Õrn ilma rõvedata

Lauri Kitsnik

„Õrn” lembelüürik Beier on ta enda sõnutsi veidi laps ja veidi narr. Just see päästabki tema tekstid üheülbalisusest ning ülevoolavast pateetilisusest. Priidu Beier, Saatmata kirjad. Luuletusi aastatest 1976–2000. Verb, 2007. 152 lk.

Kuidas üldse jõuda Priidu Beieri juurde, kui see pole (ka) tagasijõudmine? Miks ma nii küsin? Nii „Saatmata kirjadest” kui ka kahest viimasest Moguči raamatust õhkub soovi naasta ühte praegusest paremasse aega. Julgen öelda, et nostalgia kannab seda suuremal määral kui suuremat osa teisi valitud teoseid, eriti kui tegemist on elusa autoriga. Ühelt poolt avaldub see luulekogude kujunduses. Ohtralt on kasutatud autori isiklikku arhiivi, need on pikitud täis vanu fotosid (Moguči kogude puhul 80ndatest, „Saatmata kirjades” valdavalt vanemat perealbumi materjali). Nüüd on köite lõppu lisatud isegi Tõrva ajalehe separaat usutlusest autoriga. Muidugi, juubeli puhul on väike nostalgitsemine lubatud. Teiselt poolt viitavad kadunud ajale kõik need nüüdseks läinud igapäevareaalid: Tsirkuse šokolaad, Pälsoni ühikas, „Kapten Tenkeš” jms. Nii tekibki kohati kahtlus, kas mul on üldse lootust midagi nii oma ajas ja kohas elavat ning sinna tagasi kibelevat vastu võtta. Kas mina võiksin olla nende saatmata kirjade adressaat? Piinlik tunnistada, et esialgu ei saanud aru sellestki, kas on tegemist valikkogu või seni ilmumata tekstide kogumikuga. Tekstivalik tundus esmapilgul olevat lihtsalt valikkogu kohta kuidagi liiga suvaline, pretensioonitu.

Kuid millised siis on Beieri mitte-suvalised, see tähendab olulised tekstid? „Saatmata kirjadest” on Matti Moguči nime all avaldatu kõige täiega välja jäetud. Selle kohta on ka juba nurinat kosta olnud. Oleks kui otsustatud vältida „rõvedaid” tekste ja eelistada neile õrnemaid, mille üldise meeleolu võti antakse kohe raamatu alguses: „meil aga valu ja ahastust / täis südamed vaid on triiki” („Häbitu”, lk 6). Või tulekski Mogučit käsitleda sellisena, et see jääb Beieri kaanonist välja? Sellele võimalusele näib olevat viidatud. Kui valik antoloogias „Varjatud ilus haigus” (2000) aitas Beieri tähtsuse reljeefsemalt esile tuua ning Moguči kogude (taas)ilmumine kustutas ühe kultuuriloolise võla, siis „Saatmata kirjade” eesmärgina võiks näha ülevaatliku pildi loomist „õrnast” Beierist. Tõepoolest, „Haiguse” valik ja „Kirjad” kattuvad kõigest paari üksiku teksti võrra. Ja küllap jõuline Moguči ka lämmataks selle õrna Beieri, kes jookseb kilgates „vainu peal lusti / käes liblikavõrk / ja sulepea püsti” („Lollike-luuletaja”, lk 16).

Beieri „õrnad” tekstid on segu pateetikast, omapärase maiguga huumorist ning rohmakusest. Temaatiline taotlus näib olevat püsida ühes teatud emotsionaalses võtmes, mis oma eheduses (taas)elustaks noore inimese poolt maailma avastamist ning paratamatut pettumist selles. „Ja keegi mind ei armastagi / ei keegi mitte iialgi / see teadmine mind maha rusub / võib hullumajja viiagi” („Kas tõesti”, lk 69) Siin peitub pretensioon jääda igavesti puberteetikuks, kuigi palju leidub ka kibedat tõdemust, et ilmselt pole see siiski võimalik: „millestki pole kinni hoida / ainult lumest ja jääst / kunagi kah käega vaid ehk / halliks läind pääst („talv ilma armastuseta”, lk 37). „Õrn” lembelüürik Beier on tema enda sõnutsi, veidi laps ja veidi narr. Just see viimane päästabki tema tekstid üheülbalisusest ning ülevoolavast pateetilisusest. Isegi muidu väga sentimentaalselt välja peetud luuletuses „Ma hoian” (lk 91), mida pean üheks oma lemmikutest, on siiski oma kiiks: „su jalge ette loobin ainult mõna / ja lõõpimist ja kommipabereid”. Siin on samaaegselt kohal nii laps kui narr.

Sellest hoolimata on Beieri luules kohal ka tõeliselt traagiline, romantistlik luuletaja kuju, kes maksab oma luule eest eluga: „su rinnas vaid / kus tiksub miski kella moodi asi / kui plahvatab kord ta / kui plahvatab too põrgumasin / siis sünnibki su luule / nii lihtsalt käib see asi” („Sa seisad sääl”, lk 98). Seesugune mäng surmaga mõjub oma teadlikus maneerlikkuses siiski märksa usutavamalt kui verinoorte poeetide heietused samal teemal: „ega mind ei ravi muu / peale külma haua / ainult ajutiselt ehk / kätel vangirauad” („Veidi laps ja veidi narr”, lk 75). Kuid õnnetu armastuse ja surmaga näib Beieril siiski olevat väga küps ja humoorikas suhe. Kui ka luuletuses „Noor armastus” (lk 60) algul teatatakse, et „ajan sinu jälgi / kaunis armastus / kuni väsind jalgu / tabab halvatus”, tuleb viimaks mängu ka võllahuumor: „lõpuks viib armee mu / tänu taevale / Novaja Zemljale / allveelaevale”.

Õnnetuid tegelasi on kõik Beieri luuletused täis ja nad pole seal mitte selleks, et nende üle saaks nalja visata, vaid neist räägitakse meile ilmse sümpaatiaga. Nii nagu näiteks Tom Waitsi või Randy Newmani paremad laulusõnad jutustavad heidikutest nii, et ei teki tunnet, nagu mõnitataks nende piiratud maailma ja mõtlemisviisi kuidagiviisi, suudab nii Beiergi neisse rollidesse sujuvalt sisse elada. Samuti on need tegelased (erinevalt näiteks Mogučist) kõike muud kui pahatahtlikud: kui ka midagi on halvasti, suundub teravik tavaliselt enda poole. Üks põhilisi võtteid ongi enesehaletsus: „kui linna vahel mõrvauudis / ja jõgi jälle laipu tõi / ta karjatab: jah Priidu Beier / see ainult tema olla võis!” („Kas tõesti”, lk 69).

Muidugi on selliste „lihtsate inimeste” kujutamiseks koomiliselt nihestatud kujundite kõrvale vaja ka sobivat vormi ning seda Beieri kohati jalga lonkav vemmalvärss endast ka kujutab. Kuigi autor väidab, et töötab oma tekste enne avaldamist mitu korda ümber, jääb mulje, nagu oleks nende kallal vaja veel palju tööd teha. Kuid kuidas lihvida luuletust rohmakaks? See on omaette kunst. Tihti on ju nii, et värsijalg hakkab omatahtsi tatsuma ja kohe lähebki igavaks. Kuid Beieri lugemine pole kindlasti mitte igav tegevus: ta paneb proovile juba seetõttu, et kõigepealt tuleb endale leida lugemisviis ja -rütm. See kohmakus püüaks nagu tabada keelt oma kõige argisemas (kuid ka tõelisemas) kasutuses, kus pole aega lihvida. Võiks öelda, et too meeldivalt konarlik keele- ning kujundirütm päästab enamasti ka seda luuletajate põlvkonda kummitanud laitmatute värsijalgadega Üdi epigoonlusest. Just sellise lõpetamatuse tõttu jääbki Beier alati mõjuma värskena.

Olgem niisiis õnnelikud, et need kirjad said Beieril (jälle) ära saadetud: kunagi ei tea, millal ja kelle kõigeni need jõuda võivad, sest juba Konfutsius ütles: „You peng zi yuanfang lai, bu yi le hu” („Kas pole see rõõm, kui kaugelt tuleb sõpru?”) või nagu ütleb Beier: „su kirjalt jumalale vool viib margi / ta jõe peal läbi loevad rõõmsad pardid” („Kevad”, lk 24).

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht