Rokenrolli pragu

VAHUR AFANASJEV

Neljandat päeva samade sokkidega,

huuled nagu õhtupäike,

saba kohev ja vaba,

käsi hoidmas kohvikruusi õllega –

nõnda seisangi keset planeeti.

Kostub meeskoori viimset korinat.

Traditsioon saavutab täiuse,

kui rohkem enam ei tule.

Viimane laulupidu,

viimane Viljandi folk,

viimane jaanipäev,

viimane sõda Afganistanis.

On hetki, mil ma enam ei tea,

millist kangi tõmmata.

Kuidas mõjutada maailmamasinat,

et ta must üle ei sõidaks?

Hambahari on ainus,

mis ühendab mind ja inimkonda.

Sülitades kraanikaussi sügavad mõtted,

asun ennast korrastama.

Õhtu hakul sõidetakse kuhugi.

Kultuurimaja tühi saal,

kus pärismaalaste rõõmuks

näidatakse luuletajat,

kes on viiendat aastat palgata puhkusel,

kõigile vajalik, igale poole kutsutud –

suur must liblikas

iseenese valges tühjas laes.

Ja siis on see otsas

ega kordu enam kunagi.

Pudelid paljastavad pea,

et avaldada austust noorusele.

Sa seisad leti ees,

noor ja kuum

nagu raud gaasilises olekus.

Nüüd ei ole häbi olla kuulus,

naerda ja kelkida,

teha ennast meelega lolliks

ja kohe seejärel targaks,

olla esimene loom, kes kasvatab jalad,

tõuseb tedremänguks lauale

ja ütleb siis: „Lähme!“

Musta jõe jahedus

tõuseb meie õrnade lehtede vahele.

Veel pole suvi, kuid mahlad on valla.

Sa riietud lahti

kõigi kalameeste rõõmuks.

Mina valin tagasitee loodusse.

Taas on inimesed bussis

ja naerdakse langenud sõpru.

Nad ärkavad varsti uuesti –

zombide armee läheb lavale.

Tüdrukul on selline nägu,

nagu oleks tal kassipoeg puuriga kaasas,

natuke nagu vabandav,

natuke nagu enesekindel.

Hilissuve kollane kuld

voogab akende taga

ning ma ei tea enam hästi,

kas läheneb see või järgmine sügis.

Kolm rida eespool

istub rusutud Ikaros

ja vaatab mind, justkui tahaks öelda:

„Sina seda päikest kätte ei saa.“

Eluaeg samade sokkidega,

tiivad laisalt laperdamas

nagu impotendist Pegasusel.

Maailma rammusad rinnad

surutud allaheitlikku näkku.

Veel suudan end rebida istmelt

ja tormata õue.

Kust leida nii puhast paberit,

millel iga sõna ei tunduks määrdunud?

Kui viltu peab olema pargipink,

et inimesed hakkaksid maha libisema?

Vups ja vups nagu kommid vabrikus.

Ausad küsimused vemmeldavad ajudes.

Rüüpan suutäie handsat

ja unustan kõik.

Nüüd viimaks on aeg.

Nüüd viimaks olen päriselt kohal.

Just siin selles hetkes,

vahetult ja midagi mõistmata.

Mind ümbritsevad lumehanged

ja võililled,

kibuvitsad õitsevad

ja pärnad heidavad lehtede kulda,

otsekui polekski neil kahju

viljaväljade voogamisest.

Ja ma tunnen –

tarvitseb mul teha vaid üks samm,

et astuda üle selle haljendava künka –

ning minu ees avanebki

rokenrolli pragu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar