Romaanivõistlus!

 

Tähelepanu-tähelepanu, romaanikirjanikud! Lähenemas on järjekordne romaanivõistlus. „Järjekordne” tähendab, et võistluse ajaloos asetub 2008. aastal algav uhkelt kahekümne viiendaks. Muide, esimese romaanivõistluse pidamisest möödus mullu juba 80 aastat. Mäletatavasti võitis selle August Jakobsoni romaan „Vaeste-Patuste alev”, jättes seljataha Betti Alveri „Tuulearmukese”. Aastate jooksul on romaanivõistluse kaudu tulnud eesti kirjandusse näiteks Karl Ristikivi „Tuli ja raud”, Heino Kiige „Tondiöömaja” ja Teet Kallase „Corrida”. Muide, romaanivõistluse ajaloost huvitunutel tasub lugeda Maie Kalda artiklit „Romaanid arbitraažis ehk Eesti romaanivõistlused 1940. – 1980. aastatel” (Looming 2007, nr 1), mille juures on  ära toodud kõikide seni toimunud romaanivõistluste tulemused, välja arvatud viimane, 2006. a võistlus, kus mäletatavasti domineerisid debütandid (I kohal Tiina Laanem, II kohal Olle Lauli ning napilt auhinnast ilma jäänuna ja äramärgituna Peeter Helme). Romaanivõistluse „vanadest tegijatest” sekundeeris neile Aarne Biin III kohaga. Nüüd aga hakkab kätte jõudma hetk, mil vaja kontsentreeruda uuele, 2008. aasta romaanivõistlusele. Kuigi võistluse tähtaeg võib paista veel päris kaugel, on siiski sobilik küsida võistlust korraldava MTÜ Romaaniühing esinaiselt, prosaistilt ja luuletajalt Eeva Pargilt, mida korraldajad ootavad.

 

Lähenemas on järjekordse romaanivõistluse tähtaeg. Mida peaksid asjast huvitunud sel juhul silmas pidama?

Eesti Romaaniühing korraldab käesoleval aastal järjekordse romaanivõistluse, mille tähtaeg on 1. detsember 2008. Täpsem informatsioon käsikirjade vastuvõtmise ja žürii kohta avaldatakse ajakirjanduses kaks kuud enne võistluse tähtaega.

Milline on sinu hinnangul romaanivõistluse sisu ja positsioon kirjanduselus? Millised on sellise positsiooni head ja vead?

Usun, et nõustud minuga selles, et romaanivõistlus on üks väheseid kirjanduselu tahke, millest on kujunenud tõeline meediasündmus, ning selle võistluse lai, peaaegu hüsteeriline kajastus tuletab kohati meelde inimeste kirglikku huvi lotovõitjate vastu: kõik saavad osaleda, kõigil on võimalus võita… Päris nii see muidugi ei ole, aga romaanivõistlus on andnud auhinnatud ning äramärgitud autoritele juba kas või kirjastustega läbirääkimistel nii vajalikku tuge.

Eesti autoreid ei hellitata ei tähelepanu ega töötasudega, nende raamatud peavad minema kaubaks enamasti ilma igasuguse reklaamita ning vähemalt seda ühte tühikut püüab eesti kirjanikest koosnev Eesti Romaaniühing romaanivõistlust korraldades täita.

 Ühele asjaolule tahaksin tähelepanu juhtida: romaanivõistlus on käsikirjade, mitte avaldatud romaanide võistlus. Autori ning kirjastuse toimetaja tööd võistlusel osalenud käsikirjaga saab näha alles teose ilmumisel. Kuna romaanivõistlusel on tihti tegemist algajate autoritega, siis võin kinnitada, et käärid žürii loetud teksti ning avaldatud teose vahel on mõnikord vägagi suured.

 

Mis on sinu meelest kõige parem(ad) teos(ed), mis viimaste aastate romaanivõistluselt on tulnud?

Varasemast ajast Lehte Hainsalu „Viis minutit enne vihma”, Henn Mikelsaare „Ristiratast” ning hilisemast Sass Henno „Mina olin siin” ja Nikolai Baturini „Kentaur”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming