Romaani otsimas

Doris Kareva

1994. aastal loodi Eesti Romaanifond, esimeheks Rein Põder ja direktoriks Olev Remsu. 2001. aastal aga tekkis rahaline patiseis seoses MTÜde seaduse muudatustega, millele küllalt kiiresti ei märgatud reageerida. Et mitte kaotada ligi 48 000 krooni ühingu raha, soovitas Avo Viiol Eesti Romaanifondi ümber registreerida teise nime all, milleks sai Eesti Romaaniühing, esimeheks Eeva Park ja direktoriks Andres Langemets. Peale mõttevahetuses osalenute kuuluvad ühingusse veel Olev Remsu, Teet Kallas, Tarmo Teder ja Juhan Habicht.      12. mail toimus Eesti Romaaniühingu nõupidamine, kus arutluse all oli ühingu tegevus – kas jätkata või lõpetada? Mõttevahetusest võtsid osa Eeva Park, Kärt Hellerma, Rein Põder, Peeter Helme, Jan Kaus, Andres Langemets, Ott Raun, küsimusi esitas Doris Kareva.        Eeva Park: Kõige olulisem on üheskoos ära otsustada, kas romaaniühingul üldse on mõtet? Oleme korraldanud iga kahe aasta tagant romaanivõistlusi. Nii auhinnafond kui žürii töötasud on tulnud kultuuriministeeriumilt ja kultuurkapitalilt, ainult viimasel korral tuli kogu auhinnafond, s.o 100 000 krooni kultuuriministeeriumilt. Kogu ülejäänud tegevus on toimunud heast tahtest; praegu peaks romaaniühingu arvel olema neli krooni.          Andres Langemets: Selge on see, et aruandluseks filoloogiharidusest ei piisa ja raamatupidajale pole maksta.         

Peeter Helme: Raamatupidamise saab projekti sisse kirjutada, aruandlus pole küll probleem.       

A. L.: Kultuuriministeerium soovitas romaanivõistluse osas üldse liituda Tänapäevaga.       

E. P.: Aga romaanivõistluse mõte ongi selles, et tuua esile uusi andeid ja anda neile vaba valik kirjastuste osas. Küsimus on selles, kas see üldse on vajalik. Mitme autori puhul, kes on väljapaistvalt alustanud, pole õieti jätku tulnud – Hiram, Sass Henno … Kirjanikud pole sageli oma tasemelt uustulnukatest märkimisväärselt üle.  Ainult Baturin on suurelt võitnud.         

A. L.: Ja Aarne Ruben … Kahju, et Wimberg ei saanud preemiat, tingimuste tõttu.         

Jan Kaus: Indrek Hargla, Markus Vetemaa, Peeter Helme, Aarne Biin …         

Doris Kareva: Millega romaaniühing lisaks võistluste korraldamisele tegelnud on?       

E. P.: Ühe seminari tegime, aga see osutus üsna mannetuks – osavõtu poolest, mitte sisult. 

J. K.: Kui midagi jätkuvalt teha, tõuseb ka huvi.   

E. P.: Romaaniühingu egiidi all saab teha ju mida tahes – aga samamoodi saaks seda teha kirjanike liidu all. Nii et vabalt võib ka lõpetada.   

Rein Põder: Parem ikka eksisteerida kui likvideeruda.   

Millal oli viimane romaanivõistlus?   

E. P.: Aastal 2008. Esimene preemia jäi välja andmata, teise sai Milvi Martina Piiri „Liblikad janus” ja kolmanda Birk Rohelennu „Minu sõraline sõber”. Romaanivõistluse peaks välja kuulutama kevadel ja tähtajaks on enamasti olnud 15. detsember. Aga kui ei ole teada, kas raha  üldse saab …   

A. L.: Kolm korda oleme teinud maksuametile taotluse tulumaksuvabastuse asjus, tulemusteta.     

E. P.: Oluline on küsida õigel ajal raha, panna kokku žürii, siis järgneb kolm kuud tööd käsikirjadega. Meediakajastuste eest oleme samuti üheskoos hoolt kandnud.     

RP: Tele on alati ümbrike avamise juures kohal  olnud.     

Kas romaaniühingul on olnud koostööd teiste maade samasuguste ühingutega?     

E. P.: Ei. Enamasti hinnatakse igal pool ilmunud raamatuid, meil aga on käsikirjavõistlus. Ja erinevaid kultuuriauhindu, nii riiklikke kui igat sorti fondide jaotatavaid, on mujal maailmas tunduvalt rohkem, kui meil tavaks.       

Ott Raun: See sõltub suuresti auhinnafondist.       

E. P.: Selleks me siin koos olemegi, et asja arutada. Mida teie teeksite?       

P. H.: Võistlus tuleks igal juhul välja kuulutada juba aasta algul. 

J. K.: Mina teeksin igal juhul teistmoodi, kui varem on tehtud. Võiks teha näiteks igasuguseid kampaaniaid – miks mitte romaaniteemaline nädal raadios? 

E. P.: Igatahes valitseb romaanivõistluse ümber iseäralik meeleolu, nagu tegu oleks loteriivõiduga: järsku mul veab? Igasugust pahna saadetakse kokku. Kirjanike liidu koosolekul on sellest juttu olnud, aga kirjanikud osalevad siiski suhteliselt harva. 

P. H.: Etableerunud kirjanikud ei taha riskida. 

E. P.: Jah, aga kui sa ei võida, ei tirita sind ju ka häbiposti?   

O. R.: Võistlus ei määra ka ära, mis on parim. Seal on omad reeglid. Mõni jääb napilt välja, aga on ometi silmapaistev. Žürii otsus on alati kompromiss.

J. K.: Üldse võiks žürii olla interdistsiplinaarne: keegi muusika valdkonnast, keegi kunsti, keegi  majanduse alalt …

E. P.: Minu ettepanek on, et romaaniühingu juhtimise võtaksid üle Peeter Helme ja Jan Kaus. Kes on poolt? (Kõik käed tõusevad.) Nüüd on küsimus ainult, kes hakkab esimeheks ja kes direktoriks.

A. L.: … kes saab sirgema seljaga, helgema pilguga minna raha küsima.

J. K.: Minu poolest võib Peeter olla romaaniühingu käilakuju küll. 

Ühingu osas on asjad niisiis ühel pool, aga kuidas on lood eesti romaaniga?

E. P.: Romaane on küllaga, aga ei ole ühtegi, millest kõik räägiksid. Mitte kunagi enam ei tule sellist aega, mil kõik räägivad ühest romaanist.

P. H.: Vaidleksin sulle vastu. Kui Prantsusmaal ilmus Michael Houellebecqi „Elementaarosakesed”, rääkisid sellest absoluutselt kõik.

A. L.: Väga raske on leida kirjanduses teemat, mis oleks küllalt üldine. Nagu omal ajal öeldi velvetpükste kohta: igal täil oma rida. Pigem on  turundus see, mis mõjutab kõiki. Kärt Hellerma: Jah, aja vaim on teistsugune. Väga enesekriitiline küsimus.

E. P.: Mind hämmastab jätkuvalt see, kui vähe puudutatakse eesti kirjanduses Eesti jaoks kõige olulisemaid aastaid.

A. L.: Ega luulepilt ka teistsugune ole.

K. H.: Luulepilt on siiski palju kirevam ja arusaadaval põhjusel. Kui saad aastaks kulka stipi, siis esiotsa rõõmustad, aga siis tuleb üks ja teine  asi vahele – ja juba ongi aasta otsas. Parem varblane peos kui tuvi katusel: novellikogu jõuab heal juhul kokku panna, aga romaanikirjutamine võtab kauem aega.     

Kas eesti proosas praegu üldse on kas või  Tammsaarega kõrvutatavat tüviteksti?

O. R.: Eriti ideerikas aeg praegu pole. Pigem ühendab minu meelest Paul-Eeriku laulurida: turul me oleme vennad ja õed …