Riigivärdja seestumine

Tarmo Teder

Harali kiskuv lapsepõlv, vastuoluline kool, lõhenev perekond, pealesurutud sõda ja sellele järgnev ummistumine on “Janus” tihke intensiivsusega läbisegi kammitud. Andrei Gelassimov, JANU. Tõlkinud Jaan Ross. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 16 – 17. 86 lk.

Kuidas peaks elama naine, kelle peas haigutab auk või nina asemel veritseb kärsatüügas? Kusagil idamaal tegi ta riiklikust missioonist kantuna rasket tööd, kuid nakkus pandeemiasse ning miski linnugripp või Ebola viirus lõid koleda templi surmani palgesse. Ja mida tunneb nüüd see naine, kui tänaval vastu astuvad eurooplased temale pilgu vilksavad ja siis automaatse jälestusega eemale vaatavad? Vahest oleks tema enesetappki looduse seadmusega päri.

 

Noor veteran kaanib viina

Mehel peaks analoogilises seisundis omajagu kergem olema. Andrei Gelassimovi lühiromaani “Janu” peategelane Konstantin Šarapov sattus Tšetšeenias sõdides tankiga miini otsa ja põles ositi, enne kui seltsimees ta viimasena välja lohistas. Üle poole palge laiutav punane põletusarm jäi parandamatuks sõjahaavaks. Tsiviilelus euroremondiga aeg-ajalt elatist teeniv noor veteran tavatseb vahel osta nii palju viina, et pudelid korraga külmutuskappi ei mahu, ning õhtul kutsub naabrinaine teda korraks külla, et mees oma ebahariliku lõustaga hirmutaks jõnniva poisi magama. “Jõmpsikas võpatas ja vaatas mind nagu kummitust. /—/ Poiss vaatas Olgale otsa ja ütles sosinal: “Ma lähen magama. Ema, ma lähen ise kohe magama.””

Üksi luku taga viina kui vaheldumisi valuvaigistit ja ergutit neelates kuluvad päevad ja nädalad. Aga see kaanimine on janu esimene, väljenduslik mõõde, sest tõrjutud ja ennast ise tõrjuv inimene ei vaja mitte nii väga janu kustutavat ja samas ka genereerivat viina, vaid inimlikku lähedust, mõistmist ja elujagamist. Selle tõelisema osaduseni ta aga eriti ei küündi; veteran Šarapov hulgub ringi kui üksik tsiviliseeritud ja omadega toimetulev hunt. Et siis jälle nädalaiks oma urgu kapselduda nagu ennast häbenev riigivärdjas.

Vahel saavad sõjakaaslased kokku, tõstavad klaasi, lärmitsevad ja meenutavad aegruumi, mis neid tõeliselt, eksistentsiaalselt üheks lüliks liitis. Kuid enamjagu ajast vintskleb peategelane üksi oma mälestuste ja meenutuslike inimsuhete kütkes, kusjuures sõda neis taaspildistustes ei domineeri. Vaid saatuslik tankiplahvatus tõuseb eraldi tagasivaatena detailselt esile. Sõda antakse viiteliselt, märgiliste pintslilöökidega: “Kaks päeva varem olid poisid tšetšeenide snaiperi kinni püüdnud ja viiendalt korruselt alla visanud.”; “Ta vaatab, kuidas teisel sõduril õmmeldakse kõhtu kinni suisa lageda taeva all. Ta vaatab, kuidas maamiini otsa sattunud inimkeha õhku lendab.”; “Mees peksti Tšernokozovo eeluurimisvanglas surnuks. Meie omad peksid.”

Üllatav on see, et Siberis 1966. aastal sündinud Andrei Gelassimov peaks kirjandusteadlasena olema pigem teoreetik ja uurija kui prosaist, kuid oma rahvusvahelist menu pälvinud “Januga” lõikas ta just proosaloorberit. Ja selle foonil ehk polegi enam nii väga üllatav, kuid hämmastav ikkagi, et Gelassimov ise polegi Tšetšeenias sõdinud! Proosakirjanduse peenmehhanisme ja köögipoolt ning nõukogude-vene kaasaja tõsielu tundva haritlasena ta lihtsalt “keetis” kokku selle näiliselt autobiograafilise fiktsiooni. Harali kiskuv lapsepõlv, vastuoluline kool, lõhenev perekond, pealesurutud sõda ja sellele järgnev ummistumine on “Janus” tihke intensiivsusega läbisegi kammitud. Autor ei anna oma lugu lineaarse faabulaga ega punu raskes keeles intellektuaalseid tiraade. Elupildistused ja mälestuskillud vahelduvad kordamööda keerdudes ja edasi kerides. Ja just selline teemade spiraaljas esitusvorm on akommunikatiivse “Januga” adekvaatne. Teoses on palju triviaalset otsest kõnet ja labast tegevust, ent kõik see on eesmärgipärase kunstilisusega läbi mõeldud; keelelise ja sündmuste jämelihtsuse taga terendub seletamatu ja igatseva vene hinge janu; kareda vatijope kohal kiunub südamevalu viiul.

Loomult pole Šarapov põgeneja, eraldusse tunglev eskapist, vaid n-ö avatud venelane: suhestuja, rahutu osaleja ja kaasalööja. Samas näikse ta psühholoogilises tüpaažis arutleja meditatiivsemat ollust, mis lööb “Janus” õilmitsema andeka joonistajakäe näitel. Nimelt osutub Šarapovi Kostja talendikaks joonistajaks, kelle ammune oskus on vahepeal kinni jooksnud, kuid hakkab tõrjutu ja seestunu seisundis end uuesti lahti joonistama. Jääb mulje, et selle manuaalse kribimisega, mis pakub mitmetele üllatust, vabastab Šarapov ka psüühikat meelerahu suunas. Kuid tema ammu avanema hakanud anne on inimkonnale (ooh?) kaotsi läinud; aja ja olude sunnil oma individuatsiooni minetanud Šarapovi Kostjast on saanud mitte Glazunovi mõõtu kunstnik, vaid meelelahtuslik juhujoonistaja, kes oma väikesele poolvennale telekast multifilmi kaadreid paberile maha kribib.

Geniaalne ja janune asendusisa

Annan siin järele kiusatusele tsiteerida üht “Janu” võtit: “Niipalju viinapudeleid ühe korraga nägin ma esimest korda direktor Aleksandr Stepanovitši juures. Ta ei ostnud kunagi pudeli kaupa. Leppis meestega kokku ja nood tarisid talle terve kasti kohale. Et ei oleks vaja edasi-tagasi joosta. “Mul on janu,” ütles ta. “Kustutamatu janu, Konstantin. Mu organism vajab vedelikku. Või veel midagi muud.” /—/ Aga direktor ei joonud kunagi pitsist. Ta kallas endale viina teeklaasi ja jõi seda tõepoolest nagu vett. Nagu oleks tal lihtsalt janu. Nagu inimene, kelle kurk kuivab. Ta jõi ühe klaasi teise järel, isegi ei ohanud pärast, vaatas mu joonistusi, kuid purju ei jäänud.”

Nõnda istus ja rääkis paks ja mõistev Glazunovi mõõtu geniaalne Stepanovitš provintsitehnikumi direktorina ja kustutas oma janu, unustamata seejuures utsitamast üht teist annet. Kuid nad mõlemad soostusid ja seestusid januseina Venemaa põhjatusse sohu ega löönud oma annet laiemalt lehvima.

Direktor Stepanovitš oli Kostjale asendusisa, sest lihane isa miilustas ema kõrvalt teiste naistega ja läks perekonna juurest ühe nooremaga minema. Hiljem, sõjast väärdununa, nendib Kostja oma monoloogis, et ema pole jälle pool aastat käinud, vahel vaid helistavat. Ja Kostja nägu on kodumaa eest sõdides värdseks kärsanud, kunstitegu soikunud ja elumõte ummuksisse jooksnud.

“Janu” riigiga ei suhestu ega tee ühiskonnale etteheiteid. Asju püütakse omakeskis klaarida, invaliidsuspensioni ega psühholoogi keegi ei nõua. Kõik, kes loomise tahtel siia ilma kord sündinud, peavad ise hakkama saama. Ja mingitmoodi, kes kuidagi, ka saavad.

Lühiromaani teises pooles võtab mööda Moskva oblastit maad venepärane road-movie, koos Genka ja Paškaga otsib Kostja oma kadunud lahinguveli Serjogat, keda ei leita ühestki pärapõrgust, vaksalist ega urkast. Hiljem ilmub heidik Serjoga välja nagu klaver põõsast: ta olla mingi tuju ajel lihtsalt Musta mere ääres kellelgi tuttaval külas käinud. Asi jälle klaar. Ärikaaslastena viiekümne tuhande doltsi pärast vastastikku väga vimma kiskunud sõjasemud Genka ja Paška hakkavad uut äriplaani punuma. Elu vist nagu ikka vääriks edasielamist siin planeedikuuendikul.

Tõlkekriimud

“Janu” tõlkinud Jaan Rossi mitmetahuline järelsõna on kiiduväärt, ülevaatlik ja sisu lühianalüüsivalt kokkuvõttev. Kui enam ei suudeta või taheta teha 1960.-1970. aastate pikki ja põhjalikke seletusi, peaks Loomingu Raamatukogu edaspidi kõik oma kaantevahed enam-vähem sellise kaliibriga järelsõnaga varustama!

Natuke norida tahaks ka “Janu” tõlke asjus. Käreda vene ropud mahlakused on liiga mahendavalt ümber pandud kaasaja eesti teismeliste ladisevasse slängi. Näiteks: “Ei oska ju mitte halli emmigi mängida.” “No tutkit, sõdur.” “Mis siis on, täitsa lõpp või?” “Piss on teil mõlemal pähe löönud või?” jms. Sageli on mingist spetsiifilisest roppusest saanud lihtsalt universaalne “raisk”.

Nendele stilistilistele küsitavustele vaatamata on “Janu” tänuväärselt ümber pandud ja suure huviga loetav tänapäeva vene proosateos, millele peab antama järge. Brodskit arendades, kes väitis, et lugemata jätmine on kuritegu, on tõlkimata jätmine vahest suuremgi kuritegu.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming