Säravad perekonnapärlid

SIREL HEINLOO

„Perekonnaalbum“ on väike võluv raamat, mida on raske käest ära panna. Üha uuesti ja uuesti tahaks seda üle sirvida, vaadata, imetleda, mõtiskleda. See on ühest küljest väga lihtne lugemine, kuid omamoodi ka petlik: kõik ei pruugi olla nii, nagu esialgu paistab.

Raamatu tagakaanel on luuletus, mis juhatab teose sisse: Kui kohtusid Sõna ja Suhe, / sündis selline Lugu. // Ehk aitab veeta Aega / Sinul, kes Luulet ei loe. Üllataval kombel annab see tekst samaaegselt vastandlikke signaale. Mulle kui entusiastlikule luulesõbrale mõjus see sõnum esiotsa veidi välistavalt: kui see „luule“ pole mõeldud luulelugeja jaoks, on järelikult tegu millegi muuga, mis luulet vaid meenutab? Siis jällegi tuli kohe taipamine, et kuna see sõnum on antud edasi poeetilisel viisil, peab siin ikkagi peituma mõni muu trikk – ja ilmselt nii ongi. Üsna pea tuleb tõdeda, et siin teoses mängib Kareva Ideedega.

Ideede personifitseerimine ja tegelastena kujutamine on ehk eelkõige tuttav barokiaegsest teatrist, mille üheks kuulsamaks esindajaks on hispaania näitekirjanik Pedro Calderón de la Barca ja tema kirjutatud autosakramentaal „Suur maailmateater“. Oma allegoorilise stiiliga jätkab Kareva „Perekonnaalbumis“ seega sama liini mis „Elutantsuski“ (koos Jürgen Roostega, 2013). Olid ju keskaegsele või varauusaegsele kultuuriloole viitavad motiivid, suurema üldistuse taotlus ja vähem isiklik stiil olemas ka juba seal. Kareva perekonnapiltidel võib õrn seos barokiga olla ka sel moel, et just siis, XVII sajandil, oli maalikunstis olulisel kohal portree. Lisaks kuningale võis maalidelt leida ka pereliikmed ja õukondlasi (nt Diego Velázqueze „Õuedaamid“), rääkimata teenijatest ja narridest. Mõni luuletus justkui viitakski niisugustele vastandlikele kategooriatele ja seisustele: Õiglus ja Halastus panid / lapsele nimeks Au. // Naabriperes ent teda / hüütakse Narruseks (lk 23).

Siiski ei mõju see luulekogu barokilikult õukondlikuna ega jää tänapäevast kaugele. Ühtlasi poeb see raamat emotsionaalselt lähemale kui näiteks „Elutants“. Minu arvates on oluline, et pealkirjaks on just „Perekonnaalbum“, mitte näiteks „-galerii“. Need väikesed neljarealised lookesed või pildikesed kirjeldavad perekonnaliikmete omavahelisi suhteid ja räägivad lühidalt ära „mis neist sai“. „Perekonnaalbum“ on seega väga hästi valitud pealkiri, kuna tabab situatsiooni. Millest me räägime, kui me lehitseme oma vanu perekonnaalbumeid või vaatame klassipilte? Ikka sellest, kes kellega käib ning kes on kelle onu- või täditütre poeg või tütar ja millised suhted neil omavahel on.

Kohatist külma aforistlikkust ja moralismi tasakaalustab niisiis hea annus perekonnaklatši. Sümpaatne on ka see, et nii mõnedki lood mõjuvad pigem iroonilise nendinguna „oli nii“, mitte alati moraalitsevana. Samamoodi tasakaalustavad on ka pildid, mis asetsevad luuletuste kõrvallehel. Need nõelaga paberisse torgitud inimkujutised, mida kaunistavad ja seovad punased niidid, on sama vaimukad nagu luuletused, ning oma üldistusastmes ja eemalolekus kuidagi müstilised. Kuna pilt ja sõna ei kopeeri teineteist, jätkub avastamisrõõmu kauaks. Tulemus on ühtlasi nii elegantne kui ka meelelahutuslik. Jällegi lähevad mõtted XVII sajandile – seekord embleemikunstile.

„Barokk“ (portugali keeles barocco) tähendab teatavasti ebakorrapärast pärli. Just nii võikski nimetada neid luuletusi nende vormi poolest: väikesed säravad perekonnapärlid, mis on küll ümmargused, aga siiski mitte täiesti ühesugused. Kõigis luuletustes esitatakse esimeses kaksikvärsis tegelased, et järgmises kaksikvärsis iga kord veidi erineva mõttearendusega see „lugu“ kokku siduda. Luuletuste ridade ja silpide arv ei ole sama, kuid üldjuhul on igas reas siiski kolm rõhulist silpi ja viimases reas vastavalt kaks või kolm. See rõhuline veidi daktüliga mängiv skeem muudab lugemise mõnusaks, sest rütm on küll olemas, aga muutub luuletusest luuletusse siiski veidi. Sisult on need kui väikesed tarkuseterad, mida suguvõsas põlvkonniti edasi pärandatakse.

Kokkuvõttes on tore, et kõik need perekonnapärlid on ühtviisi säravad. Oma parimatel hetkedel teeb Kareva silmad ette ka meie tuntumatele teravmeelitsejatele. Võtkem või see: Kordamine on kõigest / Tarkuse kasuema. // Mõistmine, pärisema, / sünnist saati on pime (lk 21).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar