Säilituseksemplari seadus tulekul

Uus seaduseelnõu viib meid infoühiskonda, aga teel on mõned karid: läbi on mõtlemata digipööre, see kuidas liiguvad raamatud, Tallinna vs. Tartu küsimus ja kes maksab.

URMAS SUTROP

Lõuna-Eestist raamatute Tallinna saatmine ja siis jälle Tartusse tagasi saatmine ei ole just kõige mõistlikum ega säästliku eluviisiga kokkusobiv tegevus.

Lõuna-Eestist raamatute Tallinna saatmine ja siis jälle Tartusse tagasi saatmine ei ole just kõige mõistlikum ega säästliku eluviisiga kokkusobiv tegevus.

Alar Madisson

Sellise nimetuse seadust veel pole, on eelnõu, on sundeksemplari seadus. Liberaalses ühiskonnas ei tohiks olla sundi, seepärast siis hakkabki ajale jalgu jäävat sundeksemplaride seadust asendama säilituseksemplaride seadus. Enne sund­eksemplare olid hoopis tsensorieksemplarid. Juba tsaariajal XIX sajandil jõudsid tsensorile esitatud raamatud Tartu ülikooli raamatukokku.

Praegu kehtiv sundeksemplari seadus ütleb: „Sundeksemplari kogumise eesmärk on trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute ja võrguväljaannete kui rahvuskultuuri olulise osa täieliku kogu loomine nende bibliograafiliseks registreerimiseks, statistilise arvestuse pidamiseks ning kättesaadavaks tegemiseks teadustöös ja kunstiloomes. … Sundeksemplaride kogumisega tagatakse trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute ja võrguväljaannete riiklik hoiustamine ja kaitse.“1

Samad põhimõtted on kirjas ka uue säilituseksemplari seaduse eenõus: „eesmärk on tagada Eesti kultuurile oluliste väljaannete ja nende algmaterjali võimalikult täieliku kogu loomine, selle säilimine, kättesaadavaks tegemine ning registreerimine ja väljaannete riikliku statistika koostamine.“2

Raamatute sundeksemplaride loovutamise kohustus ja traditsioon on Euroopas kestnud sajandeid. UNESCO on välja andnud sundeksemplari juhised.3 Seal on toodud huvitavad andmed sundeksemplaride arvu kohta riikides (2000. aasta seisuga): Suurbritannias on see kuus, Rootsis, Norras ja Hiina Rahvavabariigis seitse, Kanadas üks kuni kaks, kuid Prantsusmaal 60 ja Lätis 20.

Praegu kehtiva seaduse alusel tuleb meil sundeksemplarina loovutada üldjuhul kaheksa raamatut. Seda on isegi rohkem kui Ühendkuningriigis või Hiinas, kuid palju vähem kui Lätis! Sund­eksemplaride arv on pannud mõned kirjastajad protestima põhjendusega, et tegemist on omandi sundvõõrandamisega ja et palju raamatuid välja andvad kirjastused kannavad seetõttu aastas suurt materiaalset kahju. Näiteks pöördus TEA kirjastus 2009. aastal õiguskantsleri poole küsimusega sundeksemplari seaduse vastavusest põhiseaduse paragrahvile 32, millega on sätestatud omandi puutumatus ja selle, et kui omand sundvõõrandatakse, siis tuleb seda teha ainult seaduses sätestatud juhtudel ja see kohe hüvitada. Samasuguse järelepärimise tegi ka kultuuriministeerium. Õiguskantsler ei tuvastanud vastuolu põhiseaduse ja sundeksemplari seaduse vahel ning leidis, et riik ei pea hüvitama kirjastajatele sundeksemplaride loovutamisega kaasnevaid kulusid. Ta tegi siiski kultuuriministeeriumile ettepaneku kaaluda, kas kaheksa sundeksemplari loovutamine pole ehk liiga palju. Kulusid kannavad nii raamatute väljaandjad kui ka maksumaksjad, sest kõiki sundeksemplare tuleb ju ka säilitada. Lisaks on maailm muutunud, trükised, muusika ja filmid kolivad internetti. Ka seda osa kultuurist ja väljaannetest tuleb säilitada.

Aasta varem oli ka riigikontroll oma aruandes osutanud, et kuni kaheksa sundeksemplari alaline säilitamine viies kuni kaheksas raamatukogus on ebaotstarbekas. Riigikontroll rõhutas samu aspekte: kirjastajatele ja trükikodadele on see nii rahaliselt kui ka halduslikult märgatav koorem ning riik võtab endale pikaajalise ja kalli raamatute jt teavikute alalise säilitamise kohustuse. Kuid oluline on siiski see, et ka UNESCO soovitab, et sundeksemplarid tuleb avalikes huvides loovutada tasuta.

Nii riigikontrolli märkused, õiguskantsleri ettepanek kui ka uus (kas just parem?) e-maailm saidki sundeksemplari seaduse parandamise ja siis hoopis uue säilituseksemplari seaduse koostamise lähtepunktiks.

Kas kokkuhoid? Nii ja naa

Uus seaduse eelnõu ei rõhu enam sunnile, vaid vajadusele säilitada raamatuid, muusikat, filme ja kõike seda, mis toimub e-maailmas. Nii säilituseksemplaride arvu kui ka raamatukogusid, kes peavad neid raamatuid säilitama, on vähendatud neljani. Kui praegu saab rahvusraamatukogu kaks, Tartu ülikooli raamatukogu kaks, kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu kaks ning Tallinna ülikooli arhiivraamatukogu ja tehnikaülikooli raamatukogu kumbki ühe eksemplari, siis tulevikus vabaneb Tallinna tehnikaülikooli raamatukogu säilituseksemplari hoidmise kohustusest ning ülejäänud neli raamatukogu saavad igaüks ühe säilituseksemplari.

Eelmisel aastal ilmus meil 4450 nimetust raamatuid ja brošüüre, mis tähendab, et tuli loovutada 35 600 eksemplari raamatuid. Kui me võtame ühe raamatu omahinnaks 10 eurot, siis on nende raamatute maksumus väljaandjatele 356 000 eurot, lisaks veel postikulud ja tööjõukulud sellise koguse raamatute pakkimisele ja postitamisele. Samamoodi tuleb loovutada ajalehed, ajakirjad ja muud trükised. Kulu on ka raamatuid vastuvõtval poolel: need tuleb lahti pakkida, registreerida ja säilitada.

Kokkuhoidu püütaks uue seaduse jõustudes saavutada ka sellega, et väljaandjad ja trükikojad (räägin siin ainult raamatutest) peavad saatma raamatud viie adressaadi asemel ühte kohta, milleks on valitud rahvusraamatukogu. See omakorda peab saatma säilituseksemplarid kolme kohta. Siin on aga mõned agad: Lõuna-Eestist raamatute Tallinna saatmine ja siis jälle Tartusse tagasi ei ole just kõige mõistlikum ega säästliku eluviisiga kokkusobiv tegevus, kulutab nii raha, bensiini kui ka aega.

Asja absurdsust ilmestab näide. Tartus Vanemuise tänava ääres asuvad nii ülikooli raamatukogu, kohe kõrval kirjastus Ilmamaa ja mõnesaja meetri kaugusel kirjandusmuuseum. Ülikooli raamatukogu hoones tegutseb ka Tartu ülikooli kirjastus ja kirjandusmuuseumi hoones kirjandusmuuseumi teaduskirjastus. Seaduseelnõu koostajate plaan näeb aga ette, et nii Ilmamaa, Tartu ülikooli kirjastus kui ka kirjandusmuuseumi teaduskirjastus saadavad oma säilituseksemplarid Vanemuise tänavalt Tallinna ja Tallinnast saadetakse need siis jälle tagasi Vanemuise tänavale.

Nii kirjandusmuuseum kui ka Tartu ülikooli raamatukogu on saatnud kultuuriministeeriumile ühise märgukirja rahvusraamatukogusse rajatava jaotuskeskuse probleemsuse kohta juba 2014. aastal. Üks suur murekoht on see, kelle kanda jäävad jaotuskeskuse postikulud. Eelnõus on küll kirjas, et säilituseksemplaride edastamise kulud kannab rahvusraamatukogu, aga kui selleks vahendeid juurde ei anta, siis on see väga suur lisakoormus. Säilituseksemplaride Tartusse saatmine läheb aastas maksma vähemalt 52 000 eurot. Riik peab kõik tekkivad kulud rahvusraamatukogule kompenseerima, k.a säilituseksemplaride hulka sattunud praakeksemplaride ümbervahetamine.

Kui säilituseksemplar jõuab Tartusse või ka Tallinna ülikooli raamatukogusse hilinemisega, siis ei saa raamatukogud selle ilmumisest õigeaegselt teada. Kuigi eelnõus on kirjas, et raamatud tuleb edastada (loe: Tartusse tagasi saata) viie päeva jooksul, on tõenäoline, et need tähtajad hakkavad venima, kuna rahvusraamatu­kogule pole erinevalt kirjastajatest ja trükikodadest tegematajätmiste eest ette nähtud mingeid sanktsioone. Tagajärjeks võib olla, eriti väikese trükiarvuga väljaannete puhul, et raamatukogul ei ole enam võimalik osta kasutuseksemplare, sest need on juba ära müüdud.

Siin tuleb meile appi siiski see, et seaduses tehakse kohustuslikuks ka trükifailide säilituseksemplaride loovutamine rahvusraamatukogule vastava portaali kaudu. Teistes raamatukogudes luuakse aga autoriseeritud töökohad, kus on võimalik kõiki säilitatavaid raamatuid lugeda arvutiekraanilt. Seejuures tagatakse autoriõiguste kaitse sellega, et seal puudub võimalus teksti salvestada ja ka välja trükkida.

Digipööre raamatute säilitamisel

Seaduseelnõu teeb tõelise tiigrihüppe. Võrguväljaannetes on lubatud uurimistöö eesmärgil teostada teksti- ja andmekaevet. See on rõõmusõnum keele- ja infotehnoloogidele. Kuid selleks et luua tänapäeva nõuetele vastav eesti keele keeletehnoloogiline tugi, on vaja, et see luba laieneks kõigile elektroonilistele säilikutele, k.a trükiste säilitusfailidele. Ühtlasi tahetakse tiiger ka põduraks teha. Eelnõus on kirjas, et digitaalse säilituseksemplari loovutajal on õigus saada hiljem tagasi säilituseksemplari koopiaid loovutatud vormingus. See on sama, nagu inimene tahab pangast tagasi saada just sama münti või pangatähte, mille ta sinna kunagi andis. Muutuvad nii arvutid kui ka nende tarkvara. Mõelgem olukorrale, kui digitaalse säilituseksemplari nõue oleks juba aastakümneid kehtinud, ning rahvusraamatukogu uksest astuks praegu sisse mõni kirjastaja ja nõuaks oma loovutatud raamatu küljendusfaili DOS-formaadis tagasi. Kellelgi pole käepärast ei arvutit ega ka tarkvara, mis sellise failiga midagi peale oskaks hakata.

Seepärast tuleb tagada, et kirjastaja või autor saaks oma materjali tagasi parajasti käibivas vorminduses. Rahvusraamatukogu ülesanne peab olema vastavalt tehnoloogia ja tarkvara muutumisele konvertida ka säilituseksemplarid.

Raamatute digitaalsete säilituseksemplaridega on veel üks mure. Eelnõus ei ole mõeldud sellele, et trükifailiga tuleks kindlasti kaasa panna ka raamatu küljendamiseks kasutatud fondid, sest muidu ei pruugi paljud asjad olla loetavad, eriti sellised, mis sisaldavad unikaalseid fonte, just selle raamatu jaoks loodud fonte, igasuguseid erimärke ja nt araabia tähti või hoopis hiina hieroglüüfe. Aga siin põrkame kokku ühe suure probleemiga. Väga suur osa meie trükitoodangust ei ole legaalne. Kasutame raamatute küljendamisel suvalisi fonte, mõtlemata sellele, et kui need on meie arvutis, siis ei tähenda see veel seda, et nendega võib raamatuid trükkida. Seda kulu, et iga raamatu puhul fondi eest litsentsitasu maksta, on endale lubanud väga vähesed kirjastused. Legaliseeritud fontide hea näide on Lennart Meri Euroopa Sihtasutuse akadeemiline väljaanne „Hõbevalge“, mille puhul maksti enne raamatu trükkimist kõigi selles väljaandes kasutatud fontide litsentsitasud.

Kui kohtu otsusel tuleb väljaanne või selle algmaterjal hävitada või võrguversioon kustutada või keelata väljaande üldsusele kättesaadavaks tegemine, siis säilituseksemplarina säilitatav raamat, film või muu teos ning nende digitaalsed säilitusversioonid jäävad alles. Sellistele väljaannetele kehtestatakse küll mõningad juurdepääsupiirangud. Taotlus selliste väljaannetega tutvumiseks tuleb esitada raamatukogule või filmide algmaterjali puhul rahvusarhiivile.

Infoühiskonnale kohaselt käsitletakse eelnõus ka säilituseksemplarides sisalduvaid isikuandmeid. Põhjendatud juhtudel lõpetatakse säilituseksemplaris sisalduvate isikuandmete üldsusele kättesaadavaks tegemine ning kohaldatakse tehnilisi piiranguid, mis ei lase võrguväljaannete arhiiveksemplaridest isikuid ees- ja perekonnanime järgi otsida.

Kuigi pole enam sundeksemplari, on eelnõus kirjas sunniraha juhuks, kui säilituseksemplarid jäetakse rahvus­raamatukogu jaotuspunkti või filmi algmaterjali säilituseksemplari puhul rahvusarhiivi üle andmata. Heauskselt loodame, et kõik väljaandjad annavad säilituseksemplarid üle ilma sunniraha maksmata.

1 https://www.riigiteataja.ee/akt/968385?leiaKehtiv

2 Eelnõude infosüsteem. Säilituseksemplari seadus. Eelnõu toimiku nr 15-1235. http://eelnoud.valitsus.ee/main#RQ5ChlKT

3 Pariis 2000, http://unesdoc.unesco.org/images/0012/001214/121413eo.pdf


Kommentaar

Praegu kehtiva sundeksemplari seaduse juures on kõige problemaatilisem see, kuidas seadust täidetakse ja selle üle valvatakse. Sundeksemplaride laekumise viimaste aastate statistika osutab paraku praeguse loovutamissüsteemi puudusile: hoolimata sellest, et igas sundeksemplare saavas raamatukogus on palgalised töötajad, kes tegelevad sundeksemplaride hankimisega regulaarselt (loe: nõuavad trükikodadelt laekumata sundeksemplare), erineb raamatukogudesse laekunud eksemplaride määr siiski üsna palju. Muide, 70% sundeksemplare loovutavaist trükikodadest asub Põhja-Eestis ja 30% Lõuna-Eestis. Kindlasti tuleb püüelda selle poole, et säilitatavad Eesti sundeksemplaride kollektsioonid oleksid raamatukogudes ühesuurused, samal määral täielikud. Uue seaduse eelnõus pannakse järelevalve teostamise eest vastutus rahvusraamatukogule, samuti on kavas rahvusraamatukogusse luua sundeksemplaride kogumiskeskus. Selline tsentraliseeritud sundeksemplaride kogumis- ja jaotusskeem toimib edukalt nt Soomes ja Norras. Sundeksemplaride loovutajail (enamik loovutajaist on trükikojad) on arusaadavalt märkimisväärselt lihtsam, kui saatmiseks on vaid üks adressaat, üks uks, kuhu säilituseksemplarid üle anda. Mõistagi on ka teistsuguseid lahendusi (nt Rootsis), aga tsentraalne kogumis- ja jaotamismall näib olevat kõige lihtsam ja kindlam.

See, mitu eksemplari raamatuid ja teisi väljaandeid tulevastele põlvedele säilitada, on iga riigi siseasi. Meil on praegu kombeks kaheksa sund­eksemplari, Taanis aga kõigest kaks. Enne 1997. aastal kehtima hakanud seadust said Eesti raamatukogud sund­eksemplare oma paarkümmend tükki. Muide, Lätis loovutatakse praegu neid 7 ja nende tulevasse seadusse plaanitakse kirjutada 5 sundeksemplar. Raske öelda, kas see on meie uue seaduseelnõu miinus või pluss, et ilmselgelt muutunud lugemisharjumuste tingimusis peavad sundeksemplare säilitavad raamatukogud hakkama lugejate soove lähitulevikus teistmoodi rahuldama: kohapeal saab lugeda vaid trükise digitaalset sundeksemplari. Kuhu läheb 4 sundeksemplari ülalpidamise ärajäämisega kokkuhoitav raha? Digitaalse poole edenduseks.

JANNE ANDRESOO

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming