Saja-aastane Arvo Mägi

Janika Kronberg

13. juuni 1913 Tartumaa, Kavastu vald, Koosa küla – 27. november 2004 Stockholm Üllatav üksjagu, aga tänaseks on möödunud juba terve sajand Arvo Mägi sünnist! Tulnud ilmale 13. juunil 1913 Tartumaal Kavastu vallas Koosa külas, õppinud Treffneri gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis, jagas Arvo Mägi Eesti saatust valinuna maapagulase elu Rootsi Kuningriigis. Kodumaa saatus, selle vabanemine ja kiire areng läksid talle aga alati korda. Kuidas saakski teisiti, kui tegu on oma emakeeles kinni kirjanikuga, kelle teoste lugejaskond eesti hajalast avardus ajapikku režiimi lõdvenedes ja siis hoopis lakates kõigi kirjatundjateni vabal kodumaal. Arvo Mägi oli kirjanik ja kultuuriinimene, kelle puhul on kohane jäämäe näide. Eks iga kirjanduse armastaja tea nimetada mõnda tema teost, kuid tema tegelikku rolli ei näita adekvaatselt ükski bibliograafia. Üks on looming raamatutes, teine see, mis jääb varjule. Kui „Karvikute kroonika”, „Uputus” ja valik novelle on selgelt esiplaanil, siis tagaplaanile jäävad koos Silvia Ojaga kirjutatud krimijutud, Kalju Lepikuga Rein Kaljumäe nime all kirjutatud pagulaskonna satiir „Tuuleveski” ja omatrükis tehtud Mait Kiusami vested. Lisaks 28 aasta jooksul kirjutatud umbes 2500 „Vastukarva” vestet, mida mäletavad peamiselt Rootsis ilmuva Eesti Päevalehe eakamad lugejad. Oma mahukasse loomingusse suhtus Mägi ise aga vägagi tagasihoidlikult, paremini kui miski muu tunnistavad seda tema enda sõnad tänukõnes, mille ta pidas kümme aastat tagasi viimaseks jäänud juubeli külalistele Stockholmi Eesti Majas: „Paberit on määritud palju – nii raamatuteks kui ajalehes ilmunud kirjutusteks. Raamatuid on vist tekkinud üle poolesaja. Neist vahest on mõni autori meelest püsivama väärtusega. Ise arvan, et „Karvikute kroonika” peaks ajahambale pisut vastu panema ja mõnikümmend novelli samuti.”

Ent looming ei sünni tühjast ega alati ka ainult elust – Mägi oli ka ise suur lugeja ning selle tunnistuseks on vähemalt tema ajalooaineline osa proosast, milles ilmneb suurte ajaloosündmuste kujutamise asemel pigem autori väga hea argiajaloo tundmine. Tuleb meenutada ka tema populaarseid ajalooraamatuid, millest „Eesti rahva ajaraamatut” smugeldati võõraste kaante vahele trükituna edukalt ka kodumaale.

Rohket lugemust tunnistab ka Arvo Mägi kriitikutegevus. Tõsi – teda ei saa võrrelda meie suurte kriitikute-kirjandusteadlastega kas või seetõttu, et ise pidas ta end rõhutatult kirjandusloolaseks. Kuid ilma erilise liialduseta võib ilmselt korrata seda kusagilt meelde jäänud väidet, et Mägi on kirjutanud läbi 95% paguluses ilmunud kirjandusest. Hiljem lisandus valikuliselt sellele ka kodumaal avaldatud raamatuid. Jäämäe nähtamatuks osaks on aga Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse kolleegiumis rohke käsikirjade lugemine, millest kaugeltki kõigel polnud määratud raamatuks saada. Kriitiku ja memuaristina oli Mägi täpne ja asjalik, liigseid sõnu ei teinud. Aga sõnu jagus ka rohketesse kirjavahetustesse, millest mahlakas valik Arno Vihalemmaga peetud korrespondentsist on välja antud Eesti Kirjandusmuuseumis pealkirja all „Kord Vihalemm elas Ystadis” (2000). Selle terviklikuks mahuks hindas Mägi ise kokku 550 kirja, kuid mitte väiksem polnud tema kirjavahetus Kopenhaagenis elanud ajaloolase Vello Helgiga. Mõttekaaslust ja vaimusugulust tunnistavad need kirjad mitmeti.

Lõpuks oli Arvo Mägi lihtsalt üks väga tore inimene, kes elas ühe eesti kultuurilise pagulasoaasi keskmes, märkas ja teadis palju ja andis neid teadmisi ka edasi. Rootsis oli eesti kirjanduselu ju vilkam ja kontsentreeritum kui muudel asukohamaadel. Koos Liidiaga on nad võõrustanud aukartust äratavat hulka külalisi nii Eestist kui ka mujalt maailmast. Mägide kodu on olnud neutraalseks kohtumispaigaks ka nende külalistega kodumaalt aegadel, mil veel polnud kombeks „ametlikke” vastuvõtte korraldada või neid ei tohtinudki teha. Mingi valik ja sõel siiski kehtis, aga selles suhtes võib üle lehitseda Mägide pere külalisteraamatud, millesse sissekande tegemine oli iga kord kohustuslik.

Arvo Mägi üks viimase eluaasta kirjadest lõpeb lausega „Ja loodan tulevikus ka Sinu kaudu raamatuid saada”. Kirjale oli lisatud 5. II 2004 Stockholmi Eesti Päevaleht, mis sisaldab vähemalt kolm lugu Mägi enese sulest: Timmukuru nime all vesteveerg „Vastukarva”, AR-GI nimemärgi all artikkel Treffoonia 120. aastapäevaks ja kodanikunime all vestlus tollal parajasti Roomas elanud Viivi Luigega.

See kõneleb imetlusväärsest töövõimest veel nii kõrges eas. Tema pika eluea jooksul loodu ja järelpõlvedele pärandatu eest on meil küllaga põhjust Arvo Mägi tänuga meenutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming