Rutt Hinrikuse suur narratiiv

MADE LUIGA

Konverentsil „Elust elulooks, eluloost kultuurilooks“ esitleti Rutt Hinrikuse artiklikogumikku „Kahe vahel“. Kogumiku koostaja Marin Laak on Hinrikuse väljaandele kirjutanud põhjaliku, pieteeditundelise ja südamliku tunnustava eessõna. Arvustajal on raske sellele midagi võrdväärset lisada, eriti kui materjalide lugejaks ja läbiseedijaks pole mitte teine teadlane, vaid lihtsalt rumalavõitu, kuid teadmishimuline lugeja. Ometi intrigeeris mind kogumiku temaatika niivõrd, et usaldasin end seda tegema. Küsimused, mis puudutavad biograafiaid, mälestusi, elulugusid, kirjandust, nende igasuguseid kombinatsioone, on üldinimlikud ja kõikehõlmavad. Mälu ja aeg, need on maailma ehituskivid.

Valimik koosneb 17 artiklist, mis jagunevad temaatiliselt kaheks: nimelised, isikulised lood, kirjanike monograafiad, ja nimetud, meie kõigi ehk rahva lood, mida kirjandusmuuseum on aegade jooksul võistluste ja üleskutsete raames kogunud. Need poolused on siiski teataval määral sarnased. Enim on käsitlemist leidnud unustatud või üldisest kultuurifookusest välja jäänud kirjarahvas, moodsalt öeldes – vähemused: pagulasautorid, naiskirjanikud, erandlikud teemad (nt piibliaines Ain Kalmuse loomingus) või tuntumate persoonide puhul nende vähem teada eluperioodide läbivalgustamine.

Mulle endale on tundunud inimeste eraelu ja loomingu süvaanalüüsimine alati veidi kahtlane tegevus ja naljaga pooleks olen soovitanud hoolega ahju ajada kogu kompromiteeriva eluloolise materjali. Tundub ju natuke võigas, et pärast kellegi surma hakkavad terved teadlaste põlvkonnad lugema tema armastuskirju ja arvekontse ning konstrueerima neist isikut ning tema psüühet. Millegipärast eriti silmatorkav on selline isukas huvi just kirjarahva puhul. Hinrikus isegi viitab sellele kui naiivsele kujutelmale, nagu oleks autori eraelu lahti muukides võimalik leida loovuse lätet (lk 215).

Loovuse lätet muidugi sel viisil avastada ei õnnestu. Nii arhiivimaterjalide põhjal taasloodud elukäigud, kirjanike autobiograafiad, mälestused või memuaarid kui ka nn lihtsate inimeste kogutud elulood on aga lõppkokkuvõttes kõik ajastu dokumendid. Sealjuures on puudujäägid, mahavaikimised või struktuursed augud sama kõnekad kui see, millest ja kuidas räägitakse. Hinrikuse käsitluses tuleb see eriti selgelt ja tundlikult esile: mälu räägib mitmehäälselt ühe rahva, ühe aja lugu ja sageli täpsemalt ning suurejoonelisemalt kui ilukirjandus ise. Artiklis „Eesti elulugude kogu ja selle uurimise perspektiive“ nendib autor: „Küüditatute mälestused moodustavad paljude sarnaste mälupiltide, korduvate kogemuste ja motiivide poolest ühe suure kollektiivse narratiivi, mille kõrvale eesti ilukirjandusel ei ole võrreldavat panna“ (lk 271). Samas artiklis antakse teada, et „ei ole laekunud ühtegi küüditaja elulugu, ühegi kommunisti või fašisti elulugu ega metsavenna elulugu, kellel süü hingel“ (lk 279). Struktuursed augud rahva hinges on kinnilappimatud.

Kuigi vaadeldavad elud ja lood katavad keskmiselt sadat aastat, tunduvad paljud tendentsid kahtlaselt tuttavlikud. Artiklis „Noor-Eesti ja naised“ on rahuliku, tasakaaluka ja ülevaatelise käsitluse juures ometi selgesti aimatav, et naisloojad on „teine sugupool“. Kas ei ole kuidagi tunnuslik: „Satiirilises suhtumises naistesse ei olnud midagi uut: soome kriitika suhtus XIX sajandi lõpul naiste kirjutatud teostesse eriti ettevaatlikult, analüüsis neid eelkõige sugupoolekeskselt, samastades teoseid nende autoritega ja omistades neile kõik naiselikuks peetud omadused“ (lk 26). Ella Murrik (Hella Wuolijoki), kes soomlasega abielludes tegi nii isiklikus kui ka kirjanduslikus elus suurema karjääri, kui see kodumail võimalik oleks olnud, jäi ometi oma naise eneseteostuse probleeme käsitlevais teostes sama piiratud arusaamale, kui seda kohtab miljonis kaasaegses romaanikeses: „Paradoksaalselt on Wuolijoe iseseisvate naiste jaoks unelmate lahenduseks – abielu jõuka, sotsiaalselt kõrgema staatusega mehega“ (lk 35). Teiselt poolt sedastatakse, et kuigi nii hariduslikus, tööalases kui ka isiklikus elus oli naistel kammitsaid palju ja vabadust vähe, oli looming ometi üks esimesi väljundeid, mille kaudu naiste iseolemine pead tõstma hakkas. Hinrikus on ühtlasi uurinud ka meeskirjanike naisekujutusi, ideaale, unelmaid, aga ka klišeesid ja arhetüüpe, mida tundlikum lugeja võib kindlasti misogüünseks nimetada. Meie juured on tänapäevani kõvasti kinni neis endisaegseis kirjanduslikes ja kultuurilistes konstruktsioonides. Hinrikuse artiklid teeb aga eriti väärtuslikuks see, et mitte üheski neist ei ole liigseid tunderõhke ega demagoogiat, mis muidu nende tundlike teemade käsitlemisel on normiks kujunenud. Kuulsin hiljuti poole kõrvaga pealt ühe Tartus kirjandusteooriat tudeerinu vestlust ja mulle tuli päris suure üllatusena, et neile õpetatakse seal senini naisluulet ja selle tunnuseid. Ma ei oska hästi võrrelda, aga vist ei ole terminid „naisarst“ või „naisteadlane“ nii levinud kui „naiskirjanik“. XIX sajandi lõpp on meile lähemal, kui julgeme endale tunnistada.

Teine oluline probleemipundar on kahte tüüpi loovisiksuste eritlemine. Ühed on säärased, kes kirjutavad üles iga oma sõna, ka kõige privaatsema, eraelulisema ja ainuüksi iseenesele määratu, hilisemaid uurijaid silmas pidades. Näiteks Ristikivi märkmed, mis on küll kirjutatud päevaraamatuna, on kirjutusmasinal puhtandina ümber löödud justkui trükkiminekuks valmis teos, need on mitmekordselt krüpteeritud ja esitavad mingit tahku, mingit valikut autori elust, on allutatud enesetsensuurile, kuid peegeldavad muidugi ka ajastu norme. Kontrollitud ausus, on Hinrikus sellele osutanud (lk 125). Või Friedebert Tuglas, kelle mahukas memorabilia on isiklik ainult pealispindselt: „Ka eraelus järgis Tuglas juhtkirja – teha müüte“ (lk 40). Mõned autorid varjavad seevastu kiivalt oma isiklikku sfääri, põletavad kirju, peidavad jälgi, segavad vett. Sümpaatseim ja üldse üks huvitavamaid käsitletud isikutest on unustatud autor Reed Morn (kodanikunimega Frieda Drewerk). Tema vältis avalikku tähelepanu nii kuis sai: ei andnud intervjuusid, ei tulnud kirjandusõhtutele, keeldus Eesti Kirjanikkude Liitu astumisest, ei andnud oma andmeid korduvate järelepärimiste peale „Eesti avalike tegelaste“ leksikonile. „Mitte oma isikuga, vaid ainult loominguga oli ta nõus avalikkuse ette astuma“ (lk 60). Ja kui tema 75. sünnipäevaks sooviti teha juubelilugu, vastas ta kirja teel: „Minu elukäik ei paku midagi huvitavat. [—] Milleks peaksid inimesed teadma minu elu. [—] Mina tahan jääda oma hämarusse ja üksindusse rahulikult elama“ (lk 56).

See dilemma seisab autorite ees veel suuremal määral praegu, kui ainult oma isikuga saadki müüa oma teost, kui pead teadlikult kujundama oma nimest märgi, isikust ikooni, ronima igal võimalusel püünele ja karjuma seal kõvemini kui teised. Nüüd räägivad juba, et kirjanik peab olema ka interpreet, kui tahab vähegi publikut alal hoida. Autori surm on unustatud kontsept, ainus, mis vähegi edu võib toota, on lakkamatu enesepresenteerimine. Muidu tabab sind unustus, nagu tabas Reed Morni, ja kunagi käsitlevad tagasihoidlikku loojat need kirjandusteadlased, kes armastavad marginaale ja piiridel seisvaid üksiklasi.

„Reed Morni tee ja tõde“ on huvitavam lugemine kui mis tahes fiktsioon. Just seetõttu, et ta ise ei ole tahtnud endast teadust anda, koosneb tema elulugu iseäranis kõnekatest „struktuursetest aukudest“. Tänapäevaseks teeb tema karakteri veel nõrk kodumaatunne. „Mida rohkem ma mõtlen, seda enam veendunud, Eestis pole minul midagi pääle hakata. Eesti mind ei vaja, ning sooviksin, et ka mina mitte Eestit“ (lk 67). Mõni ime siis, et tema isikust siin palju teada ei taheta. Veel on ta enda kohta öelnud: „Olen pööraselt uhke ja ma ei leia kuski enam uhkeid inimesi. Kõik on alandlikud, tõmbavad selja looka, kui vaid midagi saaksid“ (lk 77).

Rutt Hinrikusel on haruldane võime äratada huvi nende autorite loomingu vastu, kellest ta kirjutab. See saab sündida ainult nõnda, et ta peab olema ise kõrvuni sisse võetud oma uurimisobjektidest. Kuigi kõik „Kahe vahel“ tekstid on teadustekstid, varustatud müriaadi viidetega, on need eelkõige erakordset kaasahaaravad, väga selge ning ladusa esitusviisiga uurimused eesti inimestest, nende saatusest. Üksikud elukäigud annavad mastaapse, tervikliku ettekujutuse rahva ajaloost, raskuspunktiga skismal, lõhestatusel, kahevahelolekul. K. A. Hindrey Iru päeviku kohta lugemine oli minule üks põrutavamaid lugemiselamusi üldse. Võõra nime all 1944. aasta sügisel Iru vanadekodusse peidetud kirjanik on kirjutanud päevast päeva ühte lõppematut teksti, mille lõpetab surm. „On igavene sündmusteta päev ja igavene minevik“ (lk 103). Ma väga loodan, et see praeguseni fondidesse peitunud erakordne dokument lähiajal vähemalt osaliselt avaldatakse. Ka Hindrey matuste korraldamise lugu on pöörane. Olli Oleski suust selline meenutus: „Oli vaja leida õpetaja, kes antud tingimustel mataks. Kaks õpetajat keeldusid, kuna mul puudus võimalus nõutud honorari tasumiseks, loomulikult olid ka kirikumaksud maksmata. Siis pöördusin praost Jürgensoni poole, kellele „sub fide pastoralis“ tegin teatavaks, keda tuleb matta ja et matta tuleb võõra nime all. Praost Jürgenson nõustus otsekohe, loobudes igasugusest tasust. Leppisime kokku, et matusetalitus toimub 12. jaanuaril kell 15. 11. jaanuaril sain vanadekodu juhatajalt hobuse surnu viimiseks Metsakalmistu kabelisse. Maa oli paljas, sadas kerget lund, oli väga külm. Voorimeheks oli keegi debiilne ätt, kes kogu tee ümises „Metsa läksid sa ja metsa läksin ma …“ Tee oli väga halb, puusärk rappus, hullumeelne laulis, metsa vahel luusisid vene sõdurid“ (lk 105).

Ka kaasajale lähemad kirjutised on orienteeritud ikka laiemale horisondile. „1990. aastate eesti proosas“ on vaadeldud nii muutunud kirjastusprotsesse, muutunud kriitika vaatepunke, autori ja lugeja teisenenud situatsiooni ning asetatud kõik need muutused uue skisma, uue katkestuse konteksti. Hinrikus avab siin tagamaid, miks ei toonud oodatud vabadus kaasa kvalitatiivset hüpet kirjanduse tasemes, ja näitab praeguseks üha enam levinud tendentside idusid (kirjanduse marginaliseerumine, fragmentaarsus jne). „Eesti kirjanduses on enamasti oodatud suurt narratiivi. Võime küsida: kas ikka veel?“ (lk 185). Võime vastata: jah, ikka veel. Ometi annab seesama artiklikogumik meile narratiivi, millest paremat ei ole: meil on lood, pudemed, fragmendid ja augud ajamustri sees. Ons tingimata vaja, et kirjanik X või Y sellest viieköitelise igava epopöa teeks? Koomilisel viisil ristuvad välis- ja kodueestigi narratiivid keset tänast päeva: „Toona ja Nõu romaanide kangelaste jaoks on Eesti pilt vanemate kaasavõetud ja Eesti majades konserveeritud pilt, mis koosneb hapukapsaste söömisest, rahvariiete kandmisest, rahvatantsust ja keelust abielluda välismaalasega“ (lk 196). !!!

Kogumiku lõpetavad uurimus „Eesti autobiograafilise kirjutuse kujunemisest 18. sajandist II maailmasõjani“ ja artiklid, kus kesksel kohal rahva seast kogutud elulugudest välja joonistuvad mälumustrid.

Me kõik oleme leidnud oma vanaemade kalendritesse või piimaraamatu tagakaanele tehtud märkmeid: „täna panin maha 40 vagu kartuleid“ või kui palju piima pukile viidud on. Need hariliku pliiatsiga konarlikus kirjas napid sõnad, kuupäev ja aastaarv, need on mulle alati pisarad silma toonud. Sa ei usu kunagi päriselt, et kõik päevad on olemas olnud, kõik inimesed, kõik kartulivaod, ja siis sa näed seda pleekinud siniste kaantega vihku. Mõtlen päris hirmuga kirjandusmuuseumi arhiivi peale. Kui juba kirjarida „Läksin täna Helenega arsti juurde“ ajab mul ihukarvad püsti, mis veel rääkida tuhandetest vaikinud eludest kartoteegiriiulitel.

Rutt Hinrikuse raamat teeb osa neist elusaks. Soovitan seda kirjandusteaduslikku kogumikku lugeda tungivalt igasuguse eluala inimestel, laiadel massidel, kõigil, kes tahavad mõista inimest ja tema kohta ajas.

Kelle elulugu esindab ajastut kõige paremini? Kas intelligendi või sundkollektiviseeritu? Maa- või linnainimese? Pagulase või küüditatu? Tingimata lugeda!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar