Roosnapõhja uus Oidsalu

Meelis Oidsalu tõestab veelgi mu tunnet, et praeguse tunnetuse põhjalt on maaelu eesti luules veel peaaegu avastamata.

Meelis Oidsalu, Koertepõud. Sirp ja Vaseliin, 2008. 45 lk.

Takkajärgi võib seda öelda. Kahe aasta tagune „Jumala kihvt luulekogu” oli suures osas veel toores ja õppiv asi. Nyyd on Oidsalu oma esmase lahmiva juhuslikkuse, kristluse-põlguse, killurebimise ja rõvetsemise iha ning ka armastuse välja paisanud, suu puhtaks rääkinud ja mõjub keskendatumalt. Me ei räägi siin ymberkasvamisest, eks. Seda pole vajagi. Samu taevasse kukkumise (lk 10), veristamise ja muu naturalismi motiive (lk 26, lk 27, lk 28  ja väga gottfriedbenn’lik lk 39) loeme siitki. Aga nad on kuidagi asjakohasemad ja selgemad. Yks luuletus (lk 24), mis algab „alguses oli sõna” ja jätkub armastussymboolikaga, paneks eelnevat blasfeemiat justkui revideerima, aga enne ja pärast keerab „seamoodi armunud” (lk 23) autor selle idylli jälle ymber ja laseb tiira-taara edasi. Siiski on siin oma sihid. Iga luuletus on nagu kontseptuaalne mudel, mille struktuuri painutab suurem või  väiksem osa aloogikat, jaburust või visiooni. Vahel pöördub realistlik lähtealus pea peale. Pidevalt korduv tagurpidisus viitaks justkui sellele praegusele nihestatud olukorrale, milles asuvad me väärtushinnangud, linna-maa suhe ja yht-teist muudki. Autor ei pea seda normaalseks, kuid ei virise ega põe maaromantikat. Lihtsalt vaatab ringi ja asetab enda kuhugi äärmuste vahepeale, saab juhtuva tandriks: „pole ma / linna- ega maamees / olen  see koht / kus miski ei kohtu” (lk 9).