Romaan maisest ja vaimsest armastusest

TANNO TILGAR

Elif Shafaki romaan „Armastuse 40 reeglit“ on Türgi kõigi aegade enimmüüdud raamat.

Elif Shafaki romaan „Armastuse 40 reeglit“ on Türgi kõigi aegade enimmüüdud raamat.

Ebru Bilun, Wikimedia

Türgi kirjandust on eesti keelde tõlgitud suhteliselt vähe, ehkki viimasel ajal järjest enam. Kui türgi kirjanduse hulka hõlmata Anatoolia seldžukkide (riik 1077–1308), osmanite (1299–1922) ja tänapäeva türklaste (alates 1923) kirjandus, siis on minu tehtud statistika järele kõnealune tõlge alates 1954. aastal ilmunud Sabahattin Ali (1907–1948) lühijuttude tõlkest viieteistkümnes, kusjuures proosatõlgetest kaheksas. Need arvud hõlmavad nii otse- kui mõne teise keele vahendusel tehtud tõlkeid. Võrreldes mõnest teisest Idamaade keelest, näiteks jaapani keelest vahendatuga on seda vähe. Loomulikult on palju keeli, millest on veelgi vähem tõlgitud, eriti Eesti iseseisvuse ajal. Mõistagi ei saa ka nõuda, et tõlgitaks, kuna kõigepealt peab, eriti proosa, tõlkimisväärseks osutumiseks olema laineid löönud. Selleks, et Eesti kirjastaja selle kriteeriumi järgi mõnda türgi romaani üldse märkaks, peab see kõigepealt leidma tee nende 2% hulka, mida üldse tõlgitakse, ning seejärel tõlkena maailmas läbi lööma.

Aastatel 1997–2013 nii türgi kui inglise keeles kokku üksteist romaani avaldanud Elif Shafak (sünd 1971) on tema teoste 40 keelde tõlgitust silmas pidades maailmaski tuntud kirjanik. Tema 2009. aasta märtsis ilmunud teost „Armastuse 40 reeglit“ („Aşk“) müüdi Türgis juba sama aasta lõpuks läbimüügi kiirust arvestades rekordilised 200 000 eksemplari.

Kuivõrd raamat ilmus juba viis aastat tagasi, saan lähtuda ka mõnest toonasest kirjutisest türgi ajakirjanduses. Elif Shafak on tunnistanud, et tema eesmärk oli kirjutada nii maisest kui ka vaimsest armastusest, otsida vastust küsimusele, mida tähendab 2008. aastal Bostonis elavale juudi päritolu kolme lapse emast ameeriklannale Mevlana. Romaaniga manifesteeris ta oma „saladuse“, sufismi.1 Seega mõtestub romaan ühelt poolt kui abielukriisi kaudu armastuse vaimse mõõtmeni jõudva ameeriklanna Ella lugu, teiselt poolt aga kui Türgis Konya linnas elanud sufiluuletaja Mevlana Džalal ad-Dini ehk Rumi (1207–1273) lugu. Sufism on teadupärast islami müstiline vool, mille järgijad püüdlevad personaalse vahetu kogemuse kaudu jumaliku tõe ja armastuse poole. Rumi müstilise luule mõju on ületanud kaugelt sufistliku ruumi piirid, ehkki võib arvata, et kõige enam armastatakse tema värsse kodumaal. Vahetult pärast Rumi surma asutasid tema pooldajad Konyas mevleviidide ordu, mis on Türgis orduna 1925. aastast küll keelatud, ent tegutseb seal fondina siiani. Muide, 1996. aastal asutatud International Mevlana Foundationi tänane çelebi (religioosne juht) on Mevlana 22. põlve lapselaps Faruk Hemdem Çelebi.

Türgi kriitiku Asuman Kafaoğlu Büke meelest aga jutustatakse romaanis Ella ja Mevlana Päikese Tabrizi Šamsi (1185–1248) lugu.2 Tõepoolest, veelgi enam kui Rumist räägib romaan ta 1244–1248 Konyas sufiluuletajaks kujundanud ränddervišist Šams al-Din Moham­madist. Oli ju Rumi enne kohtumist Tabrizi Šamsiga kõigest särava mõistusega väga tuntud islamiõpetlane, kes ei olnud ei sufi ega luuletaja. On selge, et paljuski tegi Šams Rumist Rumi, nagu meie teda tunneme – sufismi tutvustava, enam kui 25 000 värsiga „Vaimse mõtte masnavi“ („Masnavi“) ja vaimsele armastusele pühendatud, 44 000värsilise „Tabrizi Šamsi diivani“ („Dīvān-e Šams-e Tabrīzī“) autori.

Tabrizi Šamsi elu ja missioon on köitnud Türgis teisigi kirjanikke. Näiteks ilmus juba 2008. aastal ennekõike detektiiviromaanidega tuntust kogunud kirjaniku Ahmet Ümiti (sünd 1960) romaan „Müstiline värav“ („Bab-ı Esrar“), kus lahatakse rööbiti nii tänaseid sündmusi kui Tabrizi Šamsi mõrvamise lugu. Kahe suurmehe eluloo ja sufismiga pisut sügavamaks tutvumiseks soovitan lugeda Doris Kareva Rumi luuletõlke „Päikesesõnad“ (2013) kaht saateteksti, millest ühe on kirjutanud tõlkija ise, teise aga Kalle Kasemaa.3

Pöördugem tagasi Ella juurde. Tema lugu sarnaneb mõnevõrra Elizabeth Gilberti menuraamatu „Söö. Palveta. Armasta“ („Eat, Pray, Love“, 2006) peategelase looga. Mõlema naise senine, vaid maise armastuse tähtsustamisel põhinenud elu on läbi saanud, nüüd tuleb avastada ka armastuse vaimne mõõde. Ent erinevalt Gilberti peategelasest ei tule „Armastuse 40 reegli“ kangelannal eriti otsida, muutused leiavad temani tee ise. Kunagi ülikoolis kirjanduse eriala lõpetanud, ent pikka aega kodusena lapsi kasvatanud Ella saab konsultandi abilisena tööd mainekas kirjastuses, kus talle tehakse ülesandeks kujundada arvamus Amsterdamis elava sufisti Aziz Z. Zahara Rumi ja Tabrizi Šamsi loost kõneleva esikromaani „Magus pühaduseteotus“ kohta. Rööbiti lugemisega algab Ella ja Azizi vahel suhtlus, algul meilivahetuse, sealt edasi telefonikõnede vormis, lõpuks saadakse ka kokku. Nii saab lugeja sufismist teada nii Azizilt kui tema romaanist. Siiski ei lähe kirjanik talle endale meelepärase ainesega pealetükkivaks. Juba osutatud kriitiku Büke tähelepaneku järgi räägib Shafak usust tunde, mitte mõistusega, ta mitte ei veena, vaid juhib valguse poole.

On muidugi omaette küsimus, kuidas mõjub usust rääkimine Türgis ja kuidas Eestis. Kuivõrd uuringufirma Gallup 2009. aasta andmeil on religioon Türgis igapäevaelus tähtsal kohal 82%, Eestis aga kõigest 16% elanikkonnast,4 on sealsed inimesed usu teemale märgatavalt enam avatud. Kindlasti on Ellaga toimunu mõistmisel abiks, kui lugejagi on kogenud usu tulekut oma ellu või vähemalt tunneb usulise temaatika vastu huvi.

Huvitava lisatahu annab teemakäsitlusele see, et ka Aziz on tegelikult kristlikust kultuurist, iirlane, kellest on saanud mevleviit. Seega on romaanis ka kristlikus kultuuris islami levimise narratiiv. Kindlasti kergendas nii Ella kui Azizi puhul mevlevismi omaksvõtmist asjaolu, et enne sellega tutvumist ei olnud neil väljaarenenud usulisi veendumusi. Ma ise oleksin oodanud, et Ella valikud oleksid olnud komplitseeritumad. Meie elu ju kipub seda olema. Ella oleks võinud tunda kõhklusi, umbusku talle tundmatu usu omaksvõtul, karta kohalike juutide halvakspanu. Siis, kui Ella Aziziga rändama läks, oli ju tegelikult teada, et meest ei ole kauaks, ning kuna koosoldud aeg oli üürike, ei tekkinud kirjanikul ka vajadust lahata nende suhte muutumist. Ent elus on ju küll ja küll nii, et ka usklikud kahtlevad, eksivad ja kahetsevad. Millised oleksid Azizi ja Ella puhul võinud olla liitvad ja lahutavad hoovused? Kuidas oleksid nad ikkagi kokku kasvanud? Kui kiiresti oleks kulgenud Ella usuline kasvamine? Oleks olnud väga huvitav, kui kirjanik oleks võtnud romaanis teemaks ka Azizi ja Ella kooselu.

Peab märkima, et Tabrizi Šamsi tutvustatav sufism on palju mõjuvam kui traditsiooniline islam, mida esindab romaanis šeik Yassin. Olgu näiteks Šamsi soovitus šeigile: „Juhenda aga edasi, peaasi, et sa ei unusta, et sinupoolne juhendus on piiratud ja et kellegi sõna pole ülem Jumala sõnast … Aga püüa teha nii, et sa ei pea jutlusi nendele, kes on saavutanud valgustatuse. Nemad ammutavad koraani värssidest teistsugust rõõmu ja seepärast ei vaja šeigi juhendust“ (lk 302). Tabrizi Šamsi ja šeik Yassini vestlust maksab eriti lugeda neil, kes kalduvad arvama: üks islam kõik.

Romaani üheks organiseerivaks lõimeks on armastuse 40 reeglit, mille siht on Büke meelest inimese vabastamine klišeelikest mõtetest ja armastuse seadmine meie elu keskmesse. Need reeglid on Shafak valinud Tabrizi Šamsi viimastel eluaastatel kirjutatud proosateosest „Tabrizi Šamsi arutlus“ („Maqalat-e Šams-e Tabrīzī“). Raamatule on tunnuslikud islami müstiline interpreteerimine ja vaimuliku nõu andmine. Huvitaval moel on Shafaki väljanopitud 40 armastuse reeglit hakanud internetiavarustes elama oma elu ning saanud ka Wikipedias Tabrizi Šamsi elu ja tegevust tutvustava artikli osaks.

Sagedasti on romaanis vahendatud ka islamipärimuslikke lugusid. Need on traditsiooniliselt mõeldud mõtte konkretiseerimiseks. Kriitik Büke on teinud tähelepaneku, et näiteks Tabrizi Šams räägib siis, kui soovib midagi eriti rõhutada, prohvetitega seotud lugusid. Need lühikesed lood meeldisid türgi kriitikule romaani puhul kõige rohkem.

Peab tunnustama romaani tõlkijat, kunagi Tallinna ülikoolis türgi keelt õppinud Mari-Liis Remmelit. Teos on voolavas eesti keeles, selle lugemine on nauditav. Kui midagi oleks võinud lisada, siis kahtlemata eesti lugejale võrdlemisi eksootilist autorit ja teost tutvustava saateteksti. Õnneliku kokkulangemisena on juba ilmunud aga Rumi luuletuste tõlge „Päikesesõnad“, millest eespool juba juttu tegin ja mille saatetekstidest saab lugeja hädavajaliku teada. Kahjuks puudub isegi viide sellele raamatule, aga kokkuvõttes: jõuaks niisugused sisukad raamatud Eesti lugejani sagedamini!

1 Zaman 4. III 2009.

2 Radikal Kitap 6. III 2009.

3 Vt ka Elo Süld, Kuidas tõlkida Rumi tekste läänemaailmale? – Sirp 23. V 2014.

4 Religiosity Highest in World’s Poorest Nations, 31. VIII 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming