Ääremärkusi Mattheusele, peaaegu evangelistile

Andrei Hvostov

Kunagi suve alguses kohtasin Vabaduse väljakul Andres Langemetsa. Teadsin, et Areeni toimetaja Kalev Kesküla on talt tellinud arvustuse minu kogumikule „Võõrad lood”. Küsisin, kuidas edeneb. Langemets mõtles hetke, vangutas pead ja porises, et pidin ma seal Postimehe intervjuus end ideoloogiks nimetama…, nüüd ei saa sellest mööda ega ümber. Ülo Mattheus ei saa samuti (vaata 1. augustil Sirbis ilmunud teksti „Ideoloog Hvostovi eestlasteta ajalugu”).

Nii see oli. Postimehe intervjuus ütlesin, et olen ideoloog. Seda öeldes olin täie teadvuse juures, see polnud juhuslik lause. Sellega määrasin vanade väsinud meeste suhtumise endasse. Tohin ma oletada, et nad mäletavad (vist liigagi hästi) ideoloogiasekretär Rein Ristlaant ja unustavad lihtviisiliselt ära, et ideoloogia mõiste on tunduvalt laiem kui EKP KK propagandaosakonna tegevus? Noorema mehena võin käia raamaturiiuli juures ja tuua võõrsõnade leksikoni. Märksõna „ideoloogia” alt loeme järgmist: „ideede, kujutluste, mõistete süsteem, mis on väljendatud ühiskondliku teadvuse eri vormides (filosoofias, poliitilistes vaadetes, moraalis, kunstis, usundis)…”. Kui läks meeldetuletamiseks, siis vaatame juba ENEst ka: „vaadete ja ideede süsteem, mille varal inimesed teadvustavad oma suhteid tegelikkusega ja üksteisega, annavad neile hinnangu ja sõnastavad sotsiaalse tegevuse sihid”.

Ideoloogiks nimetasin ma end Postimehe intervjuus vastukaaluks ühele küllalt levinud ambitsioonile, ja nimelt – olla rõhutatult ebaideoloogiline. Need katsed on äratuntavad ajalehe arvamuslugude juures, kus autor on lisanud oma nimele neutraalsust taotleva laiendi, nagu näiteks: (sõltumatu) vaatleja, tartlane, saunamees. Kui kellegi vaatluspost on Tartus või sauna eeskojas, siis ta hõljub me igapäevase labasuse kohal nagu Kanti puhas mõistus. Mis siis, et end „saunameheks” tituleerinud mees on tegevpoliitik, „tartlane” aga kunagine minister.

Jätkates iseendaga (see, sõbrad, on kirjaniku privileeg, erinevalt ajaloolasest või ajakirjanikust on kirjanikul lubatud rääkida iseendast), pean ma tunnistama, et kõik minuga seonduv on ideoloogia: minu nimi, minu töökoht, minu raamatud, isegi, pagan võtaks, minu nägu! Tartus rippus see kunagi Ekspressi hiiglaslikul reklaamplakatil, kujundades ülikoolis kirjandust andva õppejõu hoiaku minu suhtes – reklaamplakati mõõtmete põhjal sai ta aru, et ma olen Tallinna-nimelises hooramajas veelgi silmapaistvam libu kui Kadri K. (Kadri oli reklaamplakatil napimas riietuses, kuid plakati mõõtmed olid väiksemad), ja nii kirjandusteadlane Vikerkaares ilmunud aasta kirjandusülevaatesse lihtsameelselt kirja panigi. Ma ei mäleta ta nime. Ma ei eelda, et tema mäletab minu nime. Libudega vaba vaim ei tegele.

Aga aitab naljast. Asume mittevabade juurde.

Ülo Mattheuse Sirbi artikli üle mõtiskledes võttis mu peas lõpliku kuju üks mind juba pikemat aega kütkeis hoidnud jutustuse idee.

Peategelaseks on tüüp nimega Jurikoff. Eesnimi… no kas või Kolja. Ärge alluge nimemaagiale! Kolja Jurikoff on, kujutage ette, eestlane. Vähemalt ta arvab jutustuse alguses nii (see on karakternovell: Kolja muutub jutustuse käigus). Peale selle, et ta on eestlane, on Jurikoff ka kirjanik. Ulmelise suunitlusega. Noorpõlves loetud Wellsi ajamasinast innustununa kirjutab ta küllaltki väheoriginaalse jutustuse, mille süžeeks on ühe tegelase suundumine 1914. aastasse. Tegelase tähistame siin X-iga. X on õppinud ajalugu, ta on eestlane, ta on patrioot. Valdab prantsuse keelt. Ta on natuke Marek Tamme moodi interdistsiplinaar. Mingil imelisel moel (see on suurem ime kui ajamasin; kuidas selle teostatavus usutavaks muuta, peab veel mõtlema) saab tegelane X juurdepääsu Prantsuse, Saksa ja Vene valitsuskabinettidele. 1914. aasta suvel, eks ole. Tal on kaasas mõned raamatud, mis kirjeldavad XX sajandi edasist kulgu. Fotod ka. Euroopa suurriikide otsustajad kuulavad teda õudusega, nad jäävad tulevikust saabunud prohvetit uskuma. Pariisi, Berliini ja Peterburi kabinettides koristatakse üldmobilisatsiooni käsud tagasi seifidesse. Esimene maailmasõda jääb ära. Põhjuse-tagajärje seoseid teadva inimesena mõistab X väga hästi, milleni see viib. Kui pole maailmasõda, siis pole ka enamlaste pööret Venemaal. Kui pole enamlaste pööret, jääb ka Eesti Wabariik välja kuulutamata.

X naaseb ajamasinaga oma aega. Olgu see aasta 2000. Või tegelikult – see pole enam „tema aeg”. X seisab keset Reveli-nimelist miljonilinna. Saarineni projekt on teostatud: terviklik linnasüda, juugendstiili puudumisest hoolimata mitte kehvem kui Riias. Allmaaraudtee. Süstikrong Baltischporti. Peeter I hiigelkuju seisab seal, kuhu see 1910. aastal püstitati. Linnas räägitakse vene keelt. Sekka kostab saksat ja siis veel mingit imelist vene laenudega risustatud dialekti, mille kuulmine paneb X-i pisarad voolama. Pole vähimatki kahtlust, see on ikkagi Tallinn ja selles linnas elab veel eestlasi. Ta seisab Vene impeeriumi Eestimaa autonoomse piirkonna pealinna tänavail.

X läheb Russalka jalamile istuma (vähemalt mingigi pidepunkt eelmisest maailmast) ja piinab end pikalt mõtetega, kas ta tegi õigesti, kui hoidis ära Esimese maailmasõja puhkemise. Tõmmates sellega ühtlasi kriipsu peale EW-le. Ent ära jäid ka kommunistlik ja natslik türannia (veel kord: X on ajalugu õppinud, kausaalsus on talle teada). X oletab muidugi, et maailmas on kindlasti kuhjunud mingid muud probleemid, sellised, mida tema ei suutnud ennustada. Briti impeerium võib-olla eksisteerib ikka veel. Võib-olla on venelasi tõesti nelisada miljonit, nagu ennustasid XIX sajandi lõpu demograafid. X kõhkleb, kas see on hea, et venelasi on nii palju (ja punastab selle mõtte juures). Udmurte ja marisid vist Vene impeeriumis enam pole. Nad ei mahu venelaste kõrvale. Ei tea, kas eestlasigi nii väga on. Neid, kes end veel eestlasteks peavad. Aga samas… ära on jäänud sada miljonit inimohvrit – kommunistlike ja natslike projektide „pilpad” eelmises ajaloos. X asetab Kleio kaalul tapmata jäänud inimesed aktiva poolele, asetades passiva poolele sündimata EW. Ta jõuab lõpuks arusaamisele, et talitas 1914. aastal ajalugu teisale pöörates õigesti.

Kolja Jurikoff paneb loole punkti ja saadab selle Loomingusse. See avaldatakse, tekib isegi mingi diskussioon. Mõne aja pärast lööb Jurikoff lahti Sirbi ja näeb, et tuntud intellektuaal Ülo Evangeelius on võtnud tema jutustusest midagi arvata. Üllatunud Jurikoff loeb: „Kui Jurikoff kirjutaks vene keeles, ei šokeeriks ta kedagi” (vabandust, peaaegu täpne tsitaat Mattheuselt) ja siis on seal veel väited stiilis (need ei ole tsitaadid Mattheuselt, see on juba netikommentaatorite stiil) „vene šovinisti hobuseunenägu Pribaltiiski krai õitsengust emakese Venemaa rüpes”, „kas see ongi nüüd näide õnnestunud integratsioonist – paduvenelane, kes kirjutab eesti keeles”, „Jurikoffi-taolised on meie iseseisvusele veelgi ohtlikumad kui end avameelselt našistideks nimetavad tegelased”, etc., etc.

Vapustatud Jurikoff kirjutab vastulause. Ahjaa, üks oluline detail: Jurikoff pole integratsiooni „õnnestunud” ega ka „ebaõnnestunud” näide. Eesti keel on tema emakeel. Kauges lapsepõlves uinus ta Eesti raadio unelaulu saatel „… kiisud ja kutsud kõik magavad juba…”. Tema esimene raamat oli Ellen Niidu „Rongisõit” ning nüüd laulab Jurikoff hooletust piilupardist ka oma lapsele. Laps on veelgi enam eestlane, sest sai Kolja otsusel ema perekonnanime. Lindepuu näiteks (Jurikoffil on noorpõlvetrauma, ta väsis koolis kuulmast, et ta on vanka; ta tahtis oma last sellest säästa). Niisiis, Jurikoff kirjutab Sirbile vastulause. Et ta peab EV-d väga suureks väärtuseks, aga tema jutu mõte oli see, et on ka muid väärtusi. Võib-olla suuremaidki.

Kriitik Evangeelius küsib järgmises lehes, et millised näiteks. (Evangeeliuse kulm viskub õilsas sarkasmis üles.). Kas sulandumine venelastega? Või – ja siin lubab ta endale kerge maitselibastuse – on selleks Putini perse lakkumine? Jurikoff kirjutab vastu midagi Hurda imperatiivist – saada suureks vaimult. Evangeelius teatab, et see on võimalik ka venelaste osaluseta.

Ja nii neid „vaimumõõkasid” mõnda aega ristatakse.

Aja möödudes saab Jurikoff ka ise aru, et ega ta vist õige eestlane ole, vist on ikkagi venelane. Ta pakib kohvri ja sõidab sinna, kuhu lähevad kõik venelased – New Yorki, kus temast saab tubli aknapesija.

Korralikud inimesed mitte ainult ei lähe Ameerikasse (ahjaa, minu jutustusevisand Kolja Jurikoffist sai eelmise lausega läbi), korralikud inimesed ka tulevad sealt. Millega ma jõuan asjaolu juurde, et tõepoolest, Mattheus on õigel teel, arvates, et kogumik „Võõrad lood” on pühendatud Toomas Hendrik Ilvesele. Ma ei matkiks ent Mattheuse familiaarsust, küsides: „Tom, kas lugesid läbi, mis mul öelda on?”.

Adressaat on mujal.

Kevadel toimus Sloveenias PEN klubi konverents kummalisevõitu küsimusepüstitusega „What is european consciousness?”. Kosmiline küsimus, eks ole. Nagu „mis on õnn?”. Aga kuluaarides oli huvitav. PEN klubi sekretär (te ei usu, aga kolmanda põlve norrakas, kel on täitsa pesueht vene nimi – Mattheus, vainlane on kõikjal!) kuulas huviga minu jutustust 2004. aastal toimunud kohtumisest Rootsi raadio ajakirjanikuga. Too tahtis teada, et mis tunne siis on Euroopasse tagasi tulla. Mille peale mina ütlesin, et Rootsi ajakirjaniku suus kõlab küsimus kummastavalt. Eesti XX sajandi ajalugu on püsinud laitmatult mandri-Euroopa ajaloo põhiteljel. Eesti on tunda saanud mõlemat maailmasõda, linnade pommitamist, küüditamisi, massimõrvasid, okupatsioone, ja – mis kõige olulisem, siit tulenevat kollaboratsiooni. Järgnenud süümepiinadega, kahetsusega, minevikust lahtisaamise vajadusega. Kuna rootslastel see kogemus puudub, siis ma ei teagi, millest meil Euroopasse tagasipöördumise mõttes rääkida on? Rootsi (nagu ka Šveits) on Euroopa ajaloo hälve.

Vene nimega norralane naeris seda lugu kuuldes (ega nad vist jäta kunagi võimalust aasida rootslasi) ja rääkis siis, et İstanbulis elades ja Türgi ajakirjanike ning poliitikutega suheldes on temal tulnud rääkida umbes samasugust juttu. Otse telesaates. Jahmunud türklased said kuulda, et tulgu aga Euroopasse, enesepiitsutajate klubisse, kus saab lõputult kahetseda armeenlaste kallal toime pandud veretööd, Euroopa on selleks täpselt õige koht!

What is european consciousness? It´s a bad one.

Euroopa haritlasele vaatab peeglist vastu süümepiinadest vaevatud lõust: kaasajooksik, kohanejast närakas. Prantslastel, poolakatel, sakslastest ärme räägigi, kõigil on oma süümekad. Ka eestlastel. Režiim oli idiootlik, muidugi. Aga oktoobriparaadil sai käidud? Või, hoidku jumal, parteikoosolekul? Sada tuhat EKP liiget ei haihtunud kusagile õhku, suurem osa on edasi meie keskel. Ja ma ei näe põhjust prantslase ees silmi maha lüüa. Laialdane vastupanu natsiokupatsioonile on sõjajärgne müüt. Prantslased, kui nad ka ei taha sellest rääkida, teavad väga hästi, mis on kollaboratsioon.

Ameeriklased ei tea. See ongi ameerika haritlase suurim erinevus eurooplasega võrreldes. THI on ameerika haritlane. Vabandust, ma tean, et tema siiatulek on seotud isiklike ohvritega (ei pea ma silmas ainult Ühendriikide kodakondsusest loobumist) ja talle ei tohiks selliseid asju öelda, aga… ta on siin võõras. Mitte ainult Eestis. Euroopas üldse. Euroopalike väärtustega käivad kaasas ka euroopalikud ängid. Ameerika haritlasele jäävad need tabamatuks. (Mis on ka ilmselt vähemalt osaliselt põhjuseks, miks tuleb ookeani tagant niivõrd huvitavaid, sädelevaid ja lennukaid mõtlejaid ja publitsiste, kõik need Fukuyamad, Huntingtonid, Kaganid, Applebaumid – viimane kirjutab värskes (5. augusti seis) Postimehes lapseliku võluvusega, et Euroopal on nüüd saabunud võimalus juhtida maailma, USA annaks meelsasti rooli käest, aga paistab, et eurooplased löövad vedelaks.

Muidugi. Omal ajal sai maailma juhtimise katsetega selline puhas vuuk tehtud, et meenutaminegi tekitab õudusvärinaid.

Ilves on küll eestlane, aga samavõrd ka ameeriklane. Riigi presidendi kohuseid täites pole tal ligipääsu Eestis elavate venelaste hinge (mis on julgeolekulise tähtsusega võime), aga noh, mis seals’ ikka, see on vist nii mõnegi silmis suisa kiiduväärt puue –, ent tal pole ühist minevikku ka ENSVs üles kasvanud eestlaste keskealiste põlvkonnaga. THI pole Tartus õppimise ajal meiega koos seisnud hiiglaslikes sabades, et saada kätte Kuldse Odra nimelist laket, ta ei ole punastest ainetest kõrvale viilinud või siis neil loengutel koos meiega osalenud. Ta ei ole kollaboreerunud. Meie oleme. Jälk mõeldagi.

Olgu ühise häbiga kuidas on, aga põhiline olla siiski ajalooteadvus. (Seda kuulutas Sirbi veergudel mulle aastaid tagasi ka „saunamehe” tiitlit kandnud geenius, tookord olid jutuks „Mõttelise Eesti” mõttedefektid: saunamees sedastas, et eestlane ei saa niimoodi mõelda, nagu mina selles raamatus tegin. On olemas rassisch reine Gedankengut ja selle kaanon asub Vahtrel kodus kapis.)

Tsiteerin Mattheuse artikli lõpust: „Hvos­tovi demonologiseeritud mütoloogiates on peidus ka vastus küsimusele, miks tema ei ole „oma” ja THI on. Eestlasena sündinud THI-l on eestlastega sarnane ajalooteadvus. Hvostovil on üks teistsugune”.

Huvitav, milline? Kuna Mattheuse arvustuses on paaris kohas venekeelsed fraasid, siis ma märkan, et ta tahab siduda mind vene ajaga. Kuigi ma kinnitan, et alates „Mõttelisest Eestist” (ma ei arva, et Mattheus on seda lugenud, ja ei arva ka, et ta seda peaks tegema) elan ma baltisaksa maailmas. Vähemalt, mis puutub ajaloost kirjutamisse. Ma lugesin Henriku kroonikat nagu baltisakslane. Ma nägin seal samasid asju, mida nemad nägid. Või tegelikult – mind õpetas seda tegema riigisakslasest ajaloolane Benninghoven.

Mattheus poogib mulle külge Indiasse tunginud aarjalaste ajaloonägemuse. Kas sellepärast, et minu kogumikus esineb minategelasena keegi Põhjasõja-aegne kasakapolkovnik, kes nimetab eestlasi nurgeliste nägudega ja külmade kalasilmadega ebainimesteks? Et neid siis valimatult tappa. Mattheus on sellest nii häiritud, et toob need külmad kalasilmad oma arvustuses kahes kohas ära.

Huvitav, kas selline raamatulugemise traditsioon, kus kirjaniku tegelane räägib justkui kirjaniku endi mõtteid, saab alguse Krossist? No Ullo Paerand oli peaaegu nagu Kross ise. Ja küllap ka Kalamaja poiss Pall, täiskasvanuna kroonik Balthasar Russow. Kui kirjaniku tegelane on tema alter ego, siis mind täidab põnevusega mõte ajast, mil ma leian ehk Max Jakobsoni juhitud inimsusevastaste kuritegude komisjoni tuhandeleheküljelisest kokkuvõttest inspiratsiooni. Teate, seal on üks täiesti vapustav tüüp – keegi SS-ohvitser, kes armub juuditari, korraldab talle põgenemise ja läheb temaga kaasa. Seni oli ta olnud täiesti normaalne koonduslaagriülem: kui on vaja inimene tappa, siis tapab. Kas, arvestades võimalust, et ma muutun empaatiliseks Eestis teeninud koonduslaagriülema suhtes, tuleks mul end juba ennetavalt Wiesenthali keskuses üles anda?

Ma kaalun seda võimalust.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming