Roomlaste esteetiline taltsutamine

Marju Lepajõe

Uus „Rooma kirjanduse antoloogia” on niivõrd õnnestunud, et sellest kujuneb tõenäoliselt standard inimpõlveks.      Kas minu mullikat ehk, Lycidas, oled märkama juhtund? Calpurnius Siculus    Uus „Rooma kirjanduse antoloogia” kirjastuse Varrak väikeste kirjandusantoloogiate sarjas ilmus juba aastavahetusel, kaheksa kuud  tagasi, ent tüse köide on sisult sedavõrd rikas ja uudne, et läbilugemiseks läheb tõesti kuid. Oli tegelikult kohane, et raamatuga sai alustada suurejoonelises talves, hangede vahel, milliseid silm pole näinud, Enniuse „Annaalidega” (II saj e.m.a): „Tõusnult siis vanaeit toob tuld oma tutjuva käega”, ning lõpetada suves, võideldes higi ja nüristava päikesega, korrates üle Boethiuse ridu „Filosoofia lohutusest” 700 aastat hiljem: „Kellel and näha sellesarnast  valgust, / salgab välkvalged Phoibosegi kiired”. Kliima võimendab luulet ja Apolloni kiiri sel suvel mitte põlata suutsid ehk üksnes kõige järjekindlamad peripateetikud. 

Milleks uus antoloogia?     

Selline küsimus võib tekkida, sest eelmine „Rooma kirjanduse antoloogia” (1971, 680 lk),  mille koostasid ja toimetasid Ülo Torpats ja Ain Kaalep, oli sisult niivõrd kõrge tasemega ja vormilt sedavõrd hoolikalt teostatud, et kujunes loomulikul moel standardiks. Tollase antoloogia valmimine võttis koos eeltöödega aega viisteist aastat, aga on kujundanud antiikkirjanduse mõistmist juba nelikümmend aastat. Terve põlvkond eestlasi on selle raamatu kõrval üles kasvanud, sh uue antoloogia tõlkijad.     

Ühe antoloogia loomulik mõju peaks olema lugeja pöördumine originaali poole, jätkuv töö iseenda ja oma keeleoskusega, et saavutada võimalikult täiuslik esteetiline elamus. Mis võiks selles elus olulisemat olla? Et aga maitsta kirjanduse meistriteoseid ladina  keeles ja seda tööd teha, on vaja aastaid lihtsat keeleõpet. Keele vaba mõistmiseni kulub keskmiselt kümme aastat. Vanema antoloogia lugejaskond, kellest paljud olid lõpetanud eelmise vabariigi aegse gümnaasiumi, oli selles suhtes suurepäraselt haritud. Praegune olukord, kus sageli isegi teaduskraadiga humanitaar ei suuda Vergiliuse „Aeneist” originaalis lugeda, on täiesti teistsugune. Hariduses on toimunud veider regress, mis oleks võrreldav  situatsiooniga, kui näiteks füüsikas loobutaks ülikeerukast tehnikast ja rahuldutaks lihtsalt luubi või prillidega.   

On muutunud lugeja, aga ka rooma kirjandus  ise on pidevas muutumises. Tekstide maht, mis kirjapandust on säilinud, võib tunduda haaratav, ent järjest uued nüansid, nii mõttelised kui vormilised seosed muudkui ilmnevad ja kaovad, ja ilmnevad jälle mingil teisel moel. Dominantsed autorid võivad jääda samaks, aga nende vastastikune suhe võib pidevalt muutuda. Rooma kirjanduse „tundmine” on endiselt suhteline asi.     

Mis on aga absoluutne väärtus rooma kirjanduses, on tähelepanuväärne hulk küllaltki lühikeses ajalõigus sündinud teoseid, milleni kirjandus pole edaspidi suutnud küündida ja mis jäävad seletamatuks, õpetades kirjandust  just selle seletamatuse läbi. Ükskõik kui põhjalikult teada kas või Vergiliuse või Horatiuse eludetaile, kirjandusteooria ajalugu, rooma meetrikat jne, ei seleta need ära erakordseid elamusi, mida nende luule ladina keele, tunde ja mõtte sümbioosina on paar tuhat aastat pakkunud ja jätkuvalt pakub. Nende inspiratiivne jõud on mingil põhjusel vältimatu ja ka ületamatu.     

Kuidas suhtelist ja absoluutset lepitada, on filoloogia põhiprobleem. Kui kasutada Haljand Udami sõnu, on „filoloogia üks põhilisi tegevusalasid algusest peale olnud käibelt kaduvate tekstide taas käibele toomine (uusväljaanded),  mõistmisbarjääride ületamine (tõlked) ja tekstide mõistmise hõlbustamine ning süvendamine (kommenteerimine)”.1 Need kolm põhiülesannet seisavad iga uue klassikaliste filoloogide põlvkonna ees. Tartu ülikoolis taastati klassikalise filoloogia õpetamine mäletatavasti alles kakskümmendaastat tagasi, suurel määral just tänu Ain Kaalepi järjekindlatele valgustuslikele sõnavõttudele. On loomulik, et uus põlvkond peab uuesti määratlema ja põhjendama  kaanonit ning esitama oma tõlked ja kommentaarid. Et klassikalise filoloogia esimestesse lendudesse tulid õppima silmapaistvalt andekad inimesed, näitas juba 1996. aasta väike antiigiantoloogia ajakirjas Vikerkaar (nr 8-9). See koosnes õppejõudude ja üliõpilaste tõlgetest ja artiklitest. Juba 2006. aastal ilmus samas väikeste kirjandusantoloogiate sarjas Janika Pälli koostatud „Vanakreeka kirjanduse antoloogia”. Edasiliikumine on olnud tegelikult  uskumatult kiire ja viljad sünnivad järjest just kõige olulisemates valdkondades. Kunagistest üliõpilastest on kujunenud terve rida rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasi. Väga oluline põhjendus uuele antoloogiale on ka vajadus pidevalt harjutada ja avardada eesti keele võimalusi ning tõlkijate endi suutlikkust neid näha ja kasutada, sest eesti keele potentsiaal on erakordne. Antiigi meetrika pakub üht laadi võimalusi, filosoofia teist  laadi. Kui Ott Ojamaa kirjutas 1972. aastal eelmise antoloogia ilmumise puhul märkimisväärse heatahtlikkusega, et „sellega on likvideeritud üks meie ajaloolise mahajäämuse viimastest ilmingutest”,2 siis praegu tahaksin pigem avaldada lootust, et uus antoloogia näitab, kui palju on ikka veel neid rooma autorite nii-öelda tõlkimatuse ilminguid, mis vajavad likvideerimist.        ‘

Uue antoloogia õnnestumised 

Uus antoloogia on niivõrd õnnestunud, et juba praegu on selge: sellest kujuneb tõenäoliselt samuti standard inimpõlveks. Esimene õnnestumine on koostaja valik – selle eest tuleb anda au kirjastusele Varrak ja antoloogiate sarja peatoimetaja Marek Tammele. Kaspar Kolk, samuti klassikaliste filoloogide  esimesest lennust, oli parim valik: sellist entsüklopeedilist eruditsiooni kogu ladinakeelses kirjasõnas nagu temal, allikate tundmist de visu, kohtab tänapäeval harva. Sama harva kohtab suutlikkust kokku panna ja toimetada nii keeruline köide kõigest viie aastaga, kusjuures sisuliselt ilma finantsideta (kultuurkapital ja kirjastus maksavad honorari ikkagi siis, kui töö on lõpetatud, pealegi, selletaolist tööd, mis nõuab spetsiifilist ja pikaaegset ettevalmistust ja on sügava mõjuga nii teadusele kui kultuurile, peaks tasustama nagu poolt professori kohta ja see peaks olema haridusja teadusministeeriumi ülesanne). Teine õnnestumine on koostamise selge kontseptsioon, et rooma kirjanduse pidevalt muutuvat hüdrat ohjeldada. See on sõnastatud kohe sissejuhatuse algul (lk 20): „Rooma kirjandus on Euroopa rahvuskirjanduste pikas reas esimene, mis on suures osas laenuline,  kodustatud üsna teadlikult akulturatsiooni, tsiviliseerimise eesmärgil kui vahend oma identiteedi määratlemisel ja ühtlasi „eurooplaseks saamisel”. Roomlased adusid, et võttes võõrsilt, Kreekast omaks kunstiliste põhimõtete järgi loodud ja kirjas jäädvustatava kirjandusloomingu traditsiooni, saavad nad rahvana „suuremaks””.       

Kolmas õnnestumine on see, et kontseptsiooni järgitakse süstemaatiliselt ja stiilselt. Rooma kirjanduse loovat kreekastamist näidatakse 50 autori tekstinäidete põhjal, alates esimestest ulatuslikumatest säilinud fragmentidest  Enniuselt ja lõpetades kristlike kirjanikega. Et aga selgemalt esile tuua, mida peeti Roomas kirjanduseks ja kuidas arusaamad seitsme sajandi jooksul püsisid või muutusid, milliseid funktsioone kirjandus täitis, millised olid publiku eelistused, selleks on tekstinäidete ümber loodud terve rooma kirjanduse ja kultuuri entsüklopeediline käsiraamat, selges ajaloolises raamistuses. Kommenteeriv osa (põhiliselt koostajalt) moodustab raamatu mahust poole  (üle 200 lk sissejuhatusi ning sama palju märkusi ja seletusi koos kirjandusviidetega köite lõpus), ent on siiski kindlalt ja mõõdutundlikult tekstide teenistuses, ei lämmata allikaid, nagu seda tänapäeval – vähemasti antiikautorite väljaandmisel – sageli juhtub, vaid loovad vajaliku mõttelise tausta ja sidususe, samas ilma pealetükkivate tõlgendusteta.     

Kommentaarides on eriti köitvad ja õpetlikud ülevaated kirjanike retseptsioonist. Tekib vajalik kontrast loometöö ja selle mõju vahel. Näiteks Terentius tegutses kirjanikuna üksnes  kuus aastat, ometi piisas sellest, et olla tuntumaid kirjanikke oma kaasajal ja keskne kooliautor kuni uusajani välja. Tõesti, kui lugeda tema värssi (lk 74): „… Ning, lühidalt, / pole ühtki asja, mis poleks öeldud ennemalt,” siis on see väärt, et mõtiskleda sajandeid! Samas Juvenalist, kes pingutas kauem, ei lugenud kaasajal eriti keegi („keegi ei reetnud, et oleks teda lugenud”), vaikust oli kaks sajandit ja siis muutus ta järsku kaheks sajandiks populaarseks,  siis taasavastati VIII sajandil ja jäljendama hakati XVI sajandil.   

Hämmastav, kui klišeevabalt võib rooma kirjandust ja kultuuri esitada. Selle põhjus võiks olla koostaja eruditsioonis: ta tunneb allikaid, tema isiklik suhe kogu avaldatava ainesega on  pidevalt ja selgelt tajutav. Raamat on niivõrd huvitav, et seda on raske käest panna. Pinge ei anna järele – kuidas läheb kreekastamisega edasi? Kas roomlased suudavad jõudeaja-idee täielikult omaks võtta või langevad barbaarsesse rügamisse tagasi? – ja nõnda viimase leheküljeni. Algupärasust toetab elegantne stiil: napp ja sisutihe, nihil nimis, ikka ja jälle irooniline – ei näe just sageli teksti, kus pool sõnadest, senised käibetõed, mida sajandite  jooksul on kogunenud tublisti, on jutumärkides, nagu muuseas kummutatud. Kaspar Kolgi stiil rõõmustaks Flaubert’i. Neljas õnnestumine on tõlkijate valik ja asjatundlikkus. Kolmkümmend kaks tõlkijat hõlmavad oma eluaastatelt kogu XX sajandi: kirg ladina keele vastu seob sajandi üheks. Sõbralikult on kõrvuti klassikud ja isegi praegused üliõpilased. Vanematelt tõlkijatelt on õppida, kui sujuvalt ja loomulikult sobib  eesti keel ladina meetrumisse – eriti torkab see silma August Sanga ja Leo Anvelti tõlgete puhul. Nooremad on püüdnud saavutada jällegi suuremat sisulist täpsust. Viies õnnestumine on väga hoolikas toimetamine (Kaspar Kolk ja Eha Kõrge) ning suurepärase maitse ja tekstitajuga tehtud kujundus (Mari Kaljuste). 

Õpetlik raamat   

Eestlasel on uuest antoloogiast palju õppida, sest näidatakse samm-sammult, kuidas robustsest roomlasest kujuneb tsiviliseeritud inimene, enamgi veel, kuidas ta ise ennast kujundab, valides esteetilist ideaali, veel enam, võttes kreeka ideaale üle isegi valimatult, metsikult, ent siiski järjekindlalt, laenates ja veel kord laenates, ja mitte seda, mida endal on, vaid seda, mida ei ole. On õppida, et „realism  on nähtus, mis kuulub koomikasse” (lk 433). On õppida, et kirjaniku biograafiasse peaks kuuluma kindlasti tema filosoofiaõpetaja nimi või vähemalt määratlus, millist filosoofilist koolkonda keegi pooldab. Mulje järgi otsustades on Eestis praegu palju atomiste, siin-seal võib kohata mõnd peripateetikut, aga kas esineb ka epikuurlasi? Kui seda informatsiooni ei ole, kuidas saab kirjanduselu kirjeldada? On ilmne, et rooma autoreid oleks vaja  palju rohkem eesti keelde tõlkida ja et meil on inimesi, kes seda ka teha suudavad ja kellele peaks andma uusi raskeid ülesandeid. Oleks vaja Cicero kirjavahetuse mahukat valikut ja tema „Tusculumi arutlusi”, sest kõnekas on Cicero ütlus iseenda kohta: „Külaline, kelle söögiisu on väike, naljahimu aga suur” (lk 167), millele eelnes vahetult: „Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda” (lk 159), kusjuures hea kreeka  keele tundja Cicero vanaisa oli öelnud: „Meie inimesed on nagu süüria orjad – mida paremini nad kreeka keelt oskavad, seda kõlvatumad nad on” (lk 131). Sama huvitavalt komplitseeritud on meeleolud Plinius Noorema ja Hieronymuse kirjavahetuses. Viimane ütleb selgelt: „Aetakse juttu, loobitakse sõnu, räägitakse taga, lahatakse teiste elu ning üksteisega pureldes neelame me üksteist alla” (lk 607). Samuti oleks aeg avaldada ladina originaaliga  kõrvuti suurem valik Ovidiuse ja Horatiuse luulet. Tacitus ja Sallustius võiksid pakkuda käesoleva aja jaoks teistsugust refleksiooni jne, jne.     

Samuti on ilmne, et käsitlusi antiikühiskonna  eri aspektide kohta võiks tellida oma autoritelt, selle asemel et massiliselt tõlkida eesti keelde kolmanda järgu kompilatsioone, mille parandamine raiskab tõlkijate kallist eluaega ja mis pärast risustavad raamatupoode ja -kogusid. Meie oma teadlased on tipptasemel ja kirjutavad väga haaravalt. 1 Haljand Udam, Orienditeekond („Eesti mõttelugu”, nr 37). Ilmamaa, Tartu 2001, lk 255. 2 Tsiteeritud uusväljaande järgi: Ott Ojamaa, Armastus  seaduslikus abielus („Eesti mõttelugu”, nr 92). Ilmamaa, Tartu 2010, lk 92.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming