Raudami piiritu fantaasialend

Margit Lillemets

Realistlikul kirjandusel, olgu selleks vildelik külarealism või hoopis argiselt aus ja naturalistlik linnakeskne tänapäeva kirjandus, on eesti kirjandusloos kahtlemata kaalukas roll. Sellise kirjanduse kaudu saab lugeja teada, milline eluolu parasjagu on või oli möödunud aegadel, missugune inimeste meelelaad, millised hirmud ja unistused. Kõik see avardab kahtlemata maailmapilti. Ent milleks meile ilukirjandus, kui see ei erine päris elust?

Kirjandusliku maailma mõõtmed ja võimalused on otsatud. Raamat laseb lugejal sulgeda argimaailma ukse ja astuda fantaasiailma, kus piire ja loogikat ei tunta. Sellise kirjanduse suurepärane näide on Toomas Raudami jutukogumik „Vihm“, mille autorit tuleb tunnustada lausa mõõdutundetu fantaseerimise eest.

„Vihm“ koosneb kümnest lühijutust ja ühest näidendist. Kogumiku põhiosa moodustavad fantastiliste tegelaste, üleloomulike juhtumuste ja nihkes maailmapildiga muinasjutuhõngulised proosapalad. Need ei ole siiski lõbusad või õpetlikud õhtujutud lastele, vastupidi, Raudami raamatust aimub melanhoolseid ja küünilisi, robustseid ja isegi vulgaarseid motiive. Näiteks „Haavad“ on morbiidne lugu igavesest rändamisest kurnatud haavarahvast, kelle moto on „Ära ravi mu haava!“ ning kollektiivne eesmärk mitte langeda paranemispattu, vaid tekitada „ühine haav, suurem kui taevas, sügavam kui kuristik, kitsam kui sild üle kuristiku, laiem kui laotus selle taga“ (lk 33). „Muinasjutt õmblusmasinast“ on nukker lugu lendavast õmblusmasinast, kes on küll „rauast ja raske“, kuid mitte nii rauast ja raske, et tal poleks südant ja hinge (lk 114). „Vägistaja“ Antti kaastundlik ja kohmetu hing on aga vangis kaunis lihaselises kehas, mis lausa sunnib noormeest pahategudele. Ka kogumiku nimiloo peategelase Aili keha on silmapaistev, kuid mitte ilu poolest, vaid hoopis iseäraliku omaduse tõttu: see muutub vastavalt ilmastikuoludele.

Vihm, tegelikult vesi üldiselt, on jutukogumiku läbiv element. Vesi on personifitseeritud, ta elab, mõtleb ja arutleb. Kord sõuab ta kergelt kääksudes jõesängis, päästes oma teel mutta kinni jäänud kalu ja kandes mitmesuguseid kahtlusi. Teinekord sajab vesi alla raevuka, siis jälle hellitava vihmana, külvates Aili üle suudluste ja õrnustega, lugedes naise salajasimaid mõtteid ja südamesoove ning olles talle nii sõbra kui ka kallima eest. Kogumiku avaloos tegutseb aga fantastiline vihmapiisarahvas, kes naudib tavalisi inimmaailma hüvesid, nagu haridussüsteem ja filmiprogramm, aga peab sealjuures tormilist sõda laulva hiirerahvaga.

Kui enamasti näeb muinasjutu formaat ette õnneliku lõpplahenduse, siis Toomas Raudami muinasjuttude lõpp jääb sageli õhku. Lugude kirjutamist võrdleb Raudam väga paljude muutujatega matemaatikaülesande lahendamisega. Varem lahendas Raudam need võrrandid ära, nüüd aga ei paku lihtsad algolukorrad kirjanikule enam põnevust ja seepärast loobki ta juba loo alguses nii võimatu olukorra, et seda ei õnnestu loo lõpuks kuidagi „motiveerida“.* Kirjanik kirjutab end nurka: katse võrrand lahendada luhtub ning lood lõpevad ootamatult, jõudmata erinevalt klassikalistest muinasjuttudest ootuspärase lahenduseni.

Toomas Raudami kriitikud on sageli tähelepanu juhtinud kirjaniku omapärastele keelemängudele. Jutukogumikus „Vihm“ avalduvad keelemängud eeskätt võrdlustes. Nimelt on kogumiku üks läbivaid võtteid maailma tajumine mitte mõõdetavate ühikute, vaid võrdluste kaudu, mis on erakordselt tabavad. Kirjanik tajub maailma küllaltki omapärasel viisil ning loob asjade ja nähtuste vahel erilisi seoseid. Näiteks võrdleb ta „Vägistaja“ Antti keha kilpkonna kilbiga, kust tõusevad esile musklikimbud ja teravalt piiritletud lihasrühmad (lk 39). Mehe ilu kirjeldades ütleb autor, et Antti on ilus nagu Aadam enne pattulangemist (lk 41). „Haavades“ võrreldakse taevast langevaid vihmapiisku sulatinatilkadega õnnevalamisel ning lund hullusärgiga, kuhu põgenevad jalad ja taeva poole tõstetud käed kinni jäävad (lk 34). Ent kogumikus leidub ka võrdlusi, mis ei ole niivõrd väljendusrikkad ega loo võrreldavast objektist visuaalset pilti, vaid pigem hägustavad seda. Näiteks „mälu on kuum nagu pann, kus säriseb härjasilm“ (lk 60) ning „hääl kõlab nagu kuristiku kohal rippuv lumi“ (lk 86). Keele­kasutuse poolest paistavad eriliselt silma ka n-ö ropud lood „Kraanaauto“ ning „Hain ja peegel-tüdruk“, mis on pühendatud n-ö rumalatele sõnadele ja lausa kohmetuks tegevatele labasustele.

Kogumik lõpeb näidendiga „Hull rüütel Aario“, mille keskseks tegelaseks on XX sajandil elanud ja tegutsenud, kuid nüüdseks unustusehõlma vajunud Saaremaalt pärit teatritegelane Aario Marist, kelle värvikat elu saatsid arvukad tutvused tollaste kultuuriprominentide ja primadonnadega. Näidendis saab kokku kirev seltskond ajaloolisi tegelasi: maailmakuulus tantsija Isadora Duncan ning revolutsionäärid Vladimir Lenin ja Lev Trotski, jutustajarollis on kurikuulus Duncani surma põhjustanud punane sall.

Toomas Raudamist räägitakse kui viljakast autorist, kelle raamatuid eriti ei loeta. Kirjanik tõdeb isegi, et käib raamatupoes, silmad häbi täis, oma raamatute ebapopulaarsust tunnistamas (lk 123). Tõepoolest, Raudami lood kipuvad jääma läbitungimatuks ning esitavad ennemini küsimusi kui annavad vastuseid. Üldise arusaama kohaselt nõuab Raudami looming aktiivset, ehk isegi treenitud ja koolitatud lugejat, kes tuhnib teksti sügavamates kihtides ning otsib sealt varjatud tähendusi ja allegooriaid, lugejat, keda jääb veel pärast loo lõppemistki painama kahtlus, et teksti taga peab olema rohkem kui üks tähendus. Kuid miks mitte lugeda Raudami lugusid kui lihtsalt lühikesi muinasjutte, libiseda mängleva kergusega üle teksti pealispinna ning tunda lugemisrõõmu teksti jaburatest keerdkäikudest?

Igal juhul ei maksa Raudami uuest raamatust oodata loogilisi ja läbimõeldud lahendusi, see raamat eeldab hoopis vaba suhtumist keelde ja tavaloogikasse ning hea kujutlusvõimega ja avatud meelega lugejat, kes ei karda lasta end kirjaniku loodud fantaasiailma eksitada.

* Koolon. – ERRi Kultuuriportaal 23. VI 2016. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/c96907e4-1fd9-4988-bf55-18afa5e9795c/koolon-toomas-raudam-hea-kriitika-on-ilma-kriitikata-kriitika

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming