Ruumi peaks jätkuma ka teistele põlvkondadele!

Andra Teede

Kõigile tuttava “Karu aabitsa” autori Heljo Männi leiab pisikesest Nõmme majast, kus lumehanged on poolde põlve ja automüra peaaegu pole. Pool sajandit aktiivselt kirjutanud, on ta avaldanud umbes saja raamatu ringis ja kui aeg ning tervis lubaksid, tuleks neid pea sama palju veel.

Terje Lepp/Eesti Päevaleht

 

Heljo Mänd, kas luulekogu “Emamaa ja isajõgi” kokkupanekul oli kavas jutustada kindel lugu, hoida kinni mõnest mentaliteedist?

Oma seitsmekümne viiendaks sünnipäevaks panin kokku raamatu “Tingel-tangel” ja seal olid sellised lustakamad lood, natuke humoresksed. Üldiselt oli see pisut kirju, ta ei olnud ühe tooni kogu. Nüüd, selleks juubeliks aga kogusin ma kokku niisuguse ühe hinge tekstid, kusjuures üks kolmandik neist on varem avaldamata. “Emamaa ja isajõgi” on väga lüüriliste mõtetega tehtud.

 

Kui palju ja kuidas te praegu üldse kirjutate? Kas rituaal on läbi aegade samaks jäänud?

Põhiolemuselt olen ma jäänud samaks. Minus on ikkagi eelkõige alles see lüürilisus, praeguseks, võiks isegi öelda, on see süvenenud. Võib-olla on see isegi õhulisem, pole enam nii välja kirjutatud, vaid rohkem läbi tunnetatud. See tuleb lihtsalt aastate ja oskusega, aga samas ei ole ma varem niisuguseid oma loomingus ootamatuid uperpalle teinud. Seal on praegu ikkagi irooniat ja sarkasmi, niisugust teravdatud tähelepanu. Heaks näiteks oleks “Härra Kolasuu ja härra Tolasuu” oma pöörase tegevuse ja segatud luule ning proosaga. Ma olen juba tükk aega  mõelnud, et millest see tuleb, ja lõpuks sain ma aru, et olen vahepeal kirjutanud väga palju selliseid armsaid lugusid. Kui aga ühte asja liiga palju teha, siis lõpuks on tunda, et tasakaaluks on vaja midagi hoopis muud. See meeleolumuutus tuli iseenesest, hästi voolavana. “Härra Kolasuu ja härra Tolasuu” on ju mu tavalistest töödest täiesti erinev. Kuigi tegevustik ja Narrilinn, kus lugu toimub, on välja mõeldud, tuli see müstilisus ilma igasuguse pingutuseta, ise. Ja ma mõtlesin, et see leiab kindlasti natukenegi kajastust, et seda erinevust märgatakse. Kuid seda ei juhtunud. Seda üllatavam oli, kui Renna Rannus hilissügisel minuga ühendust võttis. Tema oli selle loo avastanud ja avaldas soovi seda teatris Arena lavastada. Lastetüki esietendus on 19. veebruaril Eesti Kirjanike Liidus.

 

Kuidas tuleb praegustele lastele ja noortele kirjutada. Kui palju on nad ajas muutunud?

Lapsed jäävad ikkagi lasteks. Ainult et tänapäeva laps on palju targem, tal on palju laiem silmaring. Nad kasvavad varakult ja näevad palju rohkemat, kui mitte kodus, siis televiisorist. Noortest ma enam ei kirjuta, sest tunnen neid ainult väliselt, nende siseilma ma nii väga ei näe. Kuna mul on nii palju töid ja ma ei jõua nagunii kõiki endasse kuhjunud probleeme ära rääkida, siis valin ma ikkagi selle ala, milles ma ennast kodus tunnen.

 

Kuidas te aru saate, kas uus leitud lugu või tegelane tahab ennast avaldada täiskasvanutele või lastele?

Seda ütleb sisetunne. Kui mul idee tuleb, siis dikteerib miski mu sees, milline see raamat olema peab. Ma ei lähe kunagi tellimustööga kaasa, ma ei kirjuta käsu peale, mu looming peab olema vaba. Ma tahan kirjutada seda, mida ma idee tekkimise hetkel õigeks pean. Nii on vähemalt tavaliselt, aga on olemas ka üks suur, väga suur erand – Mõmmi. See raamat ei olnud minu soov ja ega ma ei tahtnudki seda tööd teha, aga ma andsin haridusministeeriumi palvele järele ainult ühel tingimusel – kui ma võin peategelaseks võtta looma, mitte lapse. “Karu aabits” tuli kirjutada ikkagi Nõukogude ajal ja kui tegelane oleks olnud laps, siis ma oleksin pidanud kasutama mõningal määral poliitilisi vaateid, punaseid lauseid, nagu “Lainel on lipp”. Ja seda ma teha ei tahtnud, sellega oleksid mul endal väga suured probleemid olnud. Kui “Karu aabits” ilmus, tehti telest mulle ettepanek ning ma tegin jälle tellimustööd. Selleks ajaks oli mulle aga Mõmmi armsaks saanud ja ma püüdsin ka teletöö endale armsaks teha. Nii et ka niimoodi saab. Tellimustööd tuleb endale sobivaks teha, sest mul on väga raske ei öelda, kui keegi midagi palub.

 

Kui palju te uuemat lastekirjandust jälgite?

Ma pean ütlema, et ega ma enam sama palju ei loe kui vanasti. Üks põhjus on muidugi silmad, ma teen väga intensiivselt tööd ja pean end selle jaoks hoidma. Teine põhjus on see, et mulle ei ole ka kõik need raamatud kättesaadavad olnud. Ma loen küll arvustusi nende kohta, aga ma ei saa öelda, et ma oleksin uue lastekirjandusega väga kursis.

 

Aga (laste)ajakirjandus?

Paaril viimasel aastal ma ka neid väga ei jälgi. Kunagi lugesin ma küll Tähekese ja Hea Lapse absoluutselt läbi. Eks ma uurin neid ka nüüd pisteliselt. Tähekese toimetuses olen ma ka ise ju kunagi töötanud ja kõik mu kolleegid jäid sinna. See ajakiri on väga muutunud, paremuse poole muutunud, nii et mingisuguseid etteheiteid mul neile ei ole.

Ajakirjandust loen ma ikkagi päris ilusasti, sellest on mul tegelikult üsna hea ülevaade. Kirjandust on minu jaoks vähe, ta on natuke ühekülgne. Mulle tundub, et kirjandus on viimasel ajal orienteeritud rohkem nooremale põlvkonnale. Omamoodi on see arusaadav, sest vanemad loevad ka vähem. Ma ei heidaks seda niivõrd ette ajalehtedele, aga minu meelest ei tohiks Looming niisugust vahet teha. Noored võivad ja peavadki sees olema, elu ju areneb edasi ja noored saavad ka ükskord vanaks. Alati peab noortele tähelepanu pöörama. Aga minu meelest peaks jätkuma ruumi ka teistele põlvkondadele. Teiste eest ma rääkima ei hakka, aga enda põhjal võib näiteks tuua selle, et mul on ilmunud viimasel ajal neli romaani. Sünnipäevakingiks endale andsin ma just viienda käsikirja ära. Nad on kõik erineva tegevustikuga, aga neid ühendavad pealkirjad ja samas ka tegelased, kes kattuvad. Minu andmetel on aga nende nelja raamatu kohta võetud sõna ainult Videvikus, ajalehes, mida ma ei loe. Loomingu aastaülevaates oli minu kohta vaid kaks lauset. Veel kirjutas Aarne Ruben “Pipraparadiisist”, aga tema seda raamatut ei mõistnud. Ega noor mees ei peagi vana naise hingeelust aru saama. Kõige eelnevaga ei taha ma öelda, nagu oleksin kibestunud, et minust ei räägita. Ma olen rõõmus, et ma kirjutan ja et mind avaldatakse. Kui aga vaadata seisukohalt, et mis oleks õige, mis vale, siis mõnele kirjanikule on kõrvale jätmine valus. Minust aga ei vaikita lõputult, vaid mu kahest-kolmest liinist. Ma olen tähelepanu saanud küll ja küll ning see kompenseerib vaikuse. “Emamaa ja isajõgi” on kümnes raamat, mille ma kirjastus Faatumiga välja andnud olen, ja ainult kaks neist on lastele. Mul endal oleks lihtsalt huvitav näha üht korralikku romaaniarvustust.

Kõige kummalisem on see, et Kanadas on kahte mu raamatut märgatud. Mu poeg leidis Internetist 2004. aastal kirjutatud arvustuse, milles oli mu romaanidest leitud alateadvuslikke liine. Teine suur üllatus oli Austraalia väliseestlaste kirjandusring, kus võeti arutlusele “Raha reha”, mu esimene Faatumis tehtud romaan. See raamat on mul kirjutatud rahvakeeles ja Austraalias peeti just keelt väga huvitavaks. Selles mõttes on üllatav, et väliseestlased mind märkavad, aga kodus seda ei tehta.

 

Kas teid puudutab kuidagi praegune kultuuripoliitika, näiteks tegevus kirjanike liidus?

Ei, sest ma arvan, et mind ei puuduta enam mitte miski. Ma elan nii tagasitõmbunult, omaette, oma maailmas. On see siis nüüd meeldiv või ebameeldiv, aga ma püüan ennast välja lülitada. Ma saan ikkagi aru, et minu aeg on juba üle ja ümber. Ma ei võta enam ju kusagilt aktiivselt osa. Tunnen, et mu jõud hakkab kahanema ja ma tahan selle viimase energiaga ikkagi ainult kirjutada ja kirjutada.

 

Kas te peate end iga päev kirjanikuks?

Ei, ma olen iga päev see, kes ma olen. Minul ei ole seda tunnet, et mina olen kirjanik. See, mis on, on niivõrd kasvanud minusse, see ei väljendu mitte olemises, vaid selles, et ma kirjutan, et ma tahan iga päev tööd teha. Alati imestatakse minu puhul seda, et kuidas on võimalik nii vara hommikul üles ärgata ja kohe kirjutama hakata. Ma pean igal hommikul seda tegema, sest siis on ükskõik, kas ma päeval midagi teha saan või ei saa, aga mu päevad ei lähe tühja, ma olen midagi juba teinud. See tähendab seda, et kui ma iga päev laua taha istun, siis mu töö käivitub silmapilguga. Mul ei ole seda vaeva, et mida ma kirjutan.

 

Nii et ei pea kartma, et lood otsa saavad?

Ei, enne, kui see juhtub, saan mina.

 

Mille pärast te praegu kõige rohkem muretsete?

Ütleme, et ikka laste heaolu pärast, et lastel ja lapselastel hästi läheks. See on väga inimlik mure. Aga kui kirjandusest rääkida, siis iga kord, kui ma alustan, käib must alati läbi kerge mure, et kas ma jõuan selle raamatu lõpuni kirjutada. Varem võtsin ma ju mitu käsikirja korraga ette, nüüd on ainult üks. Kui ma juba üht raamatut kirjutan, on mul nii suur kiusatus hakata juba vahepeal uut kirjutama, uus on alati huvitavam, aga enne tuleb eelmine lugu ära lõpetada.

Küsinud ja üles kirjutanud Andra Teede

Muinasjutumetsane

Lasteluulesse polegi vaja geniaalseid riime, šokeerivaid väljendeid või hingekraapivat, lausa rebestavat lugu. Mudilastele tuleb pakkuda midagi muud, näiteks suurt sügavat armsust, soojust, kerget nõiduslikkust ja kindlasti lõbusust.

Heljo Männil pole see mitte ainult olemas, vaid suurelt jaolt ka väga peeneks ja õhuliseks töödeldud. “Emamaa ja isajõgi” on kirjaniku 80. sünnipäevaks avaldatud vanema ja uue lasteluule kogumik. Männi enda sõnul on taevasinine raamat teadlikult väga lüüriliseks vormitud ja seda sirvides hakkavad tõepoolest viisikesed peas helisema. Ei saagi õieti aru, millised neist siis laulualti rütmi peale iseendas välja mõeldud ja mis lasteaias õpitud.

Luulekogu on üheteistkümneks osaks jagatud ja mõningaid kilde, nagu peatükk “Rõõmukiri”, ei saaks kriitiline lugeja kindlasti kvaliteetkirjanduseks pidada. Värsid, nagu üks kord üks on üks / üks pluss üks on kaks / kord on üks, kord kaks / lapse pea on paks, ununevad arvatavasti kiiresti ja võivad kohatäitena näida. Aga samas, ehk see lihtsakoelisus hoopis teebki tekstid nõnda puhtaks ja meeldejäävaks. Emamaa ja isajõgi / jõgi jookseb läbi maa / maa ei tohi ära joosta / hoiab kodu isamaa. Ja ilusaks tasakaaluks nõrgematele hetkedele leidub palju ka lugusid, mis viivad su muinasjutumetsadesse ja müstilisel järvel sõudva jutuvestja paati. Meretaguste maade luuletusi illustreerivad suurepäraselt Maite-Margit Kotta joonistused. Pärast kahesajaleheküljelist leelotamist jäävad just need helgemad katked meelde ning sunnivad uuesti luulekogu lehitsema.

Heljo Männi lookesed, nagu Lindgreni seiklusjutudki, on iga muinasjutulembese eestlase lapsepõlve lahutamatu osa. “Emamaa ja isajõgi” on tore raamat, mis peaks kindlasti lapsemeelsete lugejate raamatukokku kuuluma.