Raudami monoloom

Jüri Ehlvest

Toomas Raudam, NIPS. Romaan. Eesti Keele Sihtasutus, 2004. 309 lk.

Heas romaanis peab olema vähemalt kaks karakterit. Üks võiks olla positiivne ja teine negatiivne, üks võib olla MINA, teine peab olema KEEGI TEINE. Juhul kui KEEGI TEINE pole nais­tegelane ? nii ongi soovitatav ?, siis võib MINA olla see positiivne, muidu ? kui KEEGI TEINE on naissoost, olgu vastupidi.

Toomas Raudami ?romaanis? ?Nips? on kaks tähtsat tegelast. Üks on MINA, teine on Piret.  MINA on kujutatud sügava sisetundega, justkui oleks autoril õnnestunud MINAsse sisse elada. MINA on usutav. Piretist saame teada küll palju huvitavat ? tema armist, abortidest, vägivaldsest isast, valgest kleidist jne ?, kuid ilmselgelt pole tema jaoks jätkunud võrdsel määral verd ja kirge.

 

Romaani käivitumine

Hea romaan võiks olla ? noh, jah ? vähemalt kolmsada lehekülge pikk. Mõõdu järgi  annab Raudami raamat justkui romaani välja, kuid tegelikult mitte, sest raamatu teine osa ?Darwini loomad? on teosele lisatud vaid mahu huvides. ?Loomades? ei kohta me ei Piretit ega ka enam mitte MINAt.

Normaalne romaan võiks käivituda umbes viiekümnendalt leheküljelt (hea viiesajaleheküljeline ka sajandalt). Armastusromaani puhul oleks käivitajaks miski, mis nad lahutab. Ses mõttes midagi nagu oleks.

Raudami lugu on armastusest ja 64. leheküljel on vaimukas dialoog, mis nad lahutab. See napp jutuajamine emaga: ?Kes sa oled?? ? ?Sinu poeg. Lõpetasin just kooli.? ? ?Seda ma tean, aga mis su nimi on?? küll kaudu kummalist süükompleksi nad tõesti viimaks lahutab, kuid esimese ropsuga ei võimaldata lugejal sellele pihta saada.

Ei peakski, kui tegemist oleks novelliga, kuid peaks, kui romaaniga.  Seetõttu võib raamatu pealtnäha romaanilikust täidlusest eksitatud lugejat tabada 172. leheküljel tõsine ninanips. 171. seab Raudam näpud löögiasendisse. Sel leheküljel selgub, et miski neid siiski üldse lahutas ? kuid veel ei aimu, mis. Nüüd võiks oodata, et kahesajandaks selgub ehk, et mis siis. Ja ülejäänud osast võiks siis ehk loota lugu. Lugu ennast. Sissejuhatuse poolest ebaproportsionaalselt lühikest, aga oleks asjaks seegi.

Aga võta näpust: 172. leheküljel saab lugu ühtäkki üldse otsa ? vaat see on alles nips! Ja tõega valus ja tervistav. Ühtäkki selgub siis ka, et mis lahutas! Nimelt see lahutaski, et MINA salgas isa ees maha selle naljaka kahekõne, mistõttu ta pidi Tartust Pireti juurest ära tulema haige ema eest hoolitsema. Ja kuna Piret oli selline nagu oli (see avaldus juba juhtumis Arturiga),  siis on korraga selge, et saatuslik lahkuminek oli juba ette määratud, ühtäkki saab lugeja aru loost: Piret, Alzheimer ja ka kõik muud nupud asuvad alles viimaste ridadega oma õigetele positsioonidele ja saavad osava nipsuga vahvalt laiali paisatud. (Darwini loomad ei lisa juhtunule enam midagi, ainult eksitavad.)

 

Novell, pundar etüüde ja epistel

Raamatul on ka kolmas, viieteistleheküljeline osa, nimelt ?Nips?. Selle alla ei ole eraldi märgitud, kas see on omakorda romaan romaanis või lihtsalt mänguõpetus, või lihtsalt õpetus, n-ö moraal. See sobiks tegelikult ?Joonetõmbaja? eelviimaseks peatükiks matsu mahlastama.

Kuigi juba kogu raamatut on pretensioonikalt tituleeritud romaaniks, on ?Joonetõmbaja? alla veel omakorda märgitud, et see on romaan kahes kohas ja neljas osas, ?Darwini loomi? on ilustatud tsitaadiga Alexander Koje?velt, mis on iseenesest vaimukas, kuid kaheldamatult mitte ?anrimääratlus.

Kokkuvõttes on selge, et ülepingutatult on püüeldud romaani poole, kuid välja on tulnud venitatud novell, pundar etüüde ja epistel.

Võiks öelda: välja on tulnud nagu eesti romaan ikka.

Kui ?Joonetõmbajast? tahta teha romaani, tuleks MINA vastasmängija, see KEEGI TEINE täpsete joontega välja tõmmata. Lihtsa valemi kohaselt peaks TEISEKS olema ülikooli töökaitse õppejõud Tiit, kes Pireti võrgutab. Tiit on vastik tegelane, sest ta võrgutab Pireti. Seepärast on autoril Tiidu jaoks jätkunud pool rida. Sest kes nii vastikust tüübist ikka jaksaks pikemalt pajatada. Või veel et mingi sisseelamisega! Autori sümpaatia kaldub pigem Arturi poole. Südantlõhestav on lõik sellest, kuidas Artur, Pireti sündimata lapse isa, langeb vette samal päeval, kui see laps Pireti üsast välja kaabitakse ja pange kukutatakse. Aga Artur, kuigi MINA konkurent, on autoripositsioonilt kujutatud hoopiski sümpaatsena. Temast on seetõttu juttu pikemalt. Artur peaks surnust üles tõusma ja kuidagi taaskehastuma Tiidus, siis oleks mingigi romaanikude nagu koos. Aga nii magedat konstruktsiooni Raudam muidugi ei vaevu järgima.

 

Halva silmade läbi

Et Tiit-Artur TEIST kokku ei anna, jääb ainsaks võimaluseks tõlgendada TEISEna ema, näha tema Alzheimeris ülialateadvuslikku relva poja eest ja tüdruku vastu. Ei saa salata, siit annaks põnevaid tõlgendusi punuda, abiks seegi, et vihjatakse perekondlikule suurepärasele simuleerimisvõimele. Kuid emas TEISE pilk maailmale ei avane. Psühhoanalüütiliselt lähenedes näib kogu see Alzheimeri-jama olevat pigem MINA luul, ettekääne pääsemaks kurja naise juurest (äkki ta teeb minuga sama mis Arturiga…) tagasi ema rüppe. Mälutus on vabandus. Isa ja teenija saaksid ema mitmuslike rindade pesemisega ise suurepäraselt hakkama ? ei, ema ei tõuse Raudamil romaanikangelaseks, MINA-l ei teki temaga dialoogi, MINA monoloogi ei lõika ema näol sisse kedagi TEIST. ?Joonetõmbaja? on ego trip, ühe karakteri lugu.

Raudami ?romaan? süvendab kahtlust, kas miljonirahva seast võiks üldse võrsuda sajandis üle paari tõelise romaanikirjanikku. Tõeline romaanikirjanik on ilmselt sõna otseses mõttes skisofreenik ja pealegi veel masohhist (isegi kui tal kodanikuna õnnestub mõlemat varjata). Sest muidu ei suuda miski vägi panna teda kujutama ka KEDAGI TEIST. Valuga, vihaga, aga usutavalt, nii et oleks tunda: ka TEINE on võimalik.

Mõnd normaalsemat Ameerika filmi vaadates samastan ma end kas või mõneks kaadriks täie mõnuga TEISEga. Rahavoogude hoomajad teavad, et vähemalt korraks tahab meist igaüks piiluda maailma ka lihast ja luust halva silmade läbi. Selleks peab looja looma võimaluse. Millegipärast ei meenu mulle hoobilt eredat TEIST ühestki Krossi ega Kenderi romaanist. Mõned erandid meil muidugi on. ?Ma armastasin sakslast?! ?Hiired tuules?! Aga ka nende romaanide autorid pole ühtlased. Kus on TEINE ?Progressiivsetes hiirtes? või ?Tõe ja õiguse? neljandas?

Probleeme on muidugi ka positiivsuse endaga. ?Joonetõmbaja? MINA on läbivalt hea poiss. Ta teeb ainult ühe väikese vea, jätab isale õigel ajal rääkimata veidrast jutuajamisest emaga. Kuid ta ju hoolib emast väga, kas seepärast siis võib Piret minna TEISEGA!?! EI!!! Ootamatu pööre lõpuks, Pireti allajoonitud ?Sina minu jaoks oled?, teeb meile selgeks, et tegelikult oli ka Piret hea, parem veel kui MINA, kuid Piret pole see TEINE. Piret on sõber. Ta on tegelikult MINAga samal poolel.

Romaani peategelane on Raudamil nagu eesti romaanides tüüpiliselt läbivalt hea ja tubli, ei saa hakkama ühegi siirama patuga, ta vääratab vaid korra ja saab selle eest täiesti ülekohtuselt nuhelda. Temas pole õieti midagi, mis annaks TEISE-le üldse võimaluse, juhul kui see TEINE isegi mingi ime läbi platsi ilmuks. Raudami MINA on lihtsalt hea poiss, kes tantsib männisalus emaga, kes teda enam ei tunne, selle asemel et jätta ema kus see ja teine ja tormata läbi kõikide töökaitsete intrisse Pireti juurde tagasi. (Aga nii võiks olla elus ja/või unistustes, mingit lugu selline lahendus kokku ei annaks.) Toomas Raudam on ?Joonetõmbajas? loo kokku saanud, selles pole kahtlust. ?Joonetõmbaja? on hea novell, lühendamise korral potentsiaalselt väga hea. See on ühe karakteri veidralt, kuid huvitavalt nähtud maailm, armas ja südamlik, naiivne ja valus, ootamatu lõpulõikega võimsalt avatud pihtimus, kuid see pole romaan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming