Rooste häbi, häbematus ja süü

Jan Kaus

Jürgen Rooste, Tavaline eesti idioot. Jumalikud ilmutused, 2008. 128 lk. Jürgen Rooste kuulub oma põlvkonna väljapaistvamate kirjanike hulka, kes küll eelkõige on tuntud luuletajana, kuid kindlasti kasvab lähiaastatel tema roll nii prosaistina kui ka kirjanduse mõtestajana – kriitiku ja esseistina. Tõsi, proosas on ta avaldanud vaid mõned tekstid, kuid saavutanud juba selleski tunnustust ning pole ebatõenäoline, et mingil hetkel võivad tema loomingulise väljenduse kaalukausid kalduda proosa suunas. Kuid praegu veel asetsevad mitmekülgselt andeka kirjutaja, n-ö sündinud kirjamehe põhilised rauad ikka luuletules. Selle näiteks sobib igati värske kogu „Tavaline eesti idioot”. Olgu veel märgitud, et käsitlen seda kogu siin väljaspool „Pehme mandumise triloogia” konteksti, sest raamatu tugevus lubab seda.

Berk Vaher on jõudnud kõnealust teos oma raadiosaates „Spiikker” juba kritiseerida, heites Roostele eelkõige ette seda, mida teatavad ka luuletaja enda sõnad: „mutt ütles mulle täna et tal on mu / pärast mure / et ma’i arene” (lk 54).

Vaheril on mingil määral kindlasti õigus, kuigi näiteks Mehis Heinsaare püsimine samas registris teda ei häiri. See selleks, tõsi ju on, et „Tavalise eesti idioodi” Rooste ei hüppa oma eelneva loomingu pinnalt uutele tasanditele ega platoodele, selle kohta võiks öelda, et „vana ja hea”. Kuid siiski tundub, et „Tavalises eesti idioodis” ilmnevad mingid juba varem eksisteerinud ja Rooste luulet vorminud või lausa tekitanud tendentsid kuidagi ilmsemalt ja keskendunumalt. Autori jõulise tekstimasina eetilised ja sotsiaalsed ajendid tunduvad „Tavalises eesti idioodis” ilmnevat erilise selgusega.

Millised need ajendid siis on? Siin paistab olevat eelkõige kolm tasandit, mida võiks püüda sõnastada mõistete „häbi” ja „süü” abil. Muide, mõned aastad tagasi kirjutas Jaan Undusk suurepärase essee süüst ja häbist Jaan Krossi loomingus (v.t J. Undusk, Isiksusest, ajaloost ja häbist. – Looming 2005, nr 4, lk 597–619). Kindlasti pole mõtet vedada paralleele Krossi romaanide ja Rooste luule vahele, kuid Unduski määratlusi sobib kasutada ehk siinseski kontekstis.

Lühidalt võiks öelda, et häbi on midagi, mis väljaspool, ja süü, mis seespool. Häbi kohta kasutab Undusk oma essees Jean-Paul Sartre’i definitsiooni: „Häbi on oma olemuselt äratundmine. Ma tunnen end ära sellisena, nagu keegi teine mind näeb”. Süü kohta aga ütleb Undusk, et see oli „uusajal algselt inimese seesmise moraalsuse tunnus”, kuid süütunne „võib viia liigse iseenesega tegelemiseni või lõpuks kaarega tagasi isegi egotsentrismi ja nartsissismini…”. Antud kontekstis tundub olulisena veel Unduski viide häbematusele: „Selles mõttes olid Krossi pisut poisikeselikud, süütundest suhteliselt vabad ja teadlikult „häbematusi” välja mõtlevad kangelased väga värskendavad stalinismi-järgsest enesesüüdistamisest haaratud maal”.

Kõik mainitud tasandid – häbitunne, häbematus ja süütunne – on Rooste luules olemas, küll pisut erineval määral ja moel. Luuletaja olemise häbi kirjeldamine pole Roostele võõras: „sest kogu ta elatud elu on olnud / vale – nagu luulegi / sest eks valetamine ole luuletamine” (lk 37). Oma ühiskondlikku positsiooni suudab Rooste, olgugi et liialdades, kirjeldada päris tabavalt: „kui emakeelepäev saab läbi / ronib ta oma mülkasse / tagasi / ainult üks suur kurb silm / jääb pinnale kallerdama” (lk 30). Häbi manifesteerib suurepärane „Palun vabandust”, kus luuletaja palub kõikvõimalikes olukordades igasuguste inimeste käest vabandust, nii et see muutub juba iroonilisekski. Siin on näha, kuidas Rooste häbitunne viib osavalt häbematuseni. Häbi ja häbematus on ta luules tugevalt seotud, tegu on teatud suletud ringiga, mida mööda luuletaja tormleb: häbist häbematusse ja häbematusest häbisse. Raamatu esimene, pealkirjaga identne tsükkel kujutab mu meelest üsna täpselt häbematut Roostet. Kuid üleminek ühest teise võib toimuda ka täiesti suvalisel hetkel: „või kui sa oled üks kotik / ja ikkagi hipisitt rohulemb siis sellise molu eest saab siin lihtsalt tappa lõuga vastu hambaid / jalaga munadesse ma teen teile tervet mõistust ma teen terve tänase öö /—/ varavalgeks ja ma jagan seda oma köögiaknast koidu tn 84 ja kõigile ja tasuta…” (lk 58). Huvitav on näha, kuidas Rooste kasutab häbist häbematusse liikumisel ja liikumiseks ainsuse esimese ning teise pöörde abi – häbi ajal kõnetaks teda justkui keegi teine („sa oled üks kotik”), kuid siis hüppab luule korraga häbematuse faasi ning endine „sina” hakkab üleoleva „minana” kõnetama „teiesugust idioodikampa”.

Põhimõtteliselt liigub skeem nii: autor tunneb enda marginaalsust (nii tegevusala kui mõtteviisi osas), kuid nii tundes süttib temas protest, sest ümbritsev maailm on väärt samapalju kriitikat kui autor ise. Protest väljendub häbematuses, häbematus omakorda ründavas sotsiaalses sõnumises. Rooste poeetiline häbematus, tema luulevormis j’accuse! mängib erinevatel tasanditel, näiteks rahvuslikult: „eestlase põrgu on igavene ike / lauwal supp / teise eestlase karvasest ja vintskest kintsust /—/ eestlase põrgu on iseseisvusaeg / alatine nüri vastutus ja töörügamine // ohelik kaela ümber / munad maha lõigut” (lk 44) või tarbimisühiskonna mudelite või objektide nagu näiteks ostukeskuste suunas: „fallilised edumeelsed inimvood tungimas temasse / et jõuda ülimani et jõuda kaifini / tarbimiseni” (lk 55). Muide, kui stalinismi totaalsus oli ühesuunaline ja avalik, siis tarbimisühiskonna totaalsus toimib kahetiselt: seda rünnates satutakse ebamäärasesse olukorda, kuna ollakse paratamatult rünnatava süsteemi osa, s.t juba eos süüdi. Võib-olla on Rooste seda isegi tajunud, sest olles nii häbenev kui ka häbematult väljenduv luuletaja, jõuab ta välja ka süütundeni, sisemise vajaduseni ennast kritiseerida: „palun enda sees vaikselt vabandust / et ma siuke mõttetult ärrituv / idioot olen” (lk 27). Niisiis kasvab Rooste eetilis-sotsiaalse mõtestamise ja suhestumise ring veelgi – marginaalse elutunnetuse häbitunne kasvab protestivaks häbematuseks, see aga omakorda tekitab süütunde, sest jõutakse häbematusest tagasi häbisse, häbematuse põhjendus, kus maailm pole autorist parem, pöördub ümber, sest ka autor pole maailmast parem. Sellise süütundega maadlemiseks kasutab Rooste eneseirooniat ja / või hoopis enesepiitsutust: „helistab keegi mees kelle / lapsele on koolis antud ülesanne / kirjutada eestist referaat / erinevalt minust / on ta hea isa ja helistab mulle / eesti instituuti…” (lk 105). Enda halvaks isaks nimetamine markeerib just autori süütunde, sellel pole mingit pistmist kirjanike või kultuuriinimeste avaliku kuvandiga, nende seisundi ja asendiga tarbimispõrgus. See on autori või minategelase eraasi. Veel üks näide, kus minategelane silmitseb punaste põlvikutega tüdrukut: „tal on nii mõtestatud ilme / ja veendund samm / et ma pean siinkohal alla vanduma / ja tunnistama / et minu elu mu olek ses ilmas / on palju juhuslikum / palju küsitavam saalimine / paljudes tühjades ukseavades…” (lk 117). Selles kaunis luuletuses avaneb Rooste minategelase sügav süüdiolek, süüdiolek läbi kogu oma elu. Niisiis on see palju sügavam kui häbitunne oma sotsiaalse rolli pärast, kuigi lõppude lõpuks moodustab ju seegi osa sügavamast süütundest: „kirjanik kes ei kirjuta asjust mida ta armastab / ei nimeta neid hellalt // ei ole mitte kirjanik / vaid arvutiklaviatuuril hüplev sitajulk // kellele on siukest vaja // müüge ta televiisorisse maha” (lk 49). Siin on näha, kuidas Rooste ennast süüdistab – on selge ju, et ta ei nimeta asju tihtipeale „hellalt”, tsiteeritud luuletuseski. Jah, mingis mõttes haakub Rooste süütunne siiski Unduski kirjeldatud Krossi tegelaste süütundega. Undusk kirjutab: „Inimene, kel on õnnestunud ajaloo turmtules ellu jääda, peab möönma oma „ellujäämise süüd” ja proovima sellest teha parimat – nende nimel, keda enam pole”. Rooste puhul pole asi muidugi sedavõrd ränk, ajaloo turmtule asemel seisab ta oleviku turmtules, kuid ometi mõjub tema luule püüdena näidata süüdiolemist. Tõsi, mitte elusolemise, vaid valesti elamise pärast. Ei oska elada õigesti autor ise, ei maailm – täpsemalt, selle täiskasvanud osa – tema ümber.

Väga huvitav on aga jälgida, kuidas Rooste püüab süüga hakkama saada. Nagu öeldud, häbitunde vastu aitab häbematus, lausa ülbus („aeg minusuguselgi avangardifriigil / sumbuda ilusasse dekadentsi // te hakkate mind varsti veel rohkem armastama”, lk 54). Võib ka unistada häbitunde põhjuste kadumisest, luua utoopiaid häbita maailmast: „täna öösi sureb meediakanal / ta agoonilist ulgu on täis vabanev linn / täna öösi sureb peletis elude õgija // me oleme tänavail ja õnnitleme üksteist / mu naabrid ei ole mulle kunagi nii armsad tundund / kui täna” (lk 60).

Kuid süütundega pole asi nii lihtne. Siin pöörduksin veel korraks Unduski käsitluse juurde tagasi. Nimelt väidab Undusk, kuidas Kross näib „alati vihjavat, et süü asub kusagil mujal”. Undusk ütleb, et „Krossil on häbi süüdi olla”, kuid ka seda, et „inimene ei taha oma loomult süüdi olla”. Niisiis peab Kross suure isiksuse tunnuseks tahtmatust iseenese ees süüdi jääda.

Rooste lahendus rullub lahti vastupidiselt. Selles osas on tema raamatu finaal märgiline, võiks isegi arvata, et programmiline: „nagu maailm ulub oma / otsatut väsimust / veeredes läbi ilmatupiraka / kosmosekaose või -korra / kaetud miljardeist biljardeist / vähimatest ja suurematest / parasiitidest // kellest üks tilluke osa veedab / oma muserdavalt lühikest aega siin / ängistuses / eksistentsiaalses kõhkluses / rahutuses ja rahuldamatuses // siis mu hing laulab” (lk 124). Siin on näha, kuidas Rooste püüab justkui näidata, et küsimus polegi tahtes, vaid võimalustes või õieti nende puudumises, tõsiasjas, et keegi ei saa olla praeguses maailmakorralduses süütu – ka südametunnistus ei vabasta „parasiitlusest”. See on väga tõsine statement, kuid mitte siiski nii lohutu kui esmapilgul paistab. Sest kui kõik on ühtmoodi süüdi, siis selline süüdiolek justkui vabastab kõik osaliselt süüst, teeb nad – või õieti meid – oma sügavas süüdiolekus mingil määral süütuks. Totaalne süü paneb kaasa tundma, „hinge laulma”, see tähendab – teeb osaltki vabaks, annab põhjuse uuesti proovida.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming