Rein Kilgi halbade luuletustega hea raamat

Kaupo Meiel

Rein Kilk, Armastus e-postis. Kujundanud Rein Kilk. Ilmamaa, 2013. 48 lk. Peeter Sauter kirjutas Sirbis Rein Raua „Rekonstruktsiooni” käsitledes: „Tore, et raamatuid kirjutavad erineva taustaga inimesed (kelle hulgast vaid mõni üksik on ülikoolis kirjanikuks õppinud ja eestlaste puhul siis Moskvas)” (Sauter, „Rein Raua vahepeatus teel mitmekihilisusesse”, 28. III). Kas see just alati tore on, kuigi kõigi nende Raudade puhul muidugi on, aga põnev ja omajagu intrigeeriv ometi, kui mõelda luuletajana debüteerinud Rein Kilgile või näiteks lähiajal esikromaani „Kevad saabub sügisel” üllitavale Mart Kadastikule. Kuidas võtta? Kas sa Rein Kilki tead? Olen kuulnud. Temast rääkida võib nii mõndagi head, aga peale selle on tal ka väikesed vead, täpselt nii, nagu Ain Kaalep Tihemetsa Tiinast ja tema tõttu armuvalu kannatanud maaproletariaadist on kirjutanud. Need, kes vähegi eestikeelsest inforuumist teavet hangivad, on Rein Kilgi nimelisest nähtusest kuulnud ja kindlasti pole vähe neid, kes on temaga otse või kaude kokkugi puutunud. Kilgi, mehe, kes peaaegu ainuisikuliselt kehastab Eesti varakapitalismi ajalugu kogu selle hiilguse ja viletsusega, elust on Peeter Raidla kirjutanud raamatu „Rein Kilk – miljonisadu saksofonihelide saatel” (Äripäeva Kirjastus, 2005) ja Tarmo Teeväljal on koostamisel mõtteline järg „Miljonisadu ja pasunapuhumine – 7 aastat hiljem”, mis peaks tegijate seletuse kohaselt rääkima sellest, kes Rein Kilk siis ikkagi on, ja vaatlema tema „geniaalsete äriprojektidena esitletud ettevõtmisi laiemas ajalises perspektiivis” (7aastathiljem.wix.com/7aastathiljem).

Samal ajal kui Kilgist raamatut kirjutatakse, valmis üks teos temal endal. Esitatud ja esitletud on „Armastus e-postis” kui Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna kursusetöö, mäherdune käik on samuti üdini kilgilik. Palju leidub neid esimese kursuse eesti filolooge, kes suvalise kursatöö väärt kirjastuses Ilmamaa välja annavad? Lihtsalt luuleraamatut rahvale pakkuda, palun, miks mitte, eriti ajal, mil teismelised eesti tütarlapsed kirjutavad romaane mitu korda kiiremini kui Kadastik, aga kui esitada kaantevahet just koolitööna, millel lisaks pikk alapealkiri „Deontilised modaalsused ja emotsionaalsed gradatsioonid elektronposti teel vahendatud isiklikku laadi informatsioonis”, siis mõjub pigem hariliku poosetamisena, kuna on akadeemilise paroodia kohta liialt lihtsakoeline ja tõsiseltvõetavaks teadustööks liiga … Lühidalt, see on kõike muud kui tõsiseltvõetav teadustöö.

Võime ju võtta appi esimesena kätte juhtuva (sõna otseses mõttes kätte ei juhtu tänapäeval muidugi enam midagi, vaid kuvarile juhtub Google’i otsingu esimene vaste) definitsiooni Katrin Mandralt: „Traditsiooniliselt mõeldakse modaalsuse all kõneleja või kirjutaja võimalusi väljendada oma suhtumist propositsiooni ehk lause tuumaks olevasse väitesse, mis tähistab või nimetab mingit olukorda. [—] Deontiline modaalsus väljendab eelkõige kohustatust ja lubatavust (Deontiline modaalsus poliitikute arvamusartiklites”, Keel ja Kirjandus 2008, nr 3). See ei anna aga meile Kilgi luulevihiku lugemiseks vähimatki eriliselt abistavat toetuspunkti, igal juhul mitte enam kui autori nimi, mis ja ainult mis viis teose õige kiiresti Rahva Raamatu luuleraamatute müügiedetabeli esikohale. Seega, kursusetööna eksponeerimise ja deontilise modaalsuse võib rahumeeli kõrvale jätta, Kilk oli töö eest arvestuse saanud niikuinii, ja võtta ilmunut sellena, mis see tegelikult on – luuleraamatuna.

Vana mees tahab keppi

Kasutasin iseloomustavat kokkuvõtet „vana mees tahab keppi” mõne aasta eest Toomas F. Aru raamatut „Tahaks keppi Jääääre saatel” (Ji, 2009) arvustades, aga Kilgi puhul sobib see veel palju paremini. Kasutan autori õigust, võtan Arult ja annan Kilgile. Mõlemale autorile peaks omandi ümberpaigutamine olema meele järele, kuigi üks neist on rohkem nagu sotsluuletaja ja teine kapluuletaja, mis tingib omandi jagunemisel erineva suuna. Las nad kunagi kuskil maakonnakultuurimajas arutlevad sel teemal, kui tõesti teisiti ei saa.

„Armastus e-postis” koosneb dialoogist, telefoni vahendusel saadetud elektronkirjadest. Üks pool on Kilgi alter või lihtsalt ego kontrollitud haiguste ravi eksperdile Ülo Kiplele viitava meiliaadressiga kiple@transcom.ee (Transcom on Kilgile kuuluv ettevõte) ja teine aadressilt myliya@hot.ee kirju saatev neiu Liya.

Tegelane Kiple saadab luulevormis kirju, Liya vastab tavalises kõne- või meilikeeles. Kas nüüd just armastuse, aga iha ja igatsuse lihtne ja labane, ühesõnaga eluline lugu koorub raamatus väga hästi välja. Kirijutustuses toimuvad sündmused trikitamata üksteise järel: juhuslik kohtumine, hilisem kontakteerumine, jagatud intiimsus, selle mahutamine argiellu, kus on neiu ametlik teinepool, Kiple poeg ja naine, vääramatult järgnev möödarääkimine ja möödatundmine, kuni kramplikult puhtust ning hellust igatsev vana ilane mees muutub siresäärsele kaunitarile lihtsalt tüütavaks koormaks, ja loogiline lõpp, kus mees üksinda koduseinte vahel ulub.

Lugu (vanamees leiab tüdruku, tekib tunne, tüdruk jätab vanamehe, vanamees on kõigist ja kõigest ilma ja igas mõttes vaesem kui varem) on Kilgil väga hästi ja arusaadavalt esitatud. Tunded, mida tahetakse esitada, tulevad tõesti esile. Omajagu hale on mõlemast ja kui dialoog taandub elu enese lihtsaid seadusi järgides pelgaks monoloogiks, mõistagi meespoole omaks, seguneb haletsustundesse vaid mälestustes ja lapsikutes igatsustes elava mehe vastu mõistmine, et nii see lugu pidigi minema ja väga hea, et läks. „Jäta mu hing rahule” (lk 41) kirjutab Liya omapoolse lõppsõna, kuid mehe elu läheb edasi.

Tüdinud tüdruk, suhte tegelik algataja, kes kergest flirdist enamat soovis ja selle saavutaski, läheb rahulikult oma teed, ilaseks muutunud vanamees jääb üksi nutma. Mees või asi, hoolimata sellest, et oli nii kõva mehe kohta mõnusalt tundeline. Teinud keppi, läinud edasi tüütavaks tundlejaks muutumata, olnuks lõpuks kõigil parem, kuid ei, oli vaja kummi katkemiseni venitada.

Mõeldud ja kirja pandud jutustus hakkab kokku, nagu öeldakse Tartumaal kleepuva lume kohta, Pärnu kandis öeldakse muidugi, et pakib. Oma mõtteid ja tundeid võivad raamatus ära tunda nii ilaselt ja/või õliselt miniseelikutes kaunitaride poole õhkavad keskealised mehed kui neid õrritavad enesekindlad noored daamid. Üks kõrvaltvaatajatele nii palju lõksutamist andev suhtedraama on algusest lõpuni läbimõeldult südamelt räägitud, selgelt mõistetav, eeskujuks võetav ja hoiatusi jagav, kuid loo omandamiseks tuleb läbi lugeda raamatutäis kohutavalt mannetuid ja kehvasid luuletusi.

Spliin-plastiliin

Jah, nii ongi, Kilgi raamat pole ühe lihtsa kirijutustusena üldse mitte halb. Lool on algus ja keskpaik ja lõpp ning narratiiv on kergelt jälgitav, kuid lõppriimilised luuletused, mis lugu edasi annavad, on jälgid käkid, mis sülgavad juba ainuüksi oma olemasoluga näkku nii eesti luuleloole laiemalt kui riimluulele kitsamalt.

Üsna suvaliselt valitud tekstinäide, mis ei eristu ei erilise headuse ega halbusega: „Aeg-ajalt mõni pilk sind välguna on raband / ja õhtuks mõtted kummaliselt segi löönd / Siis küsid – on’s Cupido torge see mis närvi taband / ning jälle kindlustanud nõnda isemoodi ööd / / kui päevad kus ei ole tihtipeale asu / sa hajameelselt näpid telefoni kaant / su mõtteid täitmas pole ainult ärikasum / vaid igatseksid ennast keset isemoodi / laant / / Kus piire poleks, poleks tabusid ja keelde / mis kammitseks ja hillitseks mu sõnu / Seal poleks vaja hammustada keelde / kui öelda tahan kuidas teeksin sulle mõnu” (lk 15).

Suutlikkus sundimatult näiteks August Allet peast tsiteerida või saksofonist hääl välja puhuda ei tee kellestki siiski veel head luuletajat ega head muusikut. Intellektuaalsed, niinimetatud pehmed hobid teevad igaühele au. Siinkohal oleks hirmsuur tahtmine ärimehi kuidagi eriliselt ära märkida, kuid humanitaari põlgus ettevõtja vastu on samasugune võõraviha ja sallimatuse ilming nagu rassism, homofoobia ja veganlus ning karistus selle eest on vastu pead saamine Armin Kõomäe kogutud teostega. Aga harrastaja on harrastaja ja kehv luuletus kehv luuletus, kuulugu autorsus suurärimees Kilgile või samanimelisele noorfiloloogile.

„See tülpind suvi linnas viimaks võttis võimust / sünk asfalt lõtvus nagu tuhmjas plastiliin / siis lämbes õhus tsüklon antitsükloniga lõimus / ma tundsin kohe kuidas hinge ilmub vastik spliin” (lk 24). Võrreldes riimipaaridega muu-tuul, kuul-tuul ja kuul-suu, on plastiliin-spliin ja võimust-lõimus isegi täitsa tubli saavutus, kuid, hea küll, niipidi riimiline või naapidi riimiline, aga kramplik vormikultus tervikuna ja puhutine ilutsemine püüuga teha nii nagu vanadel headel Marie Underi või Alle aegadel tehti, tapavad luuletusis isegi väiksed elualged, kui need tärkama juhtuvad.

„Näe Ansipil pea usaldavalt kallutatud viltu / seal tagaplaanil Illak tõmbamas on traate / Ei kohta kuskil tölpi kulmualust pilku / ka telejaam teeb üritusest väljapeetud saate” (lk 32). Kogemus on, tähelepanekud on, aga sõnavaht ja kulunud väljendid käivad kui surmaeskadron neist üle, jättes järele põletatud ja soolaga üle raputatud tühermaa, kust enam eales midagi ei võrsu.

Seda, et raamatus ühtegi vastuvõetavat teksti ei leidu, ei ole põhjust siiski öelda. Liya kirjad, millest enamik laseb Kiple tobedatest värssidest puhata, tuletavad meelde, et pärisinimesed ja päriskirjutamine pole maailmast kadunud. Naispoole tekstid luulele enamasti ei pretendeeri ja peavadki teoses esindama selgemat e-kirja laadi. Liya saadetud „Tulin Sinu poole, tšakrad valla. / Pärast tundsin, nagu kärbes oleks sisse lennanud” (lk 35) on raamatu tugevaim tekst oma värskuses ja siiruses.

Kehvade ja tüütute luuletuste apoloogiana tuleb proovida minna hoopis teist rada ja järeldada, ning üldse mitte kunstlikult otsitult, et need riimilised kulunud kujunditega luuletused sobivad raamatu meespeategelase, Kipleks nimetatu, kirjadesse hulka paremini kui muus vormis ja laadis loodu. Loeksime sealt tugevaid, igas mõttes kaasaegseid tekste, poleks see enam sugugi see raamat selle looga. Kui võtta „Armastus e-postil” lugu ja luuletusi kontseptuaalse kunsti või performance’i laadis näitemänguna, asetuvad detailid oma kohale ja saame tunnustada loo jutustaja absoluutset ümberkehastumisvõimet.

Kilgi luuleraamat laseb end lugeda ühtemoodi ja teistmoodi, siiralt suhtudes on asi lõpuni mäda, iroonilist nooti otsides pigem omal kohal, kuid siis jääb oht, et ühe ja sama võtte abil püütakse jõuda kaugemale kui nali kannab ning sellest ohust Kilk päriselt eemale põigelda ei suuda. „Armastus e-postis” on sama vastuoluline kui Kilk ise, võta nii või võta naa, ju sa ikka petta saad, aga kui niikuinii juhtub seesamunegi, siis resümeeriks, et Kilk on kirjutanud halbade luuletustega hea luuleraamatu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming