Rong nimega Daniel Martin

Toomas Raudam

John Fowles, Daniel Martin. Inglise keelest tõlkinud Victoria Traat, värsid Mats Traat. Toimetanud Kärt Hellerma. Varrak, 2004. 908 lk.

?Kirjanik on alati olnud tähtis, kuid praegu, tõeütleja ja sõnade kaitsjana, on ta olemuslikult oluline. (On ainult üks kultuur ja sõnad on selle alusmüür.) Tänapäeval on kirjanik mõlemas mainitud rollis ohustatud.  Aga ma ei arva, et teoloogiate hajumine on endaga kaasa toonud võitlustahte vähenemise: vahest vastupidi. Pole võimatu, et lõppkokkuvõttes võib just romaanikirjanik olla inimsoo päästja. Lugu on pea niisama oluline nagu asi või ese ning kuidas ka kirjanikud kas kunsti või moe nimel ei püüa loo rääkimist nurjata, lugu murrab alati mingis uues vormis välja. Kõike muud võivad teha pildid või arvutid, kuid lugusid inimeste kohta saab parimal mõeldaval viisil rääkida sõnade abil ning ?parim? tähendab siinkohal seda, mil viisil vastatakse tavalisele, kuid sügavale inimlikule vajadusele.?1

See on suur üldistus. Kaudselt tahetakse öelda, et sellist lugu, mis ei räägiks lugu (ja inimest) pole tegelikult olemas. Ka need lood, mis kuulutavad vaikust ja enda surma, räägivad ikkagi, olgugi et varjatult lugu. Lugu on alati tähtis. Ka see, mida jutustab ?Daniel Martin?.

*

Kui romaanile pannakse inimese nimi, siis viitab see sellele, et romaan võiks olla vana. Et selle võinuks kirjutada näiteks Henry Fielding (?Tom Jones?) või George Eliot (?Daniel Deronda?) või Eduard Vilde (?(Prohvet) Maltsvet?). Just inimesest teada saamine oli tähtis siis, kui raamatust sai romaan. Millal täpselt see oli, pole teada, ehk kusagil keskajal, kuid peagi oli selge, et romaan võimaldab rääkida kõigest, muuhulgas ka romaanist (selleks kulus sajandeid), mis pole midagi muud kui inimteadvuse vorm, mõtete ja tunnete konglomeraat. Praeguseks on asi niikaugel, et kirjanduse, eriti aga romaani kui kirjanduse essentsi poole on lisateabe saamiseks pöördunud nii moraali- ja eetikauurijad kui ka geeni- ja neurofilosoofid ning teadlased. Martha Nussbaum soovitab kirjanduse/romaani poole pöörduda isegi majandusteadlastel. Analüüsides Dickensi teost ?Hard Times? ütleb ta: ?Ma väidan, et meie ees seisvate sotsiaalsete valikute teostamisel peaksime käituma rohkem romaanilugejatena kui majandusteadlastena, üritades oma kaaskodanikke ja inimolendeid näha ja mõista tolle imetluse ja üllusega, milleks kirjanduslik kujutlus meid kannustab.?2 Romaanikirjaniku ?inimsoo päästja? mõte vahest selles just ongi.  Kuid kõige tähtsam on ?sügav inimlik vajadus?, mille vorm ajas muutub, kuid sisu, loorääkimise liigiomane vajadus, jääb samaks.

?Daniel Martin? on Daniel Martin. Fowles, kes ta selleks tegi, räägib meile oma kangelasest talle omasel, kuid ka veidi harjumatul viisil. Sest nende jaoks, kes temaga on harjunud, on harjunud ka lugude ja mõistulugude paeluva põiminguga, aegade vaheldumisega, aga ka ?lõppude? paljususega. Ei saa öelda, nagu oleks kirjanik oma tavalisest näost/maskist täiesti loobunud, jäänud on üks, kuid äärmiselt oluline joon ? see, mis algab ninajuurelt ja kulgeb pead kaheks poolitades nähtamatult läbi juuste, lõppedes kusagil esimese selgroolüli juures või isegi madalamal.

Selle joonega seoses tahaksin võrrelda ?Daniel Martinit? rongiga, millel on nelikümmend kuus vagunit ehk nimelist, nimetatud peatükki. Sellel rongil on üks eripära ? konduktor, kes tuletab meelde vedurijuhti. Kui me oleme unustanud, et rongil on vedur ja vedurijuht, astub ta meie juurde ja ütleb: ?Mina olen tema. Meie sõiduvahendiks on rong nimega Daniel Martin.? Selletaolisi meeldetuletusi on alguses rohkem, lõpupoole nende arv kahaneb, suubudes viimasesse lausesse: ?Vahest just sellepärast, ja kindlas teadmises, et Dani romaani ei loe kunagi keegi, kuna see eksisteerib igavesti tulevikus, võttis viirastus, kes Dani selja taga seisab ja keda kõigest hoolimata ei õnnestu varjata, lõpuks kätte ja tegi tema võimatust viimasest lausest oma võimatu esimese lause? (lk 884).

Sellega on Fowles viinud täide Dani unistuse kirjutada mitte stsenaarium (Martin on oma tööst tülpinud elukutseline stsenarist), vaid romaan, romaan, mis võiks unistaja teadmata justkui juba valmis olla, kuid pangem kohe tähele, et tegemist on kahe ?võimatusega? ning et viirastuse lubadus on teoreetiliselt sama tühi kui Martini olematu ponnistus. Ometi algas romaan just sealt, sellest kohast, kus Daniel tundis romaani vastu võimetust ja viha: ?Madalas hinnangus, mille Dan oli juba ette langetanud romaanile (millest loobumine? tulenes? ükskõiksest veendumusest, et tal ei jätku kujutlusvõimet, ei jätku võhma, mida vajab romaani keeruline vorm, et tal jääb hing kinni nagu astmaatikul, kes üritab otsekui mõni atleet niisugust kõrgust saavutada), peitus vägagi sümptomaatiliselt üpris pime nurgake: tarvidus jutustada esimeses isikus? (lk 89). Täpselt samasuguse raamatukirjutamise imeteo sooritas Proust Marceli jaoks. Iga kord, kui seda tehakse (selle kohta on kirjanduses tuhandeid näiteid), on sündinud midagi ääretult ilusat ja üllast. Keegi on kedagi aidanud! Ning vahest pole seegi juhuslik, et eeltoodud lauses on mainitud astmaatikut, seega siis Prousti. 

*

Mainitud viirastuse (juhi, kirjaniku, autori) varjamisega vaeva ei nähta, lugu räägitakse lõdvalt (just nii juhtub kõige põnevam) nii esimeses kui kolmandas isikus, vahel isegi ühes lauses korraga. Periooditi esitatakse kokkuvõtteid, justkui-lahendusi kord üles võetud probleemidele: ?? Dan rääkis endast, nagu ta räägib siin, kolmandas isikus? (lk 690). Kuid kes räägib ?rääkimisest?? Jälle on kohal kõikearmastav ülihumaanne ?viirastus?, meie kõnepruugi järgi konduktor, kes piletitangide klõbina saatel meile vedurijuhti meelde tuletab (iroonia on siinkohal välistatud). Veel üks näide ?summa summarum?ist?: ?Kohe kui nad teineteisest lahti lasksid, kui ta veel poolenisti naise peal lamas, tuli selgus: nende ühteheitmine oli toimunud justkui kolmandas isikus, sellal kui mees ihkas esimest ja teist? (lk 842).

Ja nii lõpuni, lõpplahenduseni, viimase lauseni välja.

?Seale on meie kirjanduses alati omistatud britlasele omaseid omadusi. Aus, natuke juhm, kommertsiaalsuse poole kalduv, armastuses aga kuigivõrd idealistlik?? 3

Jätan siinkohal tsitaadi katki. Nii iseloomustab inglasi Graham Greene. Ka Fowles pole kriitikaga kitsi, võrdluses Ameerikaga, kus ta ise mõnd aega elas ning kuhu ta ka oma peategelase istutab, jääb Inglismaa alla. Ameerikas võivad inimesed ehk olla naiivsemad, aga nad on avatumad ideedele, armastusele, avatusele (mida Martin ühes teises kohas iseloomustab küll kui kujutlusvõime defitsiiti, lk. 686)? Tüüpilise ideaalides pettunud iroonilise intellektuaalina ei usalda Martin ühtki ideoloogiat, humanismigi moodsa moonde peab Jane talle kandikul kätte tooma (Lukacs). Kuid see on vaid pealispind, Martini iseenda otsingu põhieesmärk on armastus.

Romaani tegevus toimub kolmes areaalis: Ameerikas, kus Danil on Hollywoodis filmitöö ja armuke, Inglismaal, kuhu ta naaseb mälestustes ning otsustaval hetkel kutse peale, kutsujaks sõber, kes on ühtlasi Dani noorusarmastuse Jane?i mees. Kolmas areaal on orient, Egiptus. Seal viibib Dan sobivate filmipaikade otsingul koos Jane?iga, keda tal on õnnestunud pärast tema mehe enesetappu endaga kaasa meelitada. (Enesetapp, muuseas, on lugejale pakutud eluepisoodidest nõrgim: vajalikud fraasid vahetatud, hüppab vähihaige mees aknast alla. Siinkohal on paras aeg mainida, et oma romaanis kasutab Fowles häbenemata kõiki võtteid ja vahendeid, mis teemade ja tegelaste arendamiseks vähegi kõlbavad, sealhulgas ka triviaalsusi ning kulunud mõttestampe. Martin Amis näiteks on seda talle pahaks pannud.)

Martha Nussbaum on arvanud, et tunnete ja emotsioonide eristamine mõtteist ehk inimese intellektuaalsest pagasist, millega ta oma tegusid põhjendab, võib olla mõnevõrra ekslik. Emotsioonid on alati tingitud konkreetsest kultuurist ja seal kehtivatest, kuid muutuvatest sotsiaalsetest normidest. Seega peitub igas ükspuha kui vahetuna tunduvas emotsioonis eelhinnang ja eelarvamus, mis aga tähendab seda, et emotsioon (või tunne) ongi mõte. Pole võimatu (see on minu ettevaatlik arvamus), et mingi osa Platoni ja Aristotelese meieni jõudnud inimtunnete ja seisundite klassifikatsioonist on sajanditepikkuse kordamisega meile lihtsalt pähe kulunud ning me suhtume neisse, nagu oleksid nad meie liha ja veri. On mõisteid, mis on väärad, kuid sellest hoolimata mõistlikud. Tahtmaks kirjeldada armastust, peame paratamatult sellest mõtete abil mõtlema (püüdes tabada tundeid), kui me aga tahame, et saadud pilt oleks selge või kätte saada põhja nagu Dan, oleme ilmselt eksiteel ja meid ootab ees ahastus. Sest armastus on seletamatu müsteerium (ning mitmepalgeline nagu kirjandus). Armastuse kahe poole ja palge, füüsilise ja vaimse, mees- ja naisalge lahutamise ja ühtesulatamisega on Platonist alates vaeva näinud kõik filosoofid. Loobumine armastusest üldse (nagu stoikud ja Kant soovitasid), pole üldse armastusest loobumine. See pole paradoks, vaid tõsi-asi. Asja tõe teevad puust ette ja värvivad punaseks sõnad, mida kuulu (ja jutu) järgi olevat öelnud turul onaneeriv küünik Diogenes: ?Oh, mis tore oleks ka kõhtu sama kergelt kõditamisega täita!? 4 Daniel Martin püüab (Fowlesi abiga) armastust ?mõelda? nii: ?Armastus on nii imelik, aegade algusest peale eksisteerib illusioon, et armastus lähendab armastajaid; mida ta ju ka teeb mitmel füüsilisel ja psühholoogilisel viisil. Aga see rajaneb ka mitmel sügavalt ekslikul oletusel, illusoorsel kujutlusel, et armastatu loomus? ongi tema igavesti kestev tõeline loomus? (lk. 405).

Dan ja Jane, esimesed ja igavesed armastajad, otsivad teineteist, kuid ei leia. Dan on märksa rumalam kui Jane, või romantilisem, kuidas võtta. Dan otsib tunnet, olles valdavalt intellektuaalne, ei leia ta tundele vastavaid sõnu, sõnu, mis teda ennast rahuldaksid (see on tihedalt seotud ka romaanikirjutamisega) ning kadestab Jane?i, kes ?väljendas oma tundeid, segadusi, mitte ei demonstreerinud oma intellekti? (lk. 689), Jane?i, ?kes lihtsalt tundis sügavamalt? (lk. 856).

Rong nimega Daniel Martin kannab endas ja endaga rikkalikku kultuuripagasit, mille sorteerimiseks lühiajalised peatused ei kõlba. Käesolevas kirjutises sain vaid vihjata mõnele romaani aspektile, mis mind rohkem huvitasid.

?Mõtlesin oma romaaniga kaitsta humanismi kui institutsiooni (kogu selle vajakajäämiste ja nõrkustega), aga ka romaani kui inimlikku ettevõtmist.? 5 John Fowles. Tolle tõdemusega võikski lõpetada.6

1 Iris Murdoch, Existentialists and Mystics. Writings on Philosophy and Literature. London 1997, lk 227.

2  Martha Nussbaum, The literary imagination in public life. R-s: Renegotiating Ethics in Literature, Philosophy, and Theory. Toim Jane Adamson, Richard Freadman, David Parker. Cambridge 1998, lk 246.

3  Graham Greene, The British Pig. R-s: Graham Greene, Collected Essays. Penguin Books, 1970, lk 326.

4 Martha Nussbaum, Upheavals of Thought. Cambridge 2003, lk 460.

5 Robert Huffaker, John Fowles. Twayne´s English Authors Series. Boston 1980, lk 35.

6 Siis mitte päris. Tahtsin tingimata kiita nii teose tõlkijat Victoria Traati kui toimetajat Kärt Hellermad, kuid kiitus ei mahtunud kuskile ära, olgu ta siis esitatud artikli kõige tähtsamas osas, viiteaparatuuris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming