Riik kui kunstiteos

Kui riik on kunstiteos, kas peaksime seda üles ehitavatest elementidest ühte moodi aru saama, et olla selle riigi kodanikud?

MEELIS FRIEDENTHAL

Mis on riik? Varakeskaegses frankide ühiskonnas pidi kuningas kogu oma valitsusaja mööda riiki ringi sõitma, vägevas rüüs, uhke kaaskonnaga ja relvis sõjameestega, lippudega ja pidusöökidega. Ta ei saanud kuhugi kauaks pidama jääda, sest kui ta oli mõnda aega ühest või teisest piirkonnast eemal olnud, siis võis karta, et sealsed elanikud hakkavad mässama ega taha enam oma kohustusi täita. Kuninga ja sõjameeste perioodiline kohalolek tuletas neile aga riigi olemasolu meelde, tegi selle nähtavaks.

Demokraatlikus ühiskonnas ei ole riik koondunud vaid ühte inimesse ega ole seetõttu nii selgepiiriline. Moodustisse, mida nimetatakse riigiks, näikse olevat tohutult asju kokku heidetud: hooneid, seadusi, keeli, maad, inimesi, televisiooni, raamatuid. Neid asju on keeruline tähtsuse järjekorda panna, nende asjade kombinatsioonid, üksteisesse sulandumised, viited ja looted loovad kogumi, millele igaüks seal sasipuntra sees annab oma tähenduse. Sõltuvalt sellest, kus keegi parajasti on, näeb ta asju oma nurga alt ja seega ei ole tema vaade riigile ja sellele, mis on selle juures tähtis, kunagi täpselt sama kui kõrvalseisja oma. Kellele on riik seaduste ja lepingute köis, mis hoiab seda laialipudenevat mäsu koos, kellele see on see maa, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale. Tihti ei vaeva inimesed end küsimustega, kas riik ja maa on lahutatavad, kas üks teeb võimalikuks teise.

Kreeka keelest tuleva sõna „sümbol“ algne tähendus on ’palju kokku heidetud asju’. Sümboli puhul ei saa vaatajad sellest alati ühte moodi aru: nii näiteks on mõnele rist kristlik kannatuse sümbol, teisele märk vanaema haual, kolmandale mõõk ristirüütlite mantlil. Need inimesed, kes saavad sümbolitest ühte moodi aru, moodustavad justkui iseenesest mingisuguse grupi ja osaduskonna, nad tunnevad üksteist ära ühiste sümbolite tõlgenduse kaudu – selle märgi all võidad! Neil on tänu sellele lihtsam koos olla, et nad mõtlevad vähemalt mõnest asjast suhteliselt ühte moodi. Niimoodi tekib vähem arusaamatusi.

Magnus Zeller. Sünnipäev. Akvarell, 1918. Eesti Kunstimuuseum. Mille kaudu saab Eesti riik kõigepealt nähtavaks saarlastele või tartlastele või venekeelsetele, lastele või meestele või naistele? Külma ilma, hommikuste ummikute, sõprade jutuajamiste kaudu?

Kunstiteoski on kui palju kokku heidetud asju.1 Samuti nagu riigi ja sümboli puhul ei saada kunstist alati ühte moodi aru, sõltuvalt vaataja-lugeja-kuulaja taustast, eelteadmistest ja hoiakutest võib muutuda ka kunstiteose sisu. Kunstikriitikute seletus ja arvamused mängivad samuti tõlgenduse juures suurt rolli, nende osutuse tõttu võidakse mingi objekt või tekst tunnistada kunstiks või seada küsimuse alla selle väärtus ja mõttekus ülepea. Teose enese puhul on sageli olulise kriteeriumina välja toodud, et ta peaks vaatajat kõnetama, talle midagi õpetama, tekitama mingisuguse tunde. Kunst saab teha nähtavaks asju, mis igapäevasel askeldamisel varju jäävad, millest vaadatakse üldjuhul mööda ja üle, kunstiteos võiks esitada ka valusaid küsimusi.

Mulle tundub, et riiki on võimalik vaadata kunstiteosena (ja seda on ka mitmel pool tehtud). Kui riik on kunstiteos, kas peaksime siis seda üles ehitavatest elementidest ühte moodi aru saama, et olla selle riigi kodanikud? Kas eestlased saavad olla vaid need, kes riigist, selle sümbolitest, siia kokku heidetud asjadest, ühte moodi aru saavad? Ühtmoodi arusaamad oleksid muidugi toredad, sest siis oleks vähem vaidlemist, aga täit üksmeelt ei ole lihtsalt võimalik saavutada. Hea kunst lasebki end mitmeti tõlgendada, on avatud erinevatele käsitlustele. Teisisõnu, mida keerulisem ja pikema ajalooga on selline kunstriik, seda rohkem võib seal sees olla asju. Mõned asjadest on äkki suuremad, neid on paremini näha, aga võib-olla on isegi nii suured, et pilk ei haaragi? Mõned võivad olla väiksemad – päris pisikesed, ei pruugi suurtele üldse silma paista, aga on seevastu näiteks täpselt lapse silmade kõrgusel. Olulisem kui selle teose alati ühte moodi mõistmine on minu arvates see, et oleksime ühel kunstinäitusel koos, naised, mehed, lapsed, nii eesti kui ka muu emakeelega inimesed. Selline ühiskogemus annab võimaluse arutada nähtu üle, võib-olla mitte nõustuda, aga vähemasti sel juhul tõukuda ühest ja samast.

Hoolimata sellest, et paljud meie maa inimesed viibivad televisiooni ja interneti vahendusel suurema osa oma ajast kusagil teises meediaruumis (ühed ingliskeelses, teised vene ruumis), on nad ikkagi otsapidi siin kohal ja saavad osa kohalikust tegevuskunstist: majadest, teedest, ostukeskustest. Mille kaudu saab Eesti riik kõigepealt nähtavaks saarlastele või tartlastele või venekeelsetele, lastele või meestele või naistele? Külma ilma, hommikuste ummikute, sõprade jutuajamiste kaudu? Isegi siis, kui ajalehti ei loe ja telekat ei vaata, internetti ei kasuta, imbub midagi üldistest aruteludest läbi. Praegu, vabariigi sünnipäeva eel, on näiteks hästi nähtavaks tehtud naistevastase vägivalla küsimus, arutatakse keele ja kultuuri säilimise asja, õhus on jätkuvalt tunda muret meie metsade ja looduse olukorra, ärevust Vene propaganda ja mõjutuse pärast. Need on kõige laiemas mõttes keskkonna küsimused: kuidas suhtlevad mehed ja naised omavahel, kuidas me siin Venemaa ja Euroopa vahel oleme? Üksi ja eraldi võttes ei ole ükski neist küsimustest kuidagi eripärane, kuid nende asjade omalaadne kombinatsioon, seosed igapäevase ja kohaliku pudi-padiga, näitab meile Eesti riiki. Nendest asjadest moodustub sümbol, mida me tõlgendama hakkame, need asjad on kuningas ja tema saatkond.

Suured sündmused nagu sõjad või laulev revolutsioon jäävad muidugi kõigile meelde. Need võivad küll ajapikku väiksema kola taha varju jääda, aga nad on seal ikka aimatavalt alles ja neid on riigile väga vaja. Vaid suurte asjade peale ja külge saab kinnitada väiksemaid objekte: laulupidusid, eurovisioone, seltskonnaskandaale ja poliitilisi kemplemisi. Ilma suurte asjadeta ei ole teosel mõõdet, ambitsiooni.

Niisiis, selleks et riik oleks nähtav, kõneaineks ja üldise arutuse objekt, võiks ta püüda kogu aeg kõnetada kodanikke, nagu kunstiteosed seavad eesmärgiks kõnetada vaatajat-lugejat-kuulajat. Või kas äkki on meie kunstiprojekti eesmärk puhtalt teraapiline, mitte mõeldudki tähelepanu äratama, tehtud ilma igasuguse suurema ambitsioonita meele rahustamiseks? Nii õhuke riik, et ei märkagi? Või on ehk kunstnik plaaninudki luua vaid abstraktse sümboli, millel ei ole tähendust, mis viitab vaid iseendale ning mida ta ei tahakski kuidagi tõlgendada lasta – olgu tõeseks või vääraks? Et ei olegi – kategooriliselt – mingit mõtet? Mulle aga näib, et inimest võiks käsitleda seoseid loova loomana, kes ei saa teisiti kui näha pilvedes kujundeid, kuulata metsas puudekriginas hääli, anda mõte ka mõttetusele, hoolimata sellest, mida kunstnik ise plaanis.

Teisisõnu, kust sigineb meie riiki mõte? Igaühel on muidugi mingi oma tunne, kuid nii mõnigi kord vaadatakse küsivalt ringi selgitava sildi järele. Otsitakse kunstniku kirjeldust või kriitiku seletust, mingit käsipuud, millele toetuda. Tõepoolest, see, kuidas välja pandud asju mõista, on mitmel moel riigis oluliste inimeste ja institutsioonide mõjutada, nagu mõjukad kunstikriitikud suunavad kunsti retseptsiooni. Kunstiteos on interpretatsiooniks avatud. Me võime seda sajandivanust teost kirjeldada monumendina Suurele Võitlusele, millega on muinasajast saadik seistud vägevalt võõrvallutajate vastu; me võime seda võtta reliikviana, mille me oleme pannud kasti ja säilitame nii, nagu see on meile edasi antud, ning mis teeb oma materiaalsete riismetega meile taas nähtavaks kunagi olnud suuruse; suhtuda sellesse kui pühasse teksti, millele ei tohi juurde teha ainustki vale kriipsu, mida ei tohi tõlkida ega liiga vabalt tõlgendada, et selle pühadus ei kaoks.

Aga püsi ei ole, kõik voolab. Riik kui kunstiteos on kineetiline – Eesti riik muutub paratamatult ja pidevalt. Tõlgendused teisenevad. Vahel on hea astuda riigist paar sammu kaugemale ja vaadata distantsilt, et saada hargnevatest osadest parem pilt, aga ega sellepärast detailid vähem oluliseks muutu. Siin-seal võib silma hakata ebameeldivaid kohti, kuid kui mingi osa viigilehega kinni katta või püüda seda ära kustutada, siis jääb sinna auk, tühi koht, mis tekitab uusi küsimusi ja uusi tõlgendusi. Raamatust musta vildikaga välja tsenseeritud sõnad tekitavad kõige suuremat huvi, varast ahvatleb lukustatu.

Sealjuures, hea kunst, skandaalne kunst, hirmuäratav kunst ja isegi vastik kunst annavad kõneainet ja saavad sellest suuremaks ja tähtsamaks, ükskõik siis, milline nende „objektiivne“ väärtus ka ei ole. Kõige halvem on mingi ilma mõtteta või probleemita, komistuskivita, tähelepandamatu ja ambitsioonitu pusa.

Mul on tunne, et praegu võime küll pigem rõõmustada: meie kunstriik tundub täitvat mitmeid heale kunstile esitatavaid ootusi. Vaadake vaid, kuidas selle liikuvad elemendid sunnivad meid ikka ja jälle ümber mõtestama oma ajalugu. Meil on sajandite jooksul juhtunud hulganisti ilusaid ja õudseid asju, on olnud sõda, kannatust, intriigi, selle masina pöörded esitavad küsimusi meie oleviku kohta, meil on – jumal tänatud – küllaga võtta üsnagi eeposlikke probleeme, mida kunstiliselt käsitleda ja mille üle vaielda. Ka praegu, sajanda sünnipäeva eel, on meil päevakorral olulised ja valusad teemad – nagu hea tava ette näeb, pannakse pidupäevanäitusele ikka välja kõige paremad tööd.

Siia näitusesaali on sattunud (ja väljast tuleb juurdegi) igasuguseid inimesi. Mulle tundub, et on, mida arutada.

* Martin Heidegger, Kunstiteose algupära. Tlk Ülo Matjus. Ilmamaa, 2002.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming