Rahvuskirjanduse sisse- ja väljavaated

Triin Oppi

Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumi „Rahvuskirjandus XXI sajandil: sisse- ja väljavaated” esinejate vastused kahele küsimusele: 1. Millised on teie kirjanduse suundumused tänapäeval? 2. Mis tagab rahvuskirjanduse elujõu? Søren Vinterberg (Taani), tõlkija ja päevalehe Politiken kriitik 1. Uueks suundumuseks võib lugeda eemaldumist minimalismist ning naasmist laiema jutustuste juurde. Pärast 20 aastat eksperimenteerimist minimalismiga ja võimalikult palju edastamisega võimalikult väheste sõnadega kirjutatakse rohkem inimeste igapäevaelust. Tagasi on avardumine, laienemine. Ma leian, et see on positiivne, sest see tähendab, et senisest laiem avalikkus soovib raamatuid lugeda. Mulle see meeldib, see on hea nii lugemisele kui ka kirjastamisele. Teine suundumus on autorite ja kirjanike uute e-raamatu formaatide elav kasutamine. Mõni on juba üritanud luua SMS-jutustusi, lühijutte ning mõned on isegi katsetanud omal käel, n-ö kodust e-raamatu väljaandmist ja nõudmisel raamatute kirjutamist. Kõik need formaadid on uued. Saadakse palju uusi kogemusi ning peagi oleme tunnistajaks sellele, mis paberraamatu puhul pole kunagi võimalik olnud. Raamatud sisaldavad teksti ning inimesed loevad neid tahvelarvutitest, kus näevad lugemise ajal teksti osana ka animatsioone. Nad näevad pilte palju odavamalt kui kunagi varem.

2. Eelkõige on vaja, et lapsevanemad ja poliitikud on ise lugejad. See tagab austuse lugemise ja kirjanduse vastu, austuse erilise oskuse ehk tunnete väljendamise vastu. Me küll jagame samu tundeid, kuid ei tea seda seni, kuni oleme lugenud sellest paberilt või digitaalselt. Teadmaks, et me ei ole oma tunnete ja kogemustega üksi, peame kuulma või lugema sõnu. Seega on lugemine olemuslikult üksilduse lõhkumine ja ühise elu, kogemuste loomine. Selleks, et lugemine au sees oleks, peame nägema poliitikuid lugejatena, nad peavad viitama kirjandusele. Me peame nägema lapsevanemaid kirjandusele viitamas ja ise lugemas. See tagab kõige paremini rahvuskirjanduse säilimise.

Loomulikult leidub ka palju poliitilisi meetmeid, kuidas ärgitada lapsi ja täiskasvanuid lugema ning kannustama kirjanikke kirjutama. Näiteks seesama Tallinna raamatumess, kus kõik aina loevad, loevad ja loevad. Taanis on korraldatud 20 aastat väga suuri festivale, kuid ainult viis protsenti rahvastikust on viimase aasta jooksul külastanud kirjandusüritust. Festivalidel on suur arenguruum.

Stipendiumid ja auhinnad headele kirjanikele, kvaliteetkirjandusele. Hea väliskirjanduse tõlkimise toetamine. Olemaks osa maailmast ning vältimaks üksikisiku üksilduse muundumist rahvuslikuks üksilduseks ei piisa kunagi pelgalt rahvuskirjandusest. Alati on vaja lisaks head rahvusvahelist kirjandust, mis on tõlgitud emakeelde.

Liāna Langa (Läti), luuletaja, tõlkija ja kirjandusajakirja Latvju Teksti toimetaja

1. Peame mõtestama oma ajalugu uuel intellektuaalsel tasandil: mis juhtus meiega XX sajandil? Tuntud kirjanik ja avaliku elu tegelane Gundega Repše algatas ajalooliste novellide kirjutamise projekti, mille käigus 10–12 autorit kirjutab kolme aasta jooksul ühest kümnendist Läti XX sajandi ajaloos. Näiteks 1960ndad kui biitmuusika ja hipide ajastu, 1980ndad kui ärkamisaeg ja perestroika. Loomulikult Läti esimene iseseisvusaeg 1930ndatel ning mis juhtus 1940ndatel Saksa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal.

Ajalugu ei ole ainus päevakajaline teema. Noorte intellektuaalide seas on populaarne intellektuaalne luule. Meil on väga häid noori ja huvitavaid poeete, peamiselt tudengid, kes õpivad filosoofiat, keele- ja kirjandusteadust jms.

Meil on ka väga tugev jutuvestmise tava, ilmub palju, peamiselt hobi korras kirjutatud raamatuid. Riik toetab kirjanikke väga vähe; kõige suurem romaani kirjutamiseks mõeldud toetus on 4000 dollarit. Sellest rahast ei piisa terveks aastaks.

Seega, meil on palju häid raamatuid, meil on väga tugev jutuvestmise tava, eriti naiste seas: Nora Ikstena, Kristine Ulberga, Gundega Repše.

Lastekirjanduses on Lätis praegu omamoodi renessansiajastu. Paljud kirjanikud ja avaliku elu tegelased pööravad sellele tähelepanu. Näiteks Inese Zandere kirjutab praegu peamiselt lastele. Koostatakse ka lugemise õpetamise tegevuskavu, populariseeritakse lugemist jne.

Ja muidugi õitseb nagu ülejäänud maailmaski fantaasiakirjanduse žanr. Osa autoreid kirjutab inglise keeles, et võistelda maailmaareenil fantaasiakirjanduses. Läti keeles kirjutamine aga on missioon, see on patriootiline akt, millega panustame läti kultuuri, oma riiki ja oma rahvasse.

2. Kuna meil ei ole võimalik ellu jääda praegustes turutingimustes, oleks väga vaja suurt riigi toetust. Riik peaks toetama läti kirjandust, on meie väga tugev sõnum. Vastasel juhul lakkab varem või hiljem meie kirjandus olemast. Inimesed kas kirjutavad inglise keeles või kirjandus muutub diletantlikuks; üksnes mõned imelikud inimesed kirjutavad läti keeles.

Meil leidub palju andekaid kirjanikke, kes tõesti väärivad riigi toetust. Me ei küsi midagi lisaks, midagi erilist – see on küsimus eneseväärikusest, see on investeering tulevikku, eelkõige läti keele tulevikku.

Johan Unenge (Rootsi), kirjanik, illustraator ja Rootsi lugemise saadik aastatel 2011 – 2013

1. Avaldatakse vähem Rootsis toodetud faktiraamatuid. See on kahetsusväärne, sest oleme selles valdkonnas ju üsna tublid nii tehnilistel kui ka majanduslikel põhjustel. Väga silmatorkav tendents on kallite teoste avaldamine ning seejärel rootsi keelde tõlkimine.

Teise suundumusena võib välja tuua noorte ilukirjanduse avaldamise alati pikkades seeriates. Kirjastused on arvamusel, et üksikut väljaannet ei ole võimalik müüa, vaid see peab olema esimene kaheksast osast. Sellisel lähenemisel on ju omad eelised lugemise edendamise vaatevinklist. Nõnda leidub alati midagi, mida noortele nina alla panna pärast seda, kui nad on lugenud esimest raamatut ning see meeldis neile. See on fantastiline. Samas on raske olla teadlik kõikidest seeriatest.

Fantaasiat on ennekuulmatult palju. Nüüd on hakatud uurima väga sügavalt mütoloogiat. Ma pean silmas, et kui varem olid vampiirid ja zombid, siis nüüd on kätte jõudnud inglite, kentauride jms aeg.

Koomiksid kaotavad kiiresti lugejaid.

2. Arvukas väljaandmine on hea. Internetis on kõigil võimalik avaldada asju. Kirjutamine ja avaldatu lugemine on võimas kogemus ja harjumus. See on oluline samm kirjanikuks saamise teel, kogemus, et ei kirjuta ainult endale.

Auhinnad. Isegi kui Alma auhind on liiga suur. Viis miljonit Rootsi krooni jagatakse laiali kellelegi siin maakeral. Ükski rootsi kirjanik ei jää seda ootama. Võib-olla Põhjamaade Nõukogu oleks midagi.

Kirjastuste vaatevinklist on lasteraamatute maine Rootsis päris hea. Jah, vaja oleks veidi rohkem arenguruumi, professionaalset hinnangut jms. Lasteraamatute arvustamist on väga vähe. Need on jõulude eel samal lehel plaadiarvustustega.

Meil õpetatakse kirjutamist. Kirjutatakse rohkem kui kunagi varem, kujunenud on olukord, kus kirjutajaid on rohkem kui lugejaid. Inimesed tõesti soovivad kirjutada. Kvaliteet tagatakse ilmselt massilise kirjutamise kaudu.

Katarina Gäddnäs (Ahvenamaa, Soome), kirjanik ja Mariehamni kirjanduspäevade korraldaja

1. Vastupidiselt Rootsile on meil Soomes alles ilukirjandus. Mul ei ole küll väga head ülevaadet Soome oludest, sest ma olen pärit rootsikeelsest keskkonnast, kuid vähemalt soomerootslased kirjutavad jätkuvalt traditsioonilisi romaane ning meil on palju tugevaid, suuri kirjanikke nagu Monika Fagerholm, Kjell Westö, Robert Åsbacka ja Kaj Korkea-Aho. Nad kirjutavad nii-öelda väljamõeldud romaane. Rootsis kirjutatakse pigem autobiograafiliste sugemetega ilukirjandust ehk asjadest, mida on ise kogetud või millega seostutakse.

2. Oluline on alustada varakult ning õpetada lastele selgeks keele põhitõed, et lapsed õpiksid lugema, et täiskasvanud loeksid, et nad teeksid vahet heal ning ilmetul ja vaesel keelel.

Rahvuskirjandus ei ole minule nii aktuaalne. Minu arvates on oluline, et me elame üleilmastuvas maailmas. Inimestel on mitu identiteeti tänapäeval. Ei saa rääkida ühest Soomest, vaid on mitu Soomet. Seetõttu arvan ma, et kõiki jutustusi oleks vaja kuulda ning et kõik jutustused tuleks ära trükkida ja kõiki lugeda.

Hrafn Andrés Harðarson (Island), luuletaja, tõlkija ja Kopavoguri raamatukogu direktor

1. Juba mitmed aastad on kirjanduses ilma teinud kriminaalromaanid ja nende autorid. Neid on saatnud edu Islandil, neid on tõlgitud saksa ja inglise keelde ning avaldatud Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja muidugi Skandinaavias. Ühtlasi on esile kerkinud palju häid naiskirjanikke, kes kirjutavad pooleldi või puhtalt autobiograafilisi teoseid oma elust ja perekonnast. See on praegu väga populaarne.

2. Ma arvan, et tänapäeva islandi kirjandus on väga eluline ja elujõuline: eelmine aasta lõi raamatute avaldamise rekordi. Inimesed räägivad nüüd, et kirjastused peaksid raamatute avaldamist vähendama, sest turg on liiga väike ja kõiki raamatuid ei saa toetada. Sageli tähendab see majanduslikku kaotust, sest puudub nõudlus nii paljude raamatute järele.

Päevakorral on küsimused e-raamatute kohta: kuidas lahendada probleemid autoriõigustega ja kuidas maksta autoritele raamatukogudes laenutatavate teoste eest? Praegu näiteks ei tohi me raamatukogudes e-raamatuid laenutada. Küsimustega tegeleb praegu komitee, aga see kõik on väga keeruline. Noorem põlvkond eelistab e-raamatuid.

Laimantas Jonušys (Leedu), tõlkija ja kirjanduskriitik

1. Ajaloolise kirjanduse esiletõus, ajalooline ilukirjandus. See Leedus üsna uus suundumus on olnud aastaid silmapaistev mitmetes Lääne riikides. Ka meil on olnud kogu aeg väiksemas mahus ajaloolist ilukirjandust, kuid nüüd on selle juurde pöördunud mitmed kõige silmapaistvamad kirjanikud.

Umbes tosin aastat on levinud meil esseed, mis meenutavad ilukirjandust. Neid võiks nimetada kirjanduslikeks või ilukirjanduslikeks esseedeks. See vorm on väga populaarne, sest kirjanikud saavad nii väljendada oma kogemusi: peamiselt igapäevaelu – mida nad on äsja kogenud, keda nad on kohanud. Seda tavaliselt ilukirjanduslikus võtmes, sest nad meenutavad oma muljeid. See ei ole faktiline kirjandus. Autorid salvestavad oma tunded ja muljed, väljendades end väga kirjanduslikult ja sageli keerukas keeles, mis on olemuslikult ilukirjanduse osa. Need esseed on osaliselt autobiograafilised, osaliselt ilukirjanduslikud.

2. Vaja on mitmeid asju. Üks on lugejate tähelepanu – ilukirjandust peab lugema. Minu hinnangul on olukord praegu parem kui kümme või viisteist aastat tagasi. Lugejate huvi on suurem – ja mitte ainult tõlke, vaid ka leedu kirjanduse vastu. Varem valitses umbusk, vaid mõned leedu kirjanikud jõudsid müügiedetabelitesse. Nüüd on avalikkuse huvi tõusnud ja sinna pääsenuid on rohkem.

Leedu kirjandus on muutunud mitmekesisemaks, seda on erinevale maitsele, autorid eristuvad üksteisest ning on seetõttu huvitavamad lugejatele.

Mida me muidugi vajame, on tegevuskavad teatud kindlale sihtrühmale mõeldud kirjanduse edendamiseks. Ma arvan, et need on tulekul, sest kirjandusauhinnad – nagu Booker Suurbritannias jt – ei toimi Leedus. Neid on väga palju, võib-olla puudub neis põnevus ning neid tutvustatakse või reklaamitakse liiga vähe.

On teisigi võimalusi lugejate kaasamiseks. Näiteks võiksid eksperdid valida teatud hulga raamatuid ning paluda lugejail hääletada neist parima poolt. Nii oleks lugejail motivatsiooni lugeda neid raamatuid, langetada oma valik. Ma arvan, et see aitaks kirjandust edendada ja tutvustada.

Silje Riise Næss (Norra), Oslo Kirjanduse Maja programmijuht

1. Norra kirjanduses on praegu suur tähelepanu autobiograafiatel. Võib öelda, et kirjandust on alati kannustanud isiklikud kogemused ning see, mida autor näeb enda ümber, kuidas ta tajub maailma. Viimastel aastatel on selline mõtteviis veelgi enam esile tõusnud, eriti seoses suure kirjandusliku fenomeniga, mille taga on Karl Ove Knausgård. Pärast kahte väga edukat ja kriitikutelt kiita saanud raamatut hakkas ta kirjutama üle 3600 leheküljega ülidetailset teost oma elust, alates päevast, mil ta sündis, kuni kõigi mõteteni, mida ta on kunagi mõelnud. Pärast seda oleme ümber hinnanud ka tema senised ilukirjanduslikud teosed, märgates, et ka need on autobiograafilised.

Kui kirjanikku saadab nii suur edu, ütlevad kriitikud, et see on passé ning nii ei tohi enam teha. Samas on huvi autobiograafiate kirjutamise vastu ikkagi suur. Näiteks on sellises võtmes kirjutanud viimase aja üks huvitavamaid noori kirjanikke Kjersti Skomsvold.

2. Esiteks peab seda lugema. Kui inimesed ei loe omakirjandust, siis ei ole see elus. Teiseks peab sellest rääkima. Taas on hea näide Karl Ove Knausgård. Mind valdas tunne, et mu soontes voolab selle aja vaim, et ta kirjutab minu elust. Lugedes tajusin, et ta kirjutab meie põlvkonnast ning sellest, kuidas me asju tunnetame, ent Knausgårdi teost loevad mu ema, 80ndates naised või 20ndates mehed, kes ei ole veel 44aastased nagu autor, ning nad kõik leiavad sealt midagi tuttavat.

Ma arvan, et siit nähtub midagi väga põhjapanevat: hea kirjandus on universaalne ning kui kirjandus paneb inimesed elamuste üle arutama, saab ta üksnes tugevamaks.

Jan Kaus (Eesti), kirjanik, tõlkija ja kriitik

1. Kirjaoskuse küsimus on üha aktuaalsem. Soome kirjaniku Jari Tervo meelest arvavad inimesed ekslikult, et lugemisoskusega kaasneb automaatselt kirjutamisoskus. See omakorda tõstatab küsimuse, kas kirjakultuuri suundumusi ja arengut ei tuleks kirjaoskuse suunalt vaadatuna mõjutada. Mulle tundub ilukirjandusliku teose toimetaja positsioon ja toimetamiskultuuri olevik-tulevik üha olulisem. Ma ei pea toimetajaid küll ilmeksimatuteks inimesteks, kuid senisest enam on vaja pöörata tähelepanu haritud, kriitilise, palju lugenud ja keeletundliku toimetaja rollile kirjandusteose vormumise juures. Eriti seetõttu, et toimetajatöö olulisus on sageli pöördvõrdelises seoses selle nähtavusega. Kultuuriministeerium või kultuurkapital (või mõlemad) võiksid algatada toimetajale mõeldud stipendiumi või auhinna, mis seda ametit rohkem esile tõstaks ning motiveeriks ehk mõndagi keeletundlikku ja lugevat inimest.

Eks olukorras, kus kirjandust on üha rohkem ning kõik terad-sõklad koos sõnasoos, muutub üha võtmelisemaks ka kriitiku roll. Loen parasjagu Marc Augé raamatut „Kohad ja mittekohad” (TLÜ Kirjastus, 2012, tlk Anti Saar), kus on kirjas: „ … ruum, mida ei saa määratleda ei identiteedist, suhetest ega ajaloost lähtuvalt, moodustab mittekoha”. Kriitiku suhe kirjandusruumi võiks olla sellega sarnane, näiteks midagi sellist: „tekst, mida ei saa määratleda isikupärasest vaatenurgast, keelekasutusest ega mentaliteediloolisest taustast lähtuvalt, moodustab mittekirjanduse”. Jällegi: meil on olemas küll auhind pikemate, erialastes ajakirjades ilmuvate artiklite jaoks, kuid äkki oleks vaja ka arvustuse auhinda?

Meeldiv tendents on tõlkekirjanduse vaikne, aga järjekindel nihkumine eestikeelse kirjakultuuri võrdseks ja loomulikuks osaks.

2. Eelkõige riiklik toetus, mis ei pea olema ainult või eelkõige rahaline, vaid mõnigi kord pigem mentaalne. Küsimus pole ainult ministris, kes ähvardab raamatukogusid ja on kindel tendentsides, mida faktid ei taha hästi toetada. Küsimus on laiemas kultuuri rahastamises, mille langus tundub vaat et pöördumatu – ministeeriumi eelarve võib ju kasvada, kuid mentaalsed hoiakud avanevad laiemal skaalal, kogueelarves. Olgu siis tuhandendat korda öeldud, et kultuuri ühiskondlik mõju pole vahetult ja rahas mõõdetav, sest keeleoskuse, maailmamõistmise, sümboolse mõtlemise, empaatia, uudishimu ja huumorimeele muundumine (taandumine?) on aeglane. Praegu domineerib poliitilises sfääris hoiak, mille lipukiri on umbes selline: „Kes pole meie poolt, pole kasulik ega oluline”. Haridus ja kultuur sisendavad pigem teist laadi maailmavaadet, kus erinevus mitte ainult ei „rikasta”, vaid on möödapääsmatu, hädavajalik. Hariduse ja loomingulisuse ideaalid aga leiavad iga inimese olulisuse tagant omamoodi ühtsuse. Kui praeguses poliitikas tahetakse liiga sageli jagada ja valitseda, siis haritlaskond (sh kirjanikkond) peaks hoidma alles jagamise teistsuguse tähenduse. Jagamise kui osasaamise, mitte tükeldamise. Võib-olla see kõlab pisut ülespuhutult, aga ülevalt tuleva ükskõiksuse ja alt tuleva apaatia vohamise vastu tuleb seista üheskoos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming