Randlase koer

Doris Kareva

Seltsimees laps on hoopis teistsugune laps kui see, keda kohtasime vapustava esimese pääsukesena saabunud „Seitsmendas rahukevades”, kuigi mõlemat ühendab eriline sõnatundlikkus. Leelo Tungal, Seltsimees laps ja suured inimesed. Tänapäev, 2008. 216 lk.

Ei mäletagi vist nii mälestuslikku aega eesti kirjanduses, ei teatri- ega lugemisruumis kui praegu. Alustaksin minagi ühest meenutusest. Sain nelja-aastaselt loa päevaunest loobuda tingimusel, et loen tund aega vanavanematele ette „Väikest Illimari”. Oleksin ise küll eelistanud midagi põnevamat, olgu siis Bornhöhe „Würst Gabrieli ehk Pirita kloostri wiimseid päevi”, Lutsu „Kevadet” või Anna Haava ümberjutustatud „Greeka muinaskangelasi”, aga Illimar siis Illimar.

Kui võõrastavad minu jaoks tol ajal ka olid reipad ja õpetliku moraaliga lasteraamatud, „Väike Illimar” tundus kuidagi ebareaalselt hõllanduslikuna, otsekui poleks Tuglas kunagi laps olnud – vanavanematele aga näis raamat meeldivat. Seda sügavamaks kasvas minus veendumus, et täiskasvanud millegipärast meelega ei kirjuta midagi tõelist – või on nad siis tõepoolest unustanud, mis tunne on olla nelja-aastane. Mõistagi oli tegu lihtsalt vähese lugemusega – aga küllap ka asjaoluga, et „Seltsimees laps” polnud veel ilmunud.

Raamat hõlmab üht perioodi väikese tüdruku elust. See algab ema äraviimisega ja lõpeb kohtuotsuse langetamisega – milleks saab traditsiooniline 25+5. Määratlematu aja sisse, mis lapse jaoks on sada aastat – vähemalt seitse kindlasti – mahub tõepoolest uskumatult palju.

Mina ei ole päris neil aastail elanud; ometi tuikab pea iga lehekülg äratundmisest. Ja seda ühtaegu mitmel tasandil. Ennekõike tunnen ära selle lapse. Laps minus tunneb ära endasuguse. Ja maailma, kus suur ja väike on ühesuurused, lähedal ja kaugel sama maa taga – tõde ja vale aga selgelt lahus. Kui väike tüdruk isaga maaliini bussile viimasel hetkel peale mahub tänu isa diplomaatilisele meelitusele ning vihjele, et nad on teel vanaema sünnipäevale, sakutab ta isa varrukat ja pärib vaikselt aru: nad sõidavad ju vanaisa sünnipäevale? „Emad on alati kõige tähtsamad, nendega arvestatakse rohkem,” sosistab isa vastu. Küllap jätab tüdruk selle meelde ja lepib isa põhjendusega – lõpuks said nad ju ikkagi bussile. Kui aga tädi Anne tungivast vajadusest võõrast klosetti kasutab ettekäändel, et lapsel tuli kange pissihäda, hüüab ta tulivihaselt: „Miks sa minu peale valetasid?”. Ometi on tüdruk valmis ka oludega kohanema, näiteks kangelaslikult seisma kaks korda ära pika suhkrusaba. „Mul oli küll uhke tunne, et olin elult võtnud (võitnud?) kaks kilo suhkrut – ühe tädi Maalile ja teise tädi Tiiule –, kuid kirju baretiga naisest (kes lapsevankri järgi tõtates suhkrust ilma jäi), hakkas natuke ikka kahju ka.”

Siinkohal tahan tsiteerida Joel Sanga: „te ärge arvake / et last võib vabalt lüpsta / ja vabalt tillist tõmmata / on varsti sotsiaalselt küps ta”.

Niisama enesestmõistetav kui lapse enesekesksus, on ka tema loomupärane üllus, püüd olla hea, pälvida tunnustust õigetel põhjustel, olla õiglane ja abivalmis. Mis sellest, et mõnikord kukub välja pisut teisiti. Kui ingeri verd koolitüdrukule Maiule on eesti tähestiku, mingi tobeduse „Abede, eehvgee… lõpus veel üü” päheõppimine raske, pakub väike eelkooliealine Leelo kohe välja palju meloodilisema ja mnemoonilisema rea: „Habede, mägede, jõgede, vägede hüü-üüd!” („Habede” asemel oleks pidanud vist olema „habemete”, aga ma arvasin, et eks laulusalmis võib vahel ka sõnu muuta, et asi paremini kõlaks.” Kust sellised arvamused, kujutlused, veendumused õieti pärit on? Kust üleüldse on lapsed pärit? )

 

Seltsimees laps on hoopis teistsugune laps kui see, keda kohtasime vapustava esimese pääsukesena saabunud „Seitsmendas rahukevades”, kuigi mõlemat ühendab eriline sõnatundlikkus. Need kaks vaatepunkti täiendavad tänuväärselt teineteist sissevaatena keerulisse aega, kus tormiliselt segunevad erinevad väärtussüsteemid. Tagantjärele, kui kõik on settinud, kipuvad mälestusedki targaks – seda võimsamalt mõjuvad vahetud muljed.

Üks meeldejäävamaid kohti „Seltsimees lapses” on see, kus Must Mees tuleb majja, teades seal olevat vaid alla viieaastase tüdruku, ning asub asitõendite leidmiseks läbi lappama perekonnaalbumeid. Vapper ja ometi hirmul laps haarab tema käest väikese roosa marmoralbumi ja põgeneb sellega, Must Mees muidugi järel. Selles pildis on koos niihästi ajastu õõv kui lapse realistlik maailm, meeleheitest sündinud kangelaslikkus – et ainult Must Mees ei näeks fotosid tema imikueast, kus isegi naba paistab. (Huvitav, kas tänapäeva rate.ee lastel veel selliseid hirmusid esineb?) Igatahes lõpeb peatükk isa sülle jõudnud lapse jaoks turvaliselt: „Seda naeru ma tundsin ja oskasin kaasa teha: nii naeris vana indiaanlane kuuvalgel ööl lõvikoopa lähedal kahvanäo jälge märgates: hh-hh-hh….”

Omajagu lõbus ja ühtlasi kõnekas on episood, kus Tarzani hüüu matkimise eest tuleb õpilastel „koos sünnitajatega”, nagu vene päritolu direktriss väljendub, kooli ilmuda – samast peatükist leiab aga ka haruldase kirjelduse sellest müstilisest hetkest, mil seni eraldi eksisteerinud tähed sulavad sõnadeks ja lugemine korraga selgeks saab. Õpihimu on üldse üks „väikese laululinnu” silmatorkavamaid omadusi: terane kalduvus tähele panna, talletada, soov juurde õppida ja meelsasti edasi õpetada. Kui isa teatab, et konduktor on bussis sama, mis kapten laevas, jätab tüdruk uue sõna kohe meelde. „Memme kutsus seda sorti naisterahvaid piletineiudeks, aga see sõna ei kõlanud pooltki nii peenelt kui konduktor.” Ehk nagu ainiti Ameerika Häält kuulav onu Kopli, kellele tüdruk lubas, et ei räägi kellelegi tema julgeolekumundrist voodilinade all, selle kokku võtab: „See laps on nagu randlase koer – vahib sulle muudkui suurte silmadega otsa ja jätab kõik meelde!”.

„Seltsimees laps” on omapärane raamat, mida katalogiseerida on küllap keeruline – ei allu ta päriselt ühelegi žanrile. Ennekõike on see ikkagi mälestusteraamat, kirjutatud mõnusa nukra huumoriga parimas lastekirjanduse võtmes – aga väga tumedal, valusal foonil: „Mul tükkis juba uni silma – jälle need vanainimeste jutud: küüditamised, vangilaagrid, venelased… Haigutasin laia lõuaga ega pannud meelega kätt suu ette – ehk saavad suured inimesed aru, et tuleks midagi lõbusamat jutuks võtta? Aga looda sa!”. Seda juba pealkirjaski sisalduvat vastuolu toonitab ka Urmas Viigi kongeniaalne kujundus, mis ühtaegu tuikab ja tuletab meelde.

Ei tea, kui palju on tänapäeval eelkooliealisi lapsi, kes suure kirevuse keskelt just selle raamatu enda omaks valiksid; küllap kõneleb see rohkem täiskasvanutele. Aga ikkagi on mul kahju, et üks kunagine väike tüdruk, kes raamatust raamatusse otsis tõelisi tundeid, üllust ja kangelaslikkust, ennekõike aga päris elu, seda raamatut veel lugeda ei saanud. Igatahes tasub ikka ja jälle meenutada, lausa mantrana korrata tata sõnu kõige raskemal hetkel: „Selg sirgu, lõbuslahke nägu ette!”.

Sest seda on Eestis ja maailmas ellujäämiseks, väärikaks vastupidamiseks jätkuvalt vaja.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming