Rahvuslik müüt ja isiklik

Lauri Kitsnik

Jaapani luules haigutab kummaline lõhe klassikalistes vormides kirjutatu ning viimase sajandi jooksul loodud vabavärsi vahel. Too omapärane taksonoomia väljendub isegi terminites, mida luule kohta kasutatakse: viie ja seitsme silbi (täpsemalt küll moora) vaheldusel põhinevaid vorme (tanka ja haiku, kuigi ka neil tehakse selget vahet) nimetatakse jaapanipäraselt lauludeks (uta), kui vabavärsilise luule puhul kasutatakse hiinapärast sõna shi.  Erinevad vormid ja neid viljelevad autorid naljalt ei kohtugi, ei elus ega kultuuriajakirjanduse veergudel. Raske öelda, kas see kuristik tuleneb tugevast omatraditsioonist, mis ei taha lasta end läänest laenatud universaliseerival luulekäsitusel alla neelata, või hülgab see hoopis oma vormitiheduses ja -jäikuses kõik uue ja erineva. Kuid muidugi ei välista need samas keeleruumis elavad erinevad traditsioonid täiesti üksteist. Siinkohal tulebki  juttu ühest ühendamiskatsetest, mis riivab peale küsimuse jaapani luule kohta ka tolle kultuuri müütilisi alustalasid.

 

Irisawa Yasuo (1931) luulekogu „Waga Izumo – Waga chinkon” („Minu Izumo – Minu reekviem”, 1968) peetakse viimase poolsajandi üheks kõige olulisemaks, veelahkmeks sõjajärgses jaapani luules, oma aktuaalsust pole see minetanud tänaseni ning on nii lugejaile ja kriitikuile endiselt paras tõlgenduspähkel.  „Minu Izumo”, mille raamistikuks on luuletaja retk oma kodukanti Izumosse leidmaks surnud sõbra hinge, ühendab endas klassikalise ja postmodernse, jaapani luule vanimad kihistused ja kõige uuemad võimalused, teose ja tema kommentaari.

Raamat algab tsitaadiga, iidse looga, kus jumal Omizunu peab oma maale merest tükke juurde tirima, sest Izumo oli liiga pisike. Ta lööb laia, neiu rinna kujulise labida maasse  nagu suure kala lõpustesse ja murrab tüki, viskab siis tükile köie ümber ja tõmbab. Kui Irisawa järgmises lõigus kohale jõuab, on maailm juba loodud. See, mille ta eest leiab, pole enam see Izumo. Mäepealsest shintô pühamust alla vaadates nendib ta: „Eelmise aastani siin olnud saar on nüüd täiesti maaga ühendatud, ja kõik te räägite tollele suurele liivakünkale linna ehitamisest. / Milline buldooser lükkab tagant millist und? /…/ (kus ta on, minu  Izumo? See siin on igatahes võlts-Izumo)”. Moodsas maastikus on jumala labidast ja köiest saanud buldooser, mis aitab kohalikke kinnisvaraarendajaid. Terve raamatu sisuliin viitab irooniliselt Izumo loomismüüdile, leinates paroodia võtmes taga vanu aegu. Hoolimata keiserliku loomismüüdi läbivast kasutamisest, meenutab aga järgnev laskumine põrgusse pigem Dantet. „Minu Izumo” viidad näitavadki korraga mitmesse aega ja  kultuuri: vormiliselt, lingvistiliselt ja meetriliselt on tegemist paraja küllusesarvega, kus pidevalt vahetuvad kõneregistrid ja ajalised perspektiivid, üleminekuid tähistatakse tihti vabavärsi ja proosaluuletuste vaheldumisega ja keerukate graafiliste vahenditega. Üks lõik võtab mitmes suunas hargneva trepi kuju, ühte on jällegi võimalik lugeda ainult peegli abil.

Oluline on siinkohal märkida, et Irisawa  ettevõtmine pole pelgalt isikliku mütoloogia taustaga. See on ka retk paika, kus sündis jaapani luule. Nimelt peetakse viimase pretsedendiks laulu, mis leidub vanima säilinud jaapanikeelde teose „Kojiki” („Ülestähendusi vanadest asjadest”, 712) 20. peatükis. Susanoo vihastab koerustükkidega välja oma õe, päikesejumalanna Amaterasu, kes läheb seepeale koopasse peitu ja maailm mattub pimedusse. Alles Ame no Uzume koopa ees esitatud striptiisist  elevile läinud rahvahulga kisa peale õnnestub uudishimulik päikesejumalanna välja meelitada. Susanoo aga pagendatakse Izumosse, kus ta oma paleed ehitades laulab:

yakumo tatsu / kaheksa pilve

Izumo yaegaki / kerkivad Izumos

tsumagomi ni / oma naise ümber

 

yaegaki tsukuru / ehitan kaheksa

tara sono yaegaki wo / kõik need  kaheksa tara!

Kuigi selle luuletuse võiks muidugi arvata ka „Kojiki” loomise ajajärgul hiina kultuuri mõjul toimunud patriarhaadi kehtestamise esimeste ilmingute sekka, võib kohaseose põhjal oletada, et Irisawa hingeotsingud ei keskendu ainult tema surnud sõbra omale, vaid mängus on kogu jaapanikeelsest luulest kaduma läinud vaim. Sarnase küsimuse on esitanud ka teine oluline klassikalisest kirjandusest ainest ammutav kaasaegne luuletaja Fujii Sadakazu: „Öeldakse, et siin Jaapanis pole poeetikat, ega luulekeelt. Ei poeetikat ega luulekeelt. Kuid mis siis kord oli ja mis on see, mis kaotati? Kus kaotatu elaks taas” (Vikerkaar 2003, nr 1-2).

Peale Izumo, kus kerkivad kaheksa pilve (palju pilvi), mis on tolle kohanime epiteediks, jääb läbi Irisawa teose kajama ka fraas „saminashi aware”, („oh häda, pole tera”):  „kaheksa pilve kerkivad / Izumo / ühendatud maa // kokku õmmeldud / Izumo / välja mõeldud müüdid / Izumo / laenatud // jäljendus / Izumo oh! / oh häda, pole tera”. Siin on jällegi viidatud müüdile Yamato-takerust, „Kojiki” vägilasest, ja sellele, kuidas ta reetlikult tapab kohaliku valitseja Izumo-takeru. Pärast sõpruse vandumist teeb Yamato-takeru puust mõõgajäljenduse ja kutsub siis oma uue sõbra jõkke suplema. Pärast suplust teeb  ta ettepaneku vahetada sõpruse ja usalduse märgiks mõõgad. Pahaaimamatult paneb Izumo-takeru vööle puust mõõga, mille peale Yamato-takeru ta päris mõõgaga tapab. Võitu tähistab ta järgmise lauluga:

yatsume sasu / kaheksa võrset

Izumo-takeru ga / kerkib Izumo-takerust

hakeru tachi / vööl on tal mõõk

tsuzura sawa maki / vägevad väädid  ümber

 

sa-mi nashi ni aware / kuid oh häda, pole tera!

Irisawa retke kontekstis hakkab „saminashi” (pole tera, pole keha, pole tuuma) tähendama seda, mille ta leiab eest oma võltsIzumost. Kultuurikoodidesse mähitud maastik on seest tühi, asja ennast enam polegi. Kuid ometi on just tühi paik (näiteks puuõõnsus) see, kus elutseb hing või vaim: rännaku  lõpul ilmutab ta end jalge alla tallutud viljakõrre sees „tillukese jaaniussi kombel vaikselt hubiseva tulukesena”.

Raamatu teine osa „Minu reekviem” täidab rööpsena lehekülgede alumise osa, olles põhitekstist palju mahukam. Luulekogu hakkab sedasi välja nägema akadeemilise väljalaskena, piinliku põhjalikkusega kommenteeritud klassikalise kirjanduse köitena. Siin töötab paroodia näol kommentaari funktsiooni kriitika: muidugi vajame kommentaare, et mõista sedavõrd keerulisi taustu, kuid tihti ajavad nad meid hoopis meelega segadusse. Oma suhet klassikaga manifesteerib Irisawa ühes kommentaariumi osas, nimetades seda prantsuskeelse sõnaga reminiscence. Kui seda uskuda, tõusevad seega vanad müüdid kõigepealt kultuuri mälust pinnale ja õpetlane Irisawa (kes on muide hariduselt prantsuse filoloog ja Gérard de Nervali loomingu uurija)  tekitab vajaliku kauguse, et neid kommenteerida, mängides sedasi nii autori kui ka kommentaatori positsiooniga.

Nõnda ähmastub „Minu Izumos” piir luule ja selle tõlgenduse, primaarse ja sekundaarse, rahvusliku ja isikliku vahel. Viimaks selgub ka otsitu kohta, et see oli tegelikult luuletaja enese hing, mis kaduma läinud. Igal juhul paistab, et leidmaks kaotatut, tuleb minna tagasi kõige algusse, luua uuesti müüdid.  „Minu Izumo” lõpeb ridadega: „igavene / hingeotsija tuleb tagasi / oe!” See viimane on jumala hüüe, kes on just lõpetanud maatükkide kokkutirimise suure töö.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht