Rahvajutu ja -jutustaja uurimisest

Pille Kippar

Richard Viidalepp, Eesti rahvajuttude laadist, funktsioonist ja jutustajatest. Sator 4. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseumi rahvausundi töörühm, 2004. 164 lk. Richard Viidalepa 1965. aastal kaitstud väitekirja olulise osa avaldamine paneb mõtlema tema kui eesti rahvajutu-uurimise alussamba tegevusele. Just R. Viidalepa valis Oskar Loorits oma kaastöötajaks rahvajutu valdkonnas 1930. aastatel, neil ilmus mitu ühist tööd.

R. Viidalepp tundis kogu elu huvi teiste rahvaste folklooriuurimuste vastu. Tema ülikooliajal ilmus rahvusvahelisse käibesse vene uurija Mark Azadovski uurimus “Eine sibirische Märchenerzählerin” FFC 68 (1926). See oli uus suund seni valitsenud geograafilis-ajaloolise ehk soome koolkonna kõrval, kus jälgiti materjali ja selle levikut ega arvestatud eriti jutustajat. Azadovski aga uuris just inimest, jutustajat.  Ka R. Viidalepp on pööranud suurt tähelepanu eesti rahvaluuleteaduses ka veel 1960. aastatel peaaegu uurimata alale – jutustaja osale rahvajuttude levikus ja arengus (lk 7). Peab tunnistama, et ta sattus kogumisretkedel kokku suurepäraste jutustajatega. Kaarel Jürjensonist kirjutab ta esmakordselt juba 1937. aastal.¹ Ilmunud raamatusse on sobivalt liidetud ka omaette uurimus Ann Pilbergist. Eesti folkloristikas oli R. Viidalepp esimene uurija, kes võttis uurimisaluseks rahvajutustaja, sealt edasi ka jutustamise olukorrad ja mitmed jutustajat ning tema repertuaari mõjutavad seigad. Tähelepaneliku ja põhjaliku inimesena vaagis ja kontrollis ta oma järeldusi korduvalt.

Astusin ENSV TA keele ja kirjanduse instituudi aspirantuuri 1961. aastal, kui R. Viidalepp oli rahvaluule sektori juhataja. Tema suunas mind jälgima Läänemaa jutustajaid, juhtis tähelepanu jutustamisolukorrale, andis kaasa oma käsikirjalise küsitluskava (1960). Kogutud materjaliga paistis ta rahul olevat. Märkasin rõõmuga, et ta on kasutanud oma väitekirjas ka minu üleskirjutust “jää sulatamisest” Matsalu põhjakaldal Haeska küla all: jää lagunemist oodates olnud seal “…palju mehi koos ja jutustatud ajaviiteks igasugu lugusid” (lk 17). Niisugustest killukestest kujuneski väitekirja avar ja mitmekülgne ülevaade jutustamisest ja jutustajatest.

Viidalepa juhendatud ekspeditsioonidel korraldati õhtuti nõupidamisi, kus igaühel tuli täpselt rääkida, mida päev oli sisse toonud ja millised probleemid tekkisid. See andis talle võimaluse nooremaid kolleege juhendada, kuhu küsimused edaspidi suunata, mida veel jälgida. Nii töötas ta alati. Vahel juhtus, et Viidalepaga töötanud jutustajat sattus hiljem küsitlema keegi teine. Julgen öelda, et ega esimestel päevadel polnudki saada midagi uut – nii põhjalikult oli inimest küsitletud. Nädalate pärast või koguni järgmisel aastal võis tagantjärele saada vastuse, et näe, eelmisel aastal Viidalepp küsis seda ja seda, aga ma ei teadnud või ei osanud talle vastata, nüüd olen asja üle järele mõelnud või teistega arutanud ja võin kinnitada, et…

Viidalepp oli erakordselt hea suhtleja. ERA algaastail (alates 1927. aastast) rajas ta kohalike kaastööliste võrgu üle Eesti  ja pidas – nagu Jakob Hurtki omal ajal (1872–1906) – kirjavahetust paljude kaastöölistega. Käisin koos Viidalepaga 1960. aastate teisel poolel Järvamaa ekspeditsioonidel. See oli vanameistri kodukant, kust ta alustas. Nüüd kujundas ta seal kohapealsete korrespondentide võrgu ning ilmutas Järvamaa ajalehes mitme aasta jooksul kogumistöö tulemuste ülevaateid.²  Aastaid hiljem külastas ta samu kohti, peresid ja inimesi – kui nad veel elus olid. Niisugust meetodit soovitas ta võimaluse korral kasutada  ka oma Järvamaa kaastöölistel. Muutunud olusid tajudes jõudis ta nähtavasti veendumusele konteksti (olude kirjeldamise) vajalikkuses. Pärast pensioneerumist Tallinnast Tartusse siirdudes asus ta oma kunagisi kirjapanekuid üle vaatama. Neil aastatel täiendas ta kirjandusmuuseumi rahvaluulekogusid aastakümneid tagasi kirja pandud, ent tookord mitteolulisena tundunud ja kõrvale jäänud materjalidega.

R. Viidalepa väitekirja  käsikirjast leiame viite vaid algmaterjali köitele ja leheküljele. Raamatu toimetaja Reet Hiiemäe on kõigile viidetele lisanud täpsed isikuandmed jutustajate ja kogujate kohta. Igati asjakohane on olnud  joonealuste viidete paigutamine teksti sisse.

Raamatu heaks täienduseks on 21 fotot, mis aitavad tänapäeva inimesel paremini tajuda varasemaid töötingimusi, miljööd ja jutustamise olukorda. Mõistetavalt pole olnud võtta  jutustamist kujutavaid fotosid, ent ka pildid omaaegsetest töödest-tegemistest aitavad lugejal ajastusse sisse elada. Kahju, et raamatust on välja jäänud käsikirja lisas leiduv kena foto  Johannes Otepalust. Mehe kui jutustaja kohta pole väitekirjas küll eraldi käsitlust, kuid ilmekas pilt on R. Viidalepa enda tehtud. Olgu nimetatud, et just tänu R. Viidalepale on arhiivis rohkesti häid fotosid, kus kujutatud  omaaegseid jutustajaid-laulikuid või ka tolleaegset olustikku.

On natuke kahju, et nii hea ja sisukas uurimus ilmub alles nüüd, nelikümmend aastat pärast väitekirja kaitsmist. Seetõttu ei leia me raamatust  ka viiteid mitmetele hiljem ilmunud sama teemat käsitlevatele olulistele uurimustele.  Ent nii tajume jälle paremini, kui oluline oli Richard Viidalepa osa eesti rahvajutu uurimise teerajajana, jutustajale tähelepanu pöörajana.

1 R. Viidalepp, Von einem grossen estnischen Erzähler und seinem Repertoir /Kaarel Jürjenson/. – Acta Ethnologica 2. 1937:3, lk 158 – 173.

2 Vt P. Kippar, R. Viidalepp ja Järvamaa. – Kodumurre nr 20, Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 32 – 37).  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming