Romaanivõistluse tüsedamast poolest

Brita Melts

Ei saa eitada, et Olle Lauli sulg jookseb sujuvalt juttu koguneb raskusteta tohutul hulgal romaani mahus. Romaanivõistluse teise koha teos, Olle Lauli „Niguliste õpilased” on lihtne realistliku koega lugu inimestest, suhetest, keskkonnast, peaaegu traditsiooniline realism tänapäevases kontekstis, millele lisatud tugev dekadentlik tendents. Kuid romaani jääb selle mahukusele vaatamata valdama pigem kerge ajaviitelise lektüüri maik kui üdini tõsine tüsedus. Oli omamoodi katsumus lugeda nõnda mahukat teost ilma suurema lootuseta, et lugu pakuks rohkem pingestatust või jõuaks mõne huvitava pöördeni. Näis, nagu ei tasuks ootustel kuigi kõrgeid tuure võtta lasta ja seda lõpuni välja, sest ootused kippusid algusest saadik ses romaani aeglases, peaaegu staatilises voogamises üsna kärmelt tühistuma. Aga poole peal hakkas lugu juba ilmet võtma ning lugemisel lasuv painav vari hakkas tasapisi osaliselt hajuma. Teose lõpp pakkus kimbukese positiivseid üllatusigi.

 

Kaootiline argisus, argine kaos

„Niguliste õpilaste” maailm on igatahes argine, kusjuures maist inetust on paari lisakraadiga võimendatud, kohati lausa ärritusefektini. Lugu on pilguheit inimestele, kes pelgalt longivad kuidagimoodi läbi elu, leidmata mingit mõistlikku pidet või püsivust, kelle elu kogu oma mahlakusega on justkui surnud ring, juhuslik liikumine tühjas ruumis, sihtides vaid ebamäärasust ja ei mingit konkretiseeritud olevikku või tulevikku. Viibitakse aina kaootilistes hetkedes, kusjuures päris mängleva kergusega („Imelik, mõtles ta järsku, minust ei sõltu justkui midagi. Kõik lihtsalt läheb. Kõik voolab. Kannab mind kaasas nagu lehte… Ma olen nagu puuleht jões. See oleks võinud olla halb mõte. Näidata seda, et ta on kuidagi nõrk. Aga ei olnud. Halba tunnet ei olnud. Hea oli”, lk 272). Tegelaste motiveerimatult ning sihitult toimimist edastab autor suisa meisterliku täpsusega ning tolle niisama olemise maailma kohal hõljub hajumatult mingi igavuse ja tühjuse hõng. Sauterlike tegelaste allüürina kumab läbi tõik, et mida aeg edasi ja inimesed vanemaks saavad, seda vähem huvitutakse oma elust, maisest saatusest. Romaani tegelaste elu mitte üksnes ei näi pinnapealse, süvenematu ja skemaatilisena, vaid ongi seda ning üsna tüütaval kombel, ja ka maailm on tegelaste jaoks tervikuna tunnetamatu ning adekvaatselt arusaamatu. Kuigi üldsuses toimib kõik siiski mingite põhjendatud printsiipide ning püsivustendentsi alusel, aga antud tegelased lihtsalt ei sobitu keskkonda, sest nende olemus ei harmoneeru sellega. „Maailmal on oma loogika. Maailm on hea tegelikult, kui teda liiga palju ei ärrita” (lk 346), kuid ärritamine on vältimatu, iseeneslik.

Märgiliseks võib pidada ilmset püüet kujutada kaasaegsete indiviidide ühiskondlikku toimimist, omavahelisi intriige ning seesmisi heitlusi võimalikult reaalsele argielule vastavalt ja tuimalt, lisades sellele paar grammi salapära ja naturalistlikku alatooni. Autor on silmanähtavalt keskendunud situatsioonidele, mitte niivõrd tegelaste analüüsile või välisilme visandamisele. Romaani põhilaadiks on seega põhjalik deskriptiivsus, mis seisneb just erinevate olukordade lihtsas kirjeldamises: sündmuste paiguti suisa emotsioonitus edastamises puudub mõttesügavus ning põhjendatus (mida ei saa ometi realistliku romaani kontekstis erilise puudusena võtta). Teele sugenenud umbsõlmed häirivad tegelasi, aga neid ei püüta kuigi motiveeritult lahti harutada, samuti ei nähta suuremat vaeva nende tekkepõhjuste üle juurdlemisega. Tõsi, inimeste paratamatu seesmine rabedus ning linna ja indiviidi harmoneerumatus tulevad asjakohaselt esile, kuid hingelist haprust ning elu ummikseisu ei püüta lahata, eesmärgiks on lihtne pildiline näitamine, visioon, mitte sõnaline mõttetöö. Osavalt on küll manipuleeritud inimliku tahtejõu ja suutlikkusega, seejuures aga on tegelaskonna reaktsioonid absurdsusele ja kohatisele tragikoomikale vaatamata nõrgalt välja joonistunud, mistõttu lugemisel kannatab ka sügavam kontakt raamatuga. Seda eriti, kui ei oska või ei taha seesuguste pealiskaudsust õhkavate tegelaste pindmist kihti piisavalt uuristada, et avalduks tähenduslikum sisu – nõnda võivad karakterid jäädagi lõpuni sihituks ja tühjaks. Midagi ju sealt väliskesta varjust aimata võib, mingid soovid ja mõttesügavused kuskil tuiklevad, aga nende avaldamisega ei olda sugugi lahke.

 

Minimalistlik dialoog

Teoses on küll ohtralt dialoogi, aga seegi ei lisa inimtüüpidele suuremat mõttekust, sest autori võtteks selles aspektis on minimalism, napisõnalisus. Kõneletakse, aga sõnad on seest õõnsad, tühised, lihtsalt niisama ajaviitelises rääkimises ei peitu tõelist ligimesega suhtlemist ning mõistmist – see on ju tegelikkuses lausa traagiline. Ja enamjaolt on need kõnelused sisutud vaidlused, mis kuskile välja ei vii, ajuvabad kaklused, ka elu ja surma üle mõtisklused on lakooniliselt pealiskaudsed. Kindlasti on nii lihtsam elada kui aina painavalt eksistentsi analüüsides. See asjaolu paneb aga mõtlema, kas inimesed kõnelevadki tõesti nii napisõnaliselt ja pealiskaudselt arusaamatust maailmast ja elu tühjusest, püüdmatagi avada selle muid tahke kui pelk silmaga nähtav kest. Tammsaarelikult filosoofilised mõttekäigud tänapäevastes teemadel mõjuksid ilmselt tõepoolest kentsaka targutamisena, aga ometi ei peaks elu olemuse ja inimhinge süvakihtides uuristavad dialoogid olema liiga vaevarikkad nüüdiskirjanduse realistlike karakterite jaoks. Kirjanduse üks funktsioone võiks ometigi olla pelga lugemiskogemuse kõrval ka lugejat millegagi rikastada, püüda avada reaalsuse neid tahke, mis tavaelus muidu varjutatud on.

Seesugune teose tegelikkuse kujutamine on ses suhtes osav võte, et lugedes tekib hulk reaktsioone, vastuväiteid, küsimusi, tänu millele ei saa sugugi öelda, et teos lugejas emotsioone ei tekitaks. Tekitab muidugi, põhiliseks on just leebe ärritusimpulsi ilmnemine, tegelaste pealiskaudsuse üle muigamine jms. Tegelaskond ei ärgita vähimatki empaatiat, vaid ehitab mõnusat distantsi markeeriva silla. Olle Lauli romaan keskendub põhjalikult joomatuuride ning võidu oksendamiste kirjeldamisele, mis oma võikuses ja robustsuses ei küündi esteetilises aspektis mõistagi eriti kõrgele, mistõttu autori kogu kirg näib ka seisnevat lugejale võimalikult eemaletõukava reaalsuse maalimises. Ses mõttes on teostus tõepoolest väga põhjalik ning hoolikas (päris kenderlike võteteni õnneks see ikkagi ei küündi). Proosas on selline enesehävituslik tendents ka leebemal kujul juba mõnda aega kuskil hingitsenud, vahepealsete paralleelidena meenus Hirami „Mõru maik”, millest nähtus küll samalaadset dekadentlikku elamismeetodit, kuid mis oli siiski „Niguliste õpilastega” võrreldes psühholoogilises plaanis suisa sügav, süžeeliselt väheke haaravam ning stiililiselt ambitsioonikam. Naturalism ja dekadents on mingist aspektist küll kaunid ja head, aga liialduste liialdused ei ole seda mitte, eriti veel juhul, kui selle pealispinna all ei tungle suuremaid eksistentsiaalseid küsimusi või uudseid sügavusi.

 

Proloog kahe epiloogi vahel

Ülesehituselt on püütud rakendada väheke tavatumat võtet, tänu millele pole argireaalsuse ühekülgsus siiski täielikult garanteeritud: romaan algab ja lõpeb epiloogiga ning nende vahele jääb kogumahust enamuse hõlmav proloog, vähemalt nõnda on autor teose kolme osa nimetanud. Mõlemat epiloogi looritab põhjalik anonüümsus, mis on tegelikult muljetavaldav, sest seesugune avab romaani keskmise osa suhtes tinglikkuse huvitava nurga, selline salatsemine jätab lugemismuljesse hulga küsimusi hõljuma.

Stiililt jätab teos natuke ebaühtlase mulje, mille võib taas mitmekesisuse taotluse arvele lugeda: enamasti üldiselt libisetakse detailidest üle, kohati aga lähevad kirjeldused äärmiselt üksikasjalikuks, millega fokuseeritakse lugeja tähelepanu märgilistele asjaoludele. Selline kontsentreeritus ilmneb aga alles pärast kolmesajandat lehekülge, seni ei esine eriliselt märkimisväärseid sõlmpunkte ning tühisemate sõlmede vahel laiutab nõrk seotus ja kohatine põhjendamatus. Üldiselt on Olle Lauli aga iseloomulikku stiili tabavalt tunnetanud, tekst mõjub oma nõtkuses keeleliselt veenvana ning ka obstsöönne sõnavara, hoides kohast distantsi ülepaisutusega, suudab oma olemasolu põhjendatult tõestada. Kui mõne tegelase taaskordse iiveldustunde peale tekkis efekt, et juba jälle, aitab!, siis oli selle põhjuseks ikka pigem situatsioon ise kui sõnaline räigus.

Romaan on aeglasest voogamisest hoolimata lugejasõbralik ning tegevustikku keritakse oskuslikult edasi, olenemata sellest, et tegevustik iseenesest ei ole midagi erakordselt köitvat ning karaktereis ei ilmne midagi märkimisväärselt uut.  Ei saa eitada, et autoril jookseb sulg sujuvalt, juttu koguneb ilmselt probleemideta tohutul hulgal ja see võtab hõlpsalt romaani mahu. Eks sisugi ole sel ju omal kombel olemas: argielust kistud karakterid ja grotesksusse kanduvad tragikoomilised intriigid, naturalistlikud füüsilise vägivalla stseenid ja dekadentlikud enesehävitusmeetodid. Siinkirjutaja silmis jääb kogu see kupatus ikkagi pelgalt kergeks ajaviiteliseks telliseks, sisu plaanis puudub antud teosel suure kirjanduse sügavus. Võimalik, et muigan suures eluvõõruses irooniliselt ega püüagi tabada raamatu võimalikku veenvust. Leevenduseks saab mainida autori oskust komponeerida tõeliselt paksu teost, võime niivõrd mahukat materjali struktureerida ning hoida tegevusliinid loogilises haardes on tal kaheldamatult olemas. Potentsiaali on kirjanikul küll, kui vaid mõtetele vähekenegi sügavust juurde anda ning motiveerimatult tegutsemise stseene tõhusalt tihendada. Tugevaima mulje jättis päälinna panoraamsus, nt tänavail liikumist kirjeldati mõnusa nõtkusega, pildilisus ja ruumiline tunnetus on veenev, kirjanik tunneb oma ainet igatahes hästi. Ning raamatu lõpp on täis üllatusi, mis ei tee lugemist üdini asjatuks, võib ka öelda, et viimases kolmandikus ilmnenud muutus ning lõpplahendus päästavad teose klišeeks liigitumisest. Ja kui arvestada põhjalikult romaanivõistluse konteksti, siis on see oma tüseduses ikkagi päris tugev teos ning kannab hetkemoes oma ideegi mingil määral välja, ehkki mitte üldinimliku ajatusena.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming