Rahvasuu on rahvuse jalapomm

Kaarel Tarand

Indrek Kofi traktaat annab rahvavalgustuslikus plaanis võimalusi nagu piibel.Kui autor pealkirjastab teose nii, et pimedalegi peab silma torkama viide ühele kunagisele kuulsusele raamatute seas (Oskar Looritsa „Eestluse elujõud”, Stockholm 1951), siis oodatakse küllap kriitikultki kaevumist vähemasti ristimiseelse Eesti muinasusu sügavustesse. Või seda, et raamat oleks ideoloogiline abimees eestlaste päästmisel Euroopa rusude alt. Sest kokku ta ju variseb, nagu teab iga korralik  peavoolu-eurooplane vähemasti Oswald Spengleri sünnihetkest saadik.

Indrek Kofi „hüsteeriline traktaat”, nagu ta seda ise nimetab, lahendust ei paku. Ideoloogia asemel on kaante vahele kogunenud hoopis värskeid teateid rahvasuust. „Rahvaluule”, õpetati nõukogude ülikoolis, „on rahva ootuste ja lootuste peegel”. See saaks tõele vastata vaid tingimusel, et lootused on seotud minevikuga ja oodatakse pääsu tagasi sinna,  kus juba on oldud. Kujundina tahtsime aastal 1988 küll Eesti Vabariiki „tagasi”, kuid vaevalt keegi täie mõistuse juures olija ihkas sedakaudu ka ideoloogiliselt või aineliselt 1939. aastasse, vaid ikka 50 aastat hilisemasse SoomeRootsisse. Kahtlemata kirjeldab rahvasuu juba olnut, kuid kas nii saaks olla dokumenteeritul ka mingit ettevaatavat ideoloogilist sisu või poliitilist programmi – vähe usutav. Rahvasuu nimelt mäletseb põhjalikult  nagu lehm.

Kui rahvale midagi uut suhu satub, siis on asi ammu hapuks läinud, kuni see suupäraseks mälutud saab. Rahvasuust väljub ikka põhiliselt seda, mis kunagi on olnud, mitte seda, mis praegu on. Elaks Jakob Hurt praegu, siis tema paneks Indrek Kofi eesti rahva uuemate ütlemiste kogule pealkirjaks näiteks „Vana kannel”. Kuidas ka ei tahaks, ei leia kogust tänapäeva eestlast, vaid sissevaateid tema minevikku, kust kostvaid sõnumeid  kordab lihtsam rahvas tõsiselt ja usklikult kui kohaliku inimloomuse paratamatusi, keerulisem rahvas meenutab aga lõbusa irooniaga (autoritekst ei ole tähistatud äratuntavate eriliste „irooniamärkidega”) kui meie ennemineviku kirjeldusi. Seda, millest õnneks ammu puhaste rahvaste hulka ära oleme pääsenud. Eks Hurt pidi vanad rahvalaulud just seetõttu kokku koguma ja kirja panema, et need uute, valgustatumate aegade pealekasvu tõttu kippusid  rahvasuustki ära kaduma.

Kofi koguga on sama lugu. Eestlane on muutunud ja neis asjus, mis rahvasuus veel alles, elujõu allikad enam ei peitu. Mida Koff üles ei kirjutanud, on varsti jäljetult kadunud, mille kirjutas, on jätnud jälje. Et eestluse aluseks endistviisi võiks olla töö, selle uskujaid leidub veel küllalt, see on õrn teema, millest ülesaamine seisab põhiosas alles ees. Seetõttu võtan Kofi traktaadi  läbivatest teemadest näiteks hoopis söögijoogi, mis teatavasti asuvad Maslow’ püramiidi kõige alumisel korrusel. Leib ja viin on siinmail aastasadu olnud elu tagatiseks. Pole siis ime, et ka rahvasuust tulev aur suures jaos söömisejoomise ümber keerleb. Koff on püramiidi põhikorrusele („kaerakilele, mulgipudrule, kamale ja tallinna kiludele”) pühendanud kogu traktaadi, mis näitab, et autoril on „prioriteedid paigas”.

Söömise ja joomisega seotud  ütlemised neelavad pea viiendiku teose kogumahust, reaalelu rong on aga selle suhtarvu juurest kaugele eemale kihutanud. Agraarühiskonnas oli suurema toiduvaru omanik kõvem peremees, meie tänapäeva eksistents ja ületalve ellujäämine aga ei sõltu enam hulgilao või viljasalve omaniku meelevallast, mis sest, et just neil on kõige kõrgemad moonakoormad ette näidata. Pikema ja süldirikkama pulmalauaga üksteiselt mõõduvõtmine  venis otsaga välja kolhoosikorra lõpuni, kuid vaba Eesti miljonäride pulma- või sünnipäevalauad ei ulatu Tallinnast Pärnuni, mis sest, et rahakott lubaks. Isegi Tallinna linnapea ei jaga ümmarguse sünnipäeva puhul Vabaduse väljakul toitu, nagu seda tehti Nikolai II kroonimispidustustel Moskvas Hodõnka väljakul. Toidust on saanud elustiili osa, mängurõõmu jagub nii toomiseks („no kümme vagu  ikka paned hea rammus maa”, lk 51; „aprillist septembrini suvilas ikka suvilas”, lk 9) kui ka tarbimiseks („mingit liha võiks teha küll”, lk 63, „näe siinpool on kõik šašlõkid ja värgid”, lk 34). Vanemad elanikud loomulikult meenutavad praeguse külluse kontrastiks varasemaid defitsiidi aegu ja sotsiaalset ebavõrdsust (mil ei pruukinud ju kõht tühi ollagi enam, aga valitutele jagus lihtsalt teistsugust kaupa): „ma sain alles keskkoolis teada et selline asi nagu  kalamari üldse olemaski on” (lk 9) ja „kalamarjad värgid kõik laual kõrged ülemused pidasid pidu” (lk 54).

Vastuoluliste joomakommetega pole asi sama selge kui söögiga, aga küllap seetõttu, et vähemasti osa joomisest, eeskätt alkoholi tarvitamine polegi füsioloogiline vajadus, vaid juues rahuldatakse hoopis Maslow’ püramiidi keskmises, kolmandas astmes paiknevat kuuluvusvajadust. Kollektiivsed joomarituaalid ei  hoia hinge sees, vaid joojat seltskonnas ja annavad staatust. Aga rõhutatult kordub traktaadis üsna uusaegne, täpsemalt, XX sajandi eestluse keskne küsimus „kohvi või teed?” (lk 7, 15, 26, 33, 36, 40, 64, 65, 66, 67) ning „teed või kohvi?” (lk 28, 34, 49, 53, 58). Ajal, mil seda ei küsitud, oli enesestki selge, et kohvi jõid eestlased (eriti põhjaeestlased, kel jooksis otse Helsingist kahvipakettiliin), teed aga rongitiblad, klaasist ja lusikapära silmas. Nüüd ei tähenda valik kohvi  ja tee vahel orientatsiooni itta või läände, vaid ainut maitset ja meeleolu, või siis harvem ehk ka arsti ettekirjutust. Sel polegi enam muud kui rahvaluuleline tähendus.

Niinimetatud integratsiooni või rahvusküsimuse valdkonna pärandiosas leidub näiliselt verivärskeid seisukohavõtte, näiteks „kahekümne aastaga võiks keele küll ära õppida” (lk 9) ja „estonskie svinii bljädd” (lk 25). Nagu eespool rõhutatud, nende teemade kolimine  rahvasuhu ja -luulesse on kindel märk teema lõpetatusest ehk siirdumisest ajalooriiulile. Kuigi ehk keerulistes rahvussuhetes pandi ühemõtteline punkt alles 2007. aasta suveks ja järellainetus kohtutes võttis veel paar aastat, on see siiski lõpetatud. Ja ei aita siin üksikvõitlejate kaebused Amnesty Internationalile ega Moskva rahaga ülal peetav „inimõiguste teabekeskus”. Kuni eestlased ei sea ise teiste rahvaste eestlaseks hakkamisele siin karme  tõkkeid, siis kõik siin muudkui hakkavadki, peale nende viie viimase võitleja, kelle võitlus on lootusetu nagu omal ajal metsavendadel (kes lõpetasid teadagi kuidas). Nagu Koff on visanud pealkirjaga sööda, nii pole ta jätnud ka traktaadi lõpus midagi juhuse hooleks, vaid annab arvustajale lahenduse: „… et neid lauseid kuuleb ikka ja jälle, iga jumala päev ja igaühe suust, siis tõusevad nad justkui igaviku tasandile ja vahel tekib tunne, et neil  on ka kõiksuse seisukohast vaadatuna oma tähendus” (lk 68).

Ma ei julge igaviku tasandi ja kõiksuse kohta midagi arvata. Ajaloo tasandilt aga seda küll, et Indrek Kofi traktaat valgustab hästi seda, milline eestlane oli, aga ei ütle silpigi selle kohta, milline ta on või hakkab tulevikus olema. Rahvavalgustuslikus plaanis annab traktaat võimalusi nagu piibel. Iga rea alla peaks iga kaela kandev eestlane suutma oma elust loo jutustada, iga rida sobiks gümnaasiumikirjandi  teemaks. Hakatagu aga otsast tõlgendama!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming