Rohmakus I

Tere, tavaline inimene!        1. Luule omadusena on kinnistunud teatav keeleline väljapeetus, keelepruugi erilisus, selle „pidulikkus” (mitte küll „paraadlikkus”), võrreldes  argikeelesituatsiooniga. Eks seetõttu ole ka valuline too dissonants, nihe – vastuolu tänase noorema luule valikute ja lugejakuulaja ootuste vahel. Muidugi, iseasi, kas on õigustatud me püüdlus panna luule õlgadele ka mingeid esteetilis-psühholoogilisi kohustusi, s.t midagi muud peale puhta sõnakunsti, verbaalse väljenduse rolli. Sest, jah, tehnilised oskused kuuluvad küll kaunite kunstide juurde, aga me ju teame, et rõhuasetus on  praegu pigem „väljenduslikkusel” – me ei pruugi sellega nõustuda, päri olla säärase muutusega tajus, kuid kujutavas kunstis ja paljuski ka lavakunstis on see üha domineerivam lähtekoht (s.t me võime küll langetada esteetilisi ja isegi eetilisi hinnanguid, kuid me ei saa lihtsalt hea-halva skaala abil siiski välistada seda, mis meile ei meeldi). Lisaks räägib kirjanduse kahjuks (ja ka kasuks) tõik, et tsunft toimib teisiti; ükski ülikool  Eestis ei taga õppekava ja inimressursiga just kirjanike väljalaset, kuskil pole võimalik otse ka ametit pidada. Nõnda oled kirjanikuna ikka iseõppija, kelle tsunftisuhted kujunevad saladuslikumalt ja esoteerilisemalt ja seetõttu kõrvaltvaataja silmale ehk ka ... ebakindlamalt.     

2.

See teatav ebakindlus on nõnda iseloomulik ka kirjaniku enesekuvandile. Ikka on tos suhtes  mingit kõhklust, hüperboolset demonstratsiooni ja edevust või depressiooni ja kõhklusi või irooniat, veiderdamist, burleski, jõhkramat rollimängu. Ega asjata pole kirjandusloo edenedes üha võimsamalt astunud tegelasena areenile kirjanik. Poeedi maailmas too „lüüriline mina”, kes oma tänapäevases, arrogantsemas versioonis enam nii lüüriline ei tundugi. Kuigi ta seda muidugi on, hetkiti vahetumalt kui kunagi varem,  sest mingi illusioonisein on kas kogunisti maha võetud või asendatud peegelsein klaasiga, langetatud varjuteatri sirm, nõnda et prožektor on sihitud meile silma, aga seda eredat valgust varjutab vahel lihast ja luust kuju (nõnda meile tos heitluses vähemasti tundub, kuigi eks  seegi ole illusioon). Nii on mina-kuju lopsakas ja lodev astumine kõneleja rolli korraga prevaleeriv kujund, kunstiline võte ning ka ajastuomane, meediumivahetusest ja uuest „odavamast” (kättesaadavamast, demokraatlikumast) suhtlusviisist tingitud paratamatus. See ei ole iseenesest halb, nagu polnud halb paatose vohamine rahvuslikul ärkamisajal (kuigi me ei taha hästi andestada  küündimatutele Koidula epigoonidele) või end tänaseni nüriduseni kordav, aga ilmäratuntavalt vajalik ja omas rollis ainuvõimalik realismikaanon, või modernistide otsingud ja katsetused, mis oma servaaladel pakkusid teatavat äraspidist kogematakoomikat, või sotsrealistide päälesunnitud üheülbalisus, mille reeglistikus ja raamides suutis andekam autor ikka midagi luua, või keele-, narratiivi-, stiililagundajate mängud kirjanduse mõistega veel  hiljutistes tekstitihnikutes, või intellektuaalne pervokirjandus oma moodsais avaldusis, mis võis olla (ja ongi) kirjanduslikult briljantne, aga eetiliselt küsitav … Ühesõnaga: ega liblikas pole hea või vaablane paha. Nad lihtsalt on. Ei või me ajaloo palge ees täie kindlusega öelda, milline eesti rahva eluetapp on olnud kuldsem ja õigem, kus oleme rohkem kujunenud ja kujundanud. Ei vahetaks ma praegust Eestit küll millegi eelnenu, mulle tuttava või  võõra vastu, sama oleks puhas vale väita, et mulle meeldib majandusmeeste mõttemallide domineerimine riigiasjades. See on sama, nagu laseks kettaheitjad kõige üle otsustama – nad hakkavad ikka mõtlema jalgade õigest asendist ja ketta paremast lennukaarest. Eks sama ole ka kõrge luulekunstiga – kuigi igaühe kätes on seda muuta, on see siiski ajastuomane, see, mille sisse me sündinud.   

3.

2010. aastast vaevalt et takkajärele räägitakse kui mingist erilisest lugemisaastast, s.t see pole mingi jälg, mis kuskile ajalooannaalidesse alles jääks. Küll aga on see statistiliselt ja kvaliteedi mõttes üleprahi raamatuaasta, kui vaadata, mis ilmus. Ja lõppeks, tollest, mis ilmus, on üks veidram ja olulisem raamat Kalju Kruusa „Tühhja”. Too rohmakuse-mõiste kargas mulle selgemalt  pähe just Kruusat lugedes. Kruusa debüüt „Meeleolu” (1999) oli värsi ja keele mõttes just tänase (elava, ajas kirjutatava, ajakirjades, väljaannetes, raamatuis ilmuva) luule peavoolu vastand. Ühtpidi sisaldas see küll vabavärssi ja ka proosaluulet, teispidi iseloomustas „Meeleolu” eriline keeletundlikkus, väljapeetus … täpsus, milles kübeke boheemlikku lohakust, aga seegi nagu mõõdetult, peopesa- ja silmamõõduga tosse hetke maitseks valatud. Ent  juba kolmandas Kruusa autorikogus („Pilvedgi mindgi liigutavadgi”) on enam märke tollest, mida nimetaksin „rohmakuseks”, ja mida võiks tõepoolest nimetada ka kunstiliseks võtteks, kui siin ei peituks väike paradoks, et selle võtte püüdlus on ikka esmalt miski kunstilise, kunstliku neutraliseerimine, mängust väljajätmine. „Tühhjas” on see selgelt õnnestunud (tekstides, kus too eesmärk püstitet), kuigi autor põimib oma üsna isiklikud, rohmakalt minapositsioonilt  esitatud proosalised bluusid (või hoopis luulelised kurbusnarratiivid) (peamiselt) jaapani tänapäeva luule tõlgetega: õigustuseks piisab kahest tõigast – esiteks ON luule tõlkimine ikkagi ka uue luuletuse loomine, seda alati; luule – ka too moodne, rohmakas, vabavärsne (ja seetõttu mõnele pervärsne) – ihkab ikkagi keelt enesele sängiks ning nõnda peab poeet vahendajana esindama siiski ka oma häält. Teiseks ei ole  Kruusa puhul kunagi tegemist olnud suvaliste tõlkepuistetega, tekstid asetuvad dialoogiliselt, multiloogiliselt. Vahel mõjub Kruusa värss kommentaarina tõlgitule, teisal annavad tõlketekstid uue konteksti ta enese öeldule. Nõnda saab nt Pentti Saarikoski luuletus  „Täna on ta kriitiline” koguni veel neljaks erinevaks Kruusa luuletuseks väänatud – need on justnagu tõlgendused, eri tõlkevõimalused või siiski iseseisvad, aga väärt sõnnikuhunnikult võrsunud tekstid. Äkesti olulisim neist on „ars poetica” (lk 31), mis – küll huumoritsi – sõnastab olulise võtme tollele rohmakale tänapäevaluulele (ei üksnes Kruusa enda loodule): 

„ma tunnistan et olen / lühinägelik ja rumal / järelikult hea / luuletaja // ega hooli luuleökoloogiast / hea luuletaja ongi / lühinägelik ja rumal / ja muudab // ökoloogiast hoolimata / luuleks iga traagelniidiotsakesegi / kuni luule proosastub / hea luule // on sisuliselt proosa / halva luule eeskuju”.

Ma usun, et sellele mõttele, isegi definitsioonile, paljud alla ei kirjutaks. Peep Ilmet, kes on astunud viimastel aegadel välja luulelikuma,  päris-luule kaitseks proosastuva poeesia ees, kindlasti mitte. Samas on mõnedki põnevamad XX sajandi luuletused takkajärele vaadates just säärased „halvad luuletused”, nende vormi ja kudet ei iseloomusta keelelispoeetiline üliteadvus, vaid pigem too miski, mis annab ka Kruusa lausungile konteksti: „hea luuletaja / mitte ei tee luuletusi / vaid otsib neid” (Pentti Saarikoski, tõlge „Tühhjas”, lk 28).       

4.

„Tühhja” on selline vanamoodne, põhjamaiselt või prantslaslikult või jaapanlikult kurbusest kantud luulekogu. Rohmakas, s.t lihtne, mitte alati poeetiliselt, vaid põhimõtteliselt, veendunult,  siiralt sihitud keel on vahendiks, mis aitab rääkida pettumusest ja kurbusest, kõhklusest ja püüdlusest. Sest vaatamata melanhooliale ja depressioonile, mis tooni kipuvad andma, on see siiski ka helge raamat. Just sel moel, nagu tollele rohmakale laadile omane. Ja siit jääb mulje, et moodsamas jaapani luules ei ole too rohmakus ka mitte tundmatu kvaliteet. Võiks muidugi kahelda, oletada, et autori meeleolu on mõjutanud värsikulgu, kuid sedasama  luuleteadlikku nurklikkust, konarlikkust või siis „ebapoeetilisust” kohtab ka Lauri Kitsniku läinud aastal ilmunud jaapani luule eestindustes (Fujii Sadakazu, Tanikawa Shuntarõ), ja tundub, et isegi Andres Ehini tõlgitud Fujitomi Yasuo katsetuslikus, konkreetses luules. Aga too rohmakama, kaasaegse jaapani luule suurem tulemine eesti lugeja lauale on eraldi teema, mille juurde ma loodan jõuda õige pea. 

5.

Muide, selles kunstilises konarluses on midagi  lihtrahvalikku, midagi kõnetavat, peaaegu sotsiaalset. Kruusa mõtleb kaasaegse luule keeles iseenda ja kaasaegsete muredest, kohatise keelemängu ja nukra nalja leevendusel küll, aga ikkagi leiab kohtumine tundmatu ja tuttavaga aset teatavas interaktiivses realismija uussiiruse ruumis. Nõnda manifesteerib Kruusa juba üsna kogu alguses (lk 7), et ta on „tavaline inimene” (märkigu need jutumärgid siin vaid tsitaati, Kruusa kujundit – ei  mingit irooniat), muretseb haigekassakaardi pärast, mille puudumisel peab vist hakkama füüsilisest isikust ettevõtjaks, aga õigupoolest leiab ta enese olevat vaid füüsilisest isikust luuletaja, kes võtab ette ehk paberi ja pliiatsi. Veel: ebaõiglus, headus-alatus, vagabundide vabariik ja kraavikaevajate kodumaa, kaotatud uni ja ingveritee (ma oleksin pettunud, kui Kruusal vähemalt mõnes luuletuses teed ei joodaks – see poleks aus, see poleks kohane,  siis oleks ta liiga „luuletama” hakanud), luuletamine – jah, seegi … Nii et kui me leiamegi end siin vahel enama kui nukruse või kurbuse seest … leiame meeleheitest ja hirmust … siis leiab alati ka suhkrutüki jagu lootust. Enamgi. Ja ometi, selles nukruses, selles hetkiti ülimas lihtsuses, selles krobedas koes on ilmäratuntavat poeetilist kohalolu!     

6.

Samas: too tavaline inimene, keda Kruusa teretab, kelleks end arvab, saab siin küll oma keelelise ekvivalendi, saab siin mõõdupuu oma muredele ja üksiolule ja asisusele (nt Miyazawa Kenji puhastavas, sihti säädvas, pea religioosses luuletuses „alla ei vannu ei vihmale  …”, lk 89), aga ei saa siin ikkagi justnagu toda pärisoma kirjandust. S.t karta on, et pikk tee on neil kahel kohtumaks: tol tekstil ja laadil ning tolle „tavalise inimese” ilmselgel äratundmisel, et tegu ON luulega. Eksitagu meid pealegi vaidlused värsi või luule olemuse üle, petku meid maastleitud või treitud riimid, vaidlus siin ei käi ju selle üle, kas meil on tegu luulega. Pigem on küsimus kokkupuutepunktidest: kus leiab Kruusa oma koha, et kõnelda  nõnda, et kuulataks, sest kuulata tasub? 

7.

Tõtt-öelda ei saa ma siinkohal lõpetada. Sest see rohmakas loom, kelle koredast sabast ma  korra krahmasin, paistab olevat midagi tegelikumat, midagi vaadeldavat. See jalutab vastu tänases eesti luules, nt Maarja Kangro „Kunstiteadlase jõulupuus”, mis ka just jõulukuus ilmus, tema luule tulebki tõmmata tollele pingile ja vaadata, kas paras on, sest teekonda metsikusse loodusesse on Kangro alustanud küll hoopis teiselt poolt kui Kruusa, aga kuskil ulatavad nad käe … (Järgneb) 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming