolida. Nüüd jäävad komplektist puudu ainult lapsed ja …     

 3.

Tutvustuses kirjastuse kodulehel seisab: „„Valikuvõimalus” mõjutas tervet põlvkonda naisi, esitades väljakutse senisele abielumudelile”.  Milles see väljakutse siis seisis? Selles, et Regina tegi selge eristuse mehe (s.t abikaasa) ja laste isa vahel ning seejärel lõi viimase veel kord lahku laste bioloogiliseks isaks ja sotsiaalseks isaks, lihtsamalt öeldes: nende sigitajaks ja kasvatajaks. Traditsiooniline pereideaal näeb ette, et kõik need funktsioonid on koondunud ühte lihalikku isikusse. Aeg ja olud aga sellist õnnelikku kolmekordset kattumist Reginale ei võimalda: ühtki sellist isendit kohe kuskilt ei  paista ja Reginal on juba kiire. Esimene kategooria – mees – on romantiliselt kõige koormatum ja võib oma cartlandlikumates liialdustes koondada üheks hr Õigeks kõik isashüved, mis jäävad miljonärivõsu sitkete musklite ja Tõelise Hingesuguluse vahele (tingimused, mis peavad olema täidetud, et Printsess teda tingimusteta armastaks). Meest Regina ei vaja, ta ei otsi ei materiaalset tuge ega võrdset vestluskaaslastki. Samuti ei looda  Regina leida isendit, kes ühendaks endas sigitaja ja (kaas-)kasvataja ning Beekmani kirjeldatud mudelis saavad siin otsustavaks sigitajale esitatud eugeenilised kriteeriumid. Bioloogiliste isade (kolm last, kolm isa) valikul on Regina üpris hoolikas, isade tausta uurides ei kohku ta tagasi isegi kasutamast tutvusi meditsiinisüsteemis, mis on väga suur risk, sest kasvab saladuse paljastamise võimalus, kuid samas tekib tal juurdepääs ka mitteavalikele  isikuandmetele: ta saab kontrollida, et isakandidaat poleks arvel psühhiaatriahaiglas jne. Ametliku abikaasa leidmine pole kuigi suur probleem, siin on Regina kõike muud kui pirtsakas: ta võtab enam-vähem esimese käeulatuses vaba mehe, kelleks osutub pehme loomuga külajoodik Ants. Regina eetilisus avaldub eelkõige suhtumises lastesse: ta tahab, et need oleksid terved, heade pärilike eeldustega ja et neil oleks terviklik  perekond, s.t ka isa, kes nendega tegeleb. Regina põhiline patt, millest ka raamatu kandev kõlbeline konflikt, seisneb selles, et ta teeb Antsule kolmekordsed sarved ja kolm meest nende endi teadmata lapse võrra isamaks. Lastele valetamisest esialgu numbrit ei tehta.       

4.

Väidan, et Regina/Beekman on suhteliselt konservatiivne. Esiteks seetõttu, et muudatus traditsioonilises peremudelis on väga väike. Ühest küljest teeb ta justkui väga suure järeleandmise: ta ei nõua mehelt-abikaasalt suurt  vaimu/hinge/staatust/rahakotti, ent ometi sobitub Ants sellesse eksperimentaalsesse pereloomesse üpris ideaalselt, kusjuures seda spetsiifilist ideaalsust määratlevad omadused tunduvad eriti komplektina iseäranis haruldased. Nimelt meeldib Antsule aias toimetada, viljapuid ja põõsaid hooldada, ta hoiab peenrad korras, toob värske köögivilja lauale; kui joob, siis ei hakka märatsema, vaid jääb vaikselt tuttu ja NB !: „Rõõmuga oli Regina jälginud laste kasvavat  kiindumust Ants Pamplisse. Laste usaldus oli omakorda Antsu tema enese silmis tõstnud. Viimasel ajal oli mees kiirustamisi töölt koju tulema hakanud, et aga jõnglaste seltsis olla. Talle pakkus lõbu lastele uusi mänge välja mõelda, hiljuti oli ta neile aianurka muruplatsile telgi üles seadnud – möllaku seal kuidas jaksavad – oma tuba, oma luba. [—] Õnnelikul kombel oli Ants siiani mõneti infantiilseks jäänud, imepäraselt oskas ta väikeste laste soove  ära aimata ning neile rõõmu valmistada. Sedasama ei saanud Regina enese kohta öelda: ta oli harjunud õiendama arukasse ikka jõudnud õpilastega ja nüüd ta ootaski, millal põngerjad niipalju kasvavad, et saaks nende vaimset palet kujundama hakata. Ei olnud nad Antsuga milleski kokku leppinud ega suuri sõnu teinud, aga ometi teadis kumbki oma rolli laste kasvatamisel. Antsu hooleks jäid muinasjutud, päkapikud, lumememmed, koopad, lõkked,  telgid – see lihtsameelne maailma, mis koolieeliku vaimustusest judisema paneb. Regina pidi teatepulga üle võtma siis, kui jõuab kätte aeg laste mõistuse arendamiseks. [—] Loomulikult piirdusid Regina enese teened kõige selle puhul vähesega: tema oli lapsed ainult ilmale toonud” (lk 208–210).

Viimases lauses tuleb see eriti hästi välja. Teen illustratiivse muudatuse: „Loomulikult piirdusid Reginaldi enese teened kõige selle  puhul vähesega: tema oli lapsed ainult sigitanud. Aga temalt oli suguvõsa maja, kuhu ta nooriku oli toonud, ja tema vaimne loomus. Anita oli vaikne ja tasane, korralik naisterahvas, kes teadis suuri sõnu tegematagi oma kohta: hoidis aia korras ja tegeles lastega. See sobiski Anita loomusega rohkem, sest [nagu kõik naised] oli ta ju mõneti infantiilseks jäänud, mistõttu aga ta nii imepäraselt oskas väikeste laste soove ära arvata ja neile rõõmu valmistada.  Anitale jäi see lihtsameelne maailm muinasjuttude ja kodu-mängimisega, Reginald pidi teatepulga üle võtma siis, kui jõuab kätte aeg laste mõistuse arendamiseks, aeg kujundada nende vaimset palet”.

Beekman ei suuda pakkuda alternatiivi hierarhilisele peremudelile, ta lihtsalt teeb võrrandis väikse ja mugava asenduse ning paigutab Regina sellele kohale, kus traditsiooniliselt on olnud kodu-patriarh, ning kirjeldab tulemust  idüllilisena. Raamatus idüll küll kestma ei jää, aga seda muudel põhjustel. Praktiliseks probleemiks jääb võrrandi teine pool: kust leida nii perfektset isast kodukana? Söandan arvata, et sellised mehed on veel mitu korda haruldasemad kui traditsioonilisse peremudelisse sobivad kolm-ühesisendid.     

5.

Teine põhjus, miks Beekmani võib pidada konservatiivseks, on toetumine inimloomusele, teatavale sisemisele etteantusele, millega kangelanna on sunnitud arvestama. Teadupärast  peavad tänapäeval isegi meditsiinitegelased olema äärmiselt ettevaatlikud essentsialistliku ja normatiivse sõnavara kasutamisel, sest allergilisematel õiguslastel võib ainuüksi nende sõnade peale kõrgeneda pulss ja subjektiivne õiglustunne, harvad pole ka juhud, mil ilmnevad moekamad hüüdlaused ja loosungid, rasketel ja eskaleeruvatel juhtudel võib vallanduda lausa demonstratsioon või paraadihoog, mis võib nakatada kogu ühiskonna  vähem immuunset kihti (eelkõige noored) ja paisuda nõnda epideemiakski. „Regina oli ennast pidanud isepäiseks, tegi mis tahtis, vahetas armukesi, ei hoolinud tabudest, hülgas hea tooni normid, taunigu teised tema kõlvatust – ükskõik. Kõige agaramad hukkamõistjad kardavad ise sõltumatult elada,” meenutatakse olnud bravuuri ja jõutakse essentsialistliku tõdemuseni, et „ju pole inimene looduse poolt seadistatud elama  ainult iseendale” (lk 44-45). Regina võrdlus Raskolnikoviga on kindlasti põhjendatud. „Maha eelarvamused! Selle loosungi järgi oli Regina ise elanud” (lk 22), „Vanasti kuulatati südametunnistuse häält, nüüd on mõistuse prioriteedi ajastu” (lk 48).

Nagu Raskolnikovgi surub Regina mõistusega alla nii mõnegi „eelarvamuse”, misjärel teda tabab ootamatu kokkupõrge oma sisemise loomusega. Regina enesevägistamised ei võta  küll nii fataalseid mõõtmeid kui Raskolnikovil, kuid ebameeldivalt tuleb tal üllatuda siiski, näiteks ei suuda arutlev mõistus leida põhjendust, miks ainult mehed abiellumisel initsiatiivi võivad üles näidata: „Eelmiste ajastute tavad on ammu aegunud, paljudes perekondades on naised tegevjuhiks kujunenud. Miks ei tohiks naised meestele abieluettepanekuid teha? Nad võiksid ju mehi samal viisil jälitada ning piirata nagu kunagi mehed naisi; neil oli  kõik olemas selleks, et tulevast laste isa meelitada oma kindla ning jõuka elujärjega, niisamuti kõlvanuks toonitada oma silmapaistvat ühiskondlikku positsiooni. Kuna haritud naisi on rohkem kui haritud mehi, kuluks meestel naiste poole imetlevalt alt üles vaadata, et aeg-ajalt heldinult laliseda: kallim kust sina seda kõike tead? [—] Kui keskajal kasutasid mehed abielu puhtuse nimel oma naiste vaoshoidmiseks voorusevööd, siis uuemal  ajal võiksid naised teha meestele sundkorras alkoholivastaseid kaitsesüste, et valve alt pääsenud elukaaslane säilitaks inimese näo” (lk 91-92).

Mõeldud, tehtud. Regina teeb Antsule abieluettepaneku, ent „tol õhtul Regina jälestas ennast ega tahtnud teist korda seesugust värdjalikku situatsiooni läbi elada” (lk 98), s.t pärast mõistuslikult korrektse plaani elluviimist tabab Reginat ootamatu enesejälestus. Ühtlasi sobib tsitaat veel kord illustreerima  seda, et hierarhilisele peremudelile ei pakuta alternatiivi, vaid lihtsalt vahetatakse kohti selle sees: hoopis mees võiks „naiste poole imetlevalt alt üles vaadata” ja naised „võiksid ju mehi samal viisil jälitada” jne. Ühe võimalusena võiks siin näha Beekmani püüdu tekitada hierarhiliste asetumiste suhtes äratõukereaktsiooni, kuid see oletus ei tundu kuigi veenev, sest Reginal õnnestub luua hierarhiline idüll ning selle purunemine pole kuidagi seotud  hierarhilisusega või mehe-naise klassikalise rollijaotuse ümberpööratusega. 

6. 

Probleem: prostitutsioon alandab (seal töötavaid) naisi. Siin on kaks peamist suunda probleemi lahendamiseks. Inseneri tee on muuta ühiskondlikke suhteid ja institutsioone ning kaotada prostitutsioon; muusiku tee on kaotada alandus, s.t muuta prostituutide (ja ühiskonna) meeleseisundit. Mõlemal suunal on ka lapsukesed, s.t õiguslased, kes peavad oma žestikuleerimist piisavaks lahenduseks: muusikute lapsed teatavad, et „naisel on õigus oma  keha müüa!” ja inseneride lapsed teatavad, et „naisel on õigus väärikale elule ja prostitutsioon on eo ipso naise õiguste rikkumine!” ning lähevad siis tihti omavahel kisklema. Inseneride ponnistused selles vallas on ikka aeg-ajalt meedias vilksatanud, viimasel ajal võib täheldada ka muusikuliku lähenemise aktiivsust, seda eelkõige televisioonis: enesemüümist vääristavate riäälitišõude kõrval jooksis hiljuti ühes Eesti telekanalis draamasari „Bordell  232”, mis „on üles ehitatud sarnaselt haiglaseriaalide või mis iganes töökollektiivi tegemisi kajastava sarjaga. Vahepeal lahatakse isiklikke suhteid, vahepeal tehakse tööd. Haiglaseriaalis tuleb lahendada keerukas haigusjuhtum, „Bordell 232-s” on aga tööks seksuaalteenuste pakkumine.

Eelmises osas oli teemaks lateks ja sadomaso; ka pakkusid kaks sooja ja südamlikku naisterahvast tipptasemel teenust invaliidile. Töö nagu iga teine, raskused tuleb ületada  ja töö ära teha. Sari ka idealiseerib lõbutüdruku ametit. Need kuus naist ei ela halvasti. Neil on raha ja ilusad elamised. Naised näevad välja ilusad ja enesekindlad. Neil on kenad riided. Kuus portreteeritavat lõbunaist on säravad, enesekindlad ja targad. Aga – nende töö on raha eest seksimine”.1 Tsitaat pärineb Ester Vaitmaalt, kes „ei suuda ära imestada, miks [ta] ei ole veel kuskilt kuulnud, et keegi pädev meediakriitik ütleks välja: tegu on ju täiesti  haige nähtusega”.2

Regina peab ennast tugevaks naiseks, keda ühiskondlikud eelarvamused ja hukkamõistud ei kõiguta. Regina valis pereprobleemi lahenduseks inseneri tee ja komplekteeris täieliku perekonna; nüüd leiab üha suuremat kasutust ka muusiku tee, s.t meeleseisundi muutmine. Sellisele lahendusele apelleerivad ka lapsendusõigust taotlevad homoõiguslased, kui mainitakse lapse võimalikku häiritust progressiivselt  „erineva, aga võrdse” peremudeli tõttu: tuleb muuta ühiskonna ja lapse meeleseisundit selle suhtes. Inimloomus on kahtlemata paindlik ja meeleseisundid moraali puutuvate asjade puhul üpris laias vahemikus muudetavad, aga vaevalt et päris piirideta. Kujundlikult väljendudes: ma ei usu, et Nietzsche oleks välja kannatanud hobuse peksmist ka siis, kui seda oleks tehtud Wagneri parimate teoste saatel.   

 7.

Ajakirja Looming selle aasta veebruarinumbris ilmus Maarja Kangro jutustus „48 tundi”. Selles käsitletavad teemad on „Valikuvabaduse”  omadega sedavõrd kattuvad, et jutu pealkiri võiks olla ka „Valikuvabadus 30 aastat hiljem”. Ka Kangro teose peategelane T. T. jõuab umbes samas eas äratundmisele, et ilma lapseta ikka ei saa ning viitab samuti oma sisemisele loomusele. Tõsi, ta ei tee nii võimast üldistust nagu Regina („ju pole inimene looduse poolt seadistatud elama ainult iseendale”), vaid piirdub enesele osutamisega ning ühtlasi tunnistab ajastu moraali kohaselt („loomulikult”)  alternatiivide samaväärset eluõigust: „Loomulikult toetasin ma igati ka nende naiste otsust, kes ei kavatsenudki last muretseda. Vahel mõtlesin ma, kui hea oleks olla üks neist. Aga ma ei olnud” (lk 155). T. T. probleemid on eelkõige insenertehnilised, mitte moraalsed. „Muidugi olin ma pikalt rasestumist vältinud. Aga veidi enne kolmekümneseks saamist polnud ma enam tahtnud seda edasi lükata ja olin nüüdseks üritanud  last saada mitme mehega. Arstid kinnitasid, et kõik on korras, polnud mingit põhjust, miks seda poleks pidanud juhtuma. Aga seda ei juhtunud. Ja ma läksin üha enam ärevusse” (lk 154).

Jutustuse tegevustiku moodustabki sigitaja hankimine 48 tunni jooksul (kaks rasestumiseks kõige sobivamat päeva ovulatsioonitsüklis, mille alguse ta just testiga kindlaks tegi). Sellest, kas sigitaja on abielus, (püsi-?) suhtes või alles poisike vms, ennast häirida ei  lasta, küll aga muretsetakse suguhaiguste ja sigimispartneri geneetilise potentsiaali pärast. Samuti ei tõstatu küsimus, millises peres peaks laps kasvama, kas tal peaks olema (meessoost) kaaskasvataja vms. T. T. astub mitu suurt sammu Reginast kaugemale. Regina kombel tõmbab ka T. T. mingite ebamääraste tunnete tõttu ratsionaalsust koomale, aga ta eemaldub „eelarvamustest” ja loomulikkusest veelgi kaugemale ja asetab  piiri alles kunstliku viljastamise ette: „…kartsin, et see mõjuks emotsionaalselt rusuvana. Mõte, et isegi sigitushetkel oled sa täiesti üksi (olgu, koos meedikutega, aga kas see siis loeb) ega saa tulevase lapse bioloogilist isa oma käega puudutadagi, tundus kuidagi väga kurb” (lk 155). (Söandan üldistada, et ka enamikule meestest pole võõras see veider sentimentaalne kihk olla oma laste tegemise  juures isiklikult kohal.)

Mis suunas astub T. T. suured sammud Reginast kaugemale? Kui teraselt kuulatada, siis võib tundlikum kõrv tabada kultuuri arhailisemast sügavikust, kuskilt Pärdi ja Noole vahelt, kõmisemas prohvetlikku häält: see on loomastumine! Tõsi, loomastumine, aga see pole kuigi täpne. Taksonoomiliselt korrektsed alternatiivid – seenestumine ja taimestumine – on  äärmuseni marginaalsed (seenestumine ahvatles mõneti Jaan Oksa, tuntud on Uku Masingu taimeimetlus ja mõningate bioökoutopistide päikese käes peesitavad klorofüllised unelmad). Kui sotsialistid-kommunistid tendeerivad ühiseluliste putukate (termiidid, mesilased, sipelgad jt) elumudelite suunas, siis Regina ja veel rohkem T. T. tembivad seda mõistuslikku igatsust soojaverelisuse ja isikliku paljunemistungiga. Mõlema suurimaks  insenerlikku lahendust nõudvaks probleemiks on kvaliteetse sperma hankimine.

T. T. laseb end siin eelarvamustest veelgi vähem segada ja ilmutab ka teoretiseerimises märksa suuremat tehnilist taipu: „„Ma ei jõua ikka ära oodata, millal seatakse sisse naistele mõeldud lõbumajad. Kus töötaksid ilusad, terved, kontrollitud perekondliku anamneesiga mehed, kes võiksid olla naistele ühtlasi elavateks spermadoonoriteks. Ammu oleks aeg. [—] See  peaks olema legaalne. Spermadoonorid, keda saab füüsiliselt katsuda.” [—] „Et kuidas laps sünniks siis inimkaubandusest!” „Hmh, mis kaubandusest … No ikka vähemalt heategevuslikust kaubandusest. Kusjuures kaubandussuhted pole üldse need kõige hullemad. Nendes on midagi mõistlikku. Midagi turvaliselt ratsionaalset”” (lk 162).       

8.

Seda mudelit, mille suunas nihkub Regina ja rohkem T. T., on teadlased kõvasti arendanud ja täiustanud ning selle väga edukalt ellu rakendanud; samuti on leidnud elegantseid  insenertehnilisi lahendusi kvaliteetse spermaga viljastamise probleem. Maamajandusteavet koondavast infoportaalist PIKK võib lugeda: „Lehmade kunstlik seemendamine on tänapäeval kõige tõhusam seemendamise viis. Sel puhul on vaja üleval pidada tunduvalt väiksemat arvu sugupulle kui loomulikul paaritamisel. See säästab nende pidamiskulusid ning sugupullidena kasutatakse väga kõrge väärtusega tõuloomi. Loomulikul paaritusel  tuleb üleval pidada üks pull 50 lehma kohta, kunstliku seemendamise puhul saab ühe pulli spermaga tiinestada aastas keskmiselt 600 … 700 lehma, kuna kasutatakse lahjendatud spermat. Sügavkülmutatud sperma kasutamisel, mis on praegu levinud sperma konserveerimise viis, isegi üle 10 000 lehma”.3 T. T. irratsionaalne sentimentaalsus (tahtmine spermadoonoreid käega katsuda) kahandab mudeli efektiivsemaid rakendusi märgatavalt  – on siiski oluline vahe, kas üks sugupull 50 või 10 000 lehma kohta. See on muidugi liialdav lahmimine, sest liikidevahelisi mudeleid ei saa nii üksüheselt üle kanda. Näiteks Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli Eestis lehmade (Bos taurus) keskmine praakimisvanus 2005. aastal 6 aastat ja 6 kuud, emastel inimestel (Homo sapiens) tundub see (kõnealuste kirjandusteoste põhjal üldistades) kuskil 30 ja 40 eluaasta vahel ning seda nimetatakse kriitiliseks  eaks, nii Regina kui T. T. lähevad selle ea aimduses ärevaks. Ka Janek Mäggi pakkus hiljuti emase Homo sapiens’i praakimisvanuseks 30 eluaastat.4 Ma arvan, et polegi niivõrd juhus, et üks päevakajalisim ja olulisim nüüdiskirjanik – Michel Houellebecq – on agronoomiharidusega. Tema naistegelased on üpris eneseteadlikud ja sooritavad „teatud ikka” jõudnuna enesetapu, sest on kaotanud ainsa kapitali,  mis farmistunud maailmas maksab – välimuse ja nooruse. Lehmade (Bos taurus) praakimise peamiste põhjustena toob Jõudluskontrolli Keskus välja udarahaigused, ahtruse, ainevahetushaigused ja jalgade haigused. Need on üpris analoogsed nendega, mida kirjeldab Houellebecq ja fašistlike lehmade (Homo sapiens) esindushäälekandja Cosmopolitan. Udara- ehk rinnaprobleemide puhul pakutakse Homo  sapiens’ile lahendusi kirurgilisest sekkumisest ja silikoonviimistlusest erinevate serveerimistehnikateni, samuti on väga päevakajalised ainevahetushäired (anoreksiast ja buliimiast rasvumiseni), nendega seotud dieedi ja söödaprobleemid ning probleemid jalgadega (tselluliit, veenilaiendid, jämedus, kõverus jne). Tundub, et T. T. praakub välja ahtruse tõttu ja me võime ta unustada sama ärasaaterepliigiga, millega punktistab Kätlin Kaldmaa Antsu  temaatika: „Eks tahtnud ju kuldsete kätega meeski lapsi saada”.5     

Järgneb.

¹ Ester Vaitmaa, Repliik: Bordell 232, Narko 552 ja Lasteporno 434. Vt http://www.delfi.ee/news/paevauudised/  arvamus/repliik-bordell-232-narko-552-ja-lasteporno434.d?id=19368198

² Samas

³ Vt http://www.pikk.ee/Loomakasvatus/veisekasvatus/ aretus/tiinestamine.

4 Janek Mäggi, 30-aastaselt on vallalise naise rong läinud. Vt http://www.tarbija24.ee/?id=239316.

5 Kätlin Kaldmaa, Hüpake tundmatusse ja kartke, kui tahate. – Eesti Päevaleht 22. IX 2006

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming