Raamatukogude areng on osa demokraatia arengust

Kristina Pai, Tartu Ülikooli raamatukogu kogude direktor, ERÜ juhatuse liige

Raamatukoguhoidjate vestlusring Mitukümmend inimest tegi terve aasta kultuuripoliitika arengukavaga tööd, ent kultuuriministeerium tõmbas sellele tööle lihtsalt vee peale ja sisuliselt kustutas raamatukogud dokumendist. Raamatukogu on Eestis nagu ka teistes riikides üks populaarsemaid kultuuriasutusi. Iga kolmas Eesti inimene on rahvaraamatukogu kasutaja ja keskmiselt käiakse raamatukogus viis korda aastas. Miks inimesed raamatukokku tulevad? Asko Tamme: Tartu linnaraamatukogu direktor, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu (ERÜ) juhatuse liige: Sellele küsimusele on sama palju vastuseid kui on inimesi, kes raamatukogus käivad. Igaühel on oma kordumatud põhjused. Väga üldiselt võib lugejad jaotada kolmeks: 1) teadmiste otsijad, 2) seltsi otsijad, 3) ajaviitelugejad. Sellisel jaotusel on aga puudusi, sest ei ole võimalik ette kujutada ühtki n-ö puhast tüüpi lugejat, inimesed kombineerivad põhjusi unikaalselt. Oluline on silmas pidada, et ülimalt lihtsustav, primitiseeriv jaotus annab ka alust läbimõtlemata väideteks. Näiteks poliitiku suust kõlanud väide: „Kuivõrd raamatukogu on ajaviitelugemiseks ja kohalikuks seltsieluks, ei saa keegi oodatagi, et riik tema saatuse pärast muretseks“. Raamatukogu on aastate jooksul kujunenud terviklik asutus, mida on võimalik analüütiliselt kirjeldada. Ta on tervik, korraga nii haridus-, kultuuri- sotsiaal- kui ka ajaviiteasutus. Võta talt üks omadus ära ja ta pole enam see, ka teised omadused ei funktsioneeri enam nii nagu vaja. Kaie Holm, Tallinna keskraamatukogu direktor: Rahvaraamatukogul on madal sisenemislävi, see on kõige avatum ühiskondlik institutsioon, kuhu on oodatud kõik, sõltumata sotsiaalsest staatusest, haridusest, vanusest, sissetulekust, rahvusest jne. Raamatukogu ei kohusta, ei anna hinnanguid, vaid pakub infot ja abi selle kasutamisel. Igaüks otsustab ise, mida lugeda. See on turvaline kommertsist vaba avalik ruum ja lapsevanem võib olla rahulik, kui ta teab, et laps on raamatukogus.

Ere Raag, Võrumaa keskraamatukogu, ERÜ rahvaraamatukogude komplekteerimise töörühma liige: Maal on raamatukogu populaarne kultuuriasutus, paljudes paikades kahjuks kohalike ainuke kokkusaamise ja sisuka vaba aja veetmise koht, kus end kiiresti nii ilmuvate trükiste kui ka ühiskonnas toimuvaga kurssi viia, mõttekaaslastega kohtuda, üritustest osa saada. Omaette väärtus on internetipunkt, kus saab alati arvestada ka raamatukoguhoidja abiga. 2012. aastal valitsuse katseprojektina poodides avatud interneti-teenuskeskustes abi ei pakuta.

Lea Rand, Toila raamatukogu juhataja, ERÜ juhatuse liige: Raamatukogu on ainuke asutus, mis pakub võrdseid ja tasuta kultuuritarbimise võimalusi kõigile, alates ministrist ja lõpetades kodutuga. See on sotsiaalne ja kultuuriruum, väiksemates maakohtades ainus alles jäänud kultuuriasutus.

Mida tooks rahvaraamatukogule kaasa riigi finantseerimise kaotamine? Kas omavalitsused (vald või linn) suudaksid rahva raamatu- ja laiemalt infovajaduse katta? Kuigi rahvaraamatukogude direktorite murelikule ühispöördumisele on nii riigikogu kultuurikomisjon kui ka kultuuriministeerium vastanud, et tuleval aastal riigi toetus ei vähene, on pinge siiski õhus.

Reet Lubi, Viljandi linnaraamatukogu direktor: Omavalitsus ei suuda kindlasti praegustes majanduslikes oludes suurendada toetust senises riigi toetuse mahus. Riigi toetuse kaotamine tooks kaasa raamatukoguvõrgu killustumise ja ebaühtlase teeninduse taseme riigis.

Katrin Niklus, Rapla keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja: Väheneb ostetavate väljaannete arv ja suurenevad järjekorrad enim nõutavale kirjandusele. Riigi kohalolek jõuaks järjest vähem iga kodanikuni.

Piia Salundi, Sauga raamatukogu juhataja, ERÜ juhatuse liige: Osal rahvaraamatukogudest on komplekteerimissumma omavalitsuse real null, nad saavad uusi raamatuid soetada vaid tänu riigi eraldisele. Ilma riigi toetuseta jääks raamatukogu kohalike muutlike poliitikatuulte meelevalda.

Asko Tamme: Kui vaadata raamatukoguvõrku tervikuna, tooks see kindlasti kaasa hulga raamatukogude sulgemise. Mitte esimesel aastal ja mitte ühtlaselt igal pool, aga ilma riigi abita kaotab raamatukogu pidamine mõtte umbes kolmandikus neist kohtadest, kus ta praegu toimib. Siis on omavalitsustel valida: kas pidada vallas ühte enam-vähem tasemel raamatukogu, mis jaksab tellida ajalehti, paari tosinat ajakirja, osta aastas umbes 1000 nimetust raamatuid või hoida elus olemasolevat võrku, näiteks nelja raamatukogu, aga hulga viletsamal tasemel. On omavalitsusi, kes kindlasti suudavad ka ilma riigi toetuseta raamatukogusid korralikult ülal pidada, aga rohkem on ikkagi neid, kelle puhul riigi praegune, elanike arvu põhine toetus ongi otsustava tähtsusega – kui kaob see, kaob ka raamatukogu.

Ere Raag: UNESCO rahvaraamatukogude manifest sätestab: „Rahvaraamatukogude komplekteerimiskulud kaetakse nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi eelarvest”. Nii on see õnneks tänini ka olnud. Kuidagi ei saa nõustuda kultuuriministri seisukohaga, et rahvaraamatukogud kui kohalike omavalitsuste asutused ei vaja riigi toetust. Iseäranis maal, kus enamasti ei ole tulubaas kiita, sõltub kohapealne elu paljuski riigi toest. Lisaks materiaalsele aspektile on riigi toetusel ju ka psühholoogilis-moraalne mõõde, mis stimuleerib valdu raamatukoguvõrgu säilitamise nimel pingutama. Tunnustama peab Võrumaa omavalitsusi, kes ei ole rasketele oludele vaatamata raamatukogude rahastamist koomale tõmmanud: 2012. aastal oli Võrumaa omavalitsuste komplekteerimistoetus elaniku kohta keskmiselt 2,12 eurot, riigi oma vaid 1,58 eurot. Kahjuks ei ole omavalitsused suutnud korvata 2009. aastast alanud riigitoetuse vähenemist. Kui 2008. aastal osteti Võrumaa maaraamatukogudesse keskmiselt 406 eksemplari, siis pärast riigi toetuse kärpimist ja ka raamatute kallinemise tõttu on see 2012. aastal langenud 278 eksemplarini.

Kaie Holm: Ministeeriumi toetus rahvaraamatukogudele teavikute ostmiseks on olnud 2009. aastast saadik 1 677 889 eurot. Eelmisel aastal oli kohalike omavalitsuste summa 2 162 031 eurot. Seega on juba praegu omavalitsuste osa suurem kui riigi toetus. Praeguse mudeli kasuks räägib see, et nii säilib riigi (s.t valitsuse) vastutus. Raamatukoguteenus on avalik teenus, millega tagatakse inimese kultuurilised ja hariduslikud õigused, sõltumata sellest, kus ta elab. Võrrelgem Soomega, kus komplekteerimine on küll kohaliku omavalitsuse ülesanne, kuid sealsel haridus- ja kultuuriministeeriumil on väga konkreetsed ülesanded, et tagada raamatukoguteenuste võrdne kättesaadavus ja kvaliteedi tase kogu riigis, olgu selleks raamatukogude ehitamine, raamatukogubusside ostmine vm. Ministeerium seisab hea riikliku raamatukogupoliitika ja -strateegiate väljatöötamise eest ja rahastab mitmeid üleriigilisi või omavalitsuste piire ületavad projekte. Samuti koostab ministeerium avalikele raamatukogudele (viimane valmis 2010. a) kvaliteedisoovitusi, mille eesmärgiks on toetada ja ergutada raamatukogude arengut. Eesti kultuuriminister on seisukohal, et rahvaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse asi ja seega ei ole riik kohustatud raamatukoguteenust toetama.

Kaie Viigipuu-Kreintaal, Tallinna keskraamatukogu muusikaosakonna juhataja, Eesti Muusikakogude Ühenduse esimees: Häirib, et riigivalitsejad pidevalt vastandavad riiki ja omavalitsusi, justkui riik oleks asi iseeneses ja KOV ei olekski osa riigist. Põhimõtteliselt ei ole ju tähtis, kumb maksab, oluline on finantseerimise stabiilsus. Kuni omavalitsused on nii ebaühtlase tasemega ja regionaalpoliitilised muudatused etteaimamatud, peaks riigi roll rahastamise stabiilsuse tagamisel olema palju suurem.

Koostamisel on uus kultuuripoliitika arengukava, millest kultuuriministeerium on raamatukogud sisuliselt välja jätnud, mainides neid vaid mõne lausega rubriigis „Sõnakunst”. Teised kultuurivaldkonnad kajastuvad omaette peatükkidena. Kui raamatukogu ei ole enam osa kultuurist, siis mis ta on?

Asko Tamme: Ei tea, ei mõista. Ma oletan, et tegemist on tööõnnetusega, et võib-olla oli alguses hea plaan teha kultuuripoliitika arengukava ainult n-ö vabade kunstide põhisena (seitse muusat ja nende uued kolleegid) ja siis arvati, et raamatukogu sobib kõige paremini sõnakunsti alla. Ei sobi ju. Ta on ka haridusasutus ja mäluasutus. Ega see plaan sellisena kuigi kaugele jõua.

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Raamatukogud on osa kultuurist, viimasel ajal aina rohkem ka osa poliitikast. Erialaspetsialistidel paluti esitada nägemus valdkonna arengust, seega oleks olnud viisakas sellega ka arvestada. Praegu jääb küll mulje kaasamisest, kuid meie ettepanekutest on järele jäänud hägune üldistus, mis ei kohusta kedagi mitte millekski. Kes sellega lepib, on tulevikuta.

Lea Rand: Mitukümmend inimest tegi peaaegu terve aasta kultuuripoliitika arengukavaga tööd ja kultuuriministeerium tõmbas sellele tööle lihtsalt „vee peale“ ja sisuliselt kustutas raamatukogud dokumendist.

Ere Raag: See on äärmiselt kahetsusväärne käitumine, mille põhjusi on võimatu mõista, sest sätestab ju UNESCO rahvaraamatukogude manifestki üheselt, et rahvaraamatukogudel peab olema kindel osa kõigis pikaajalistes programmides, mis on suunatud kultuuri, infolevi, kirjaoskuse ja hariduse edendamisele, raamatukogude olemasolu ja toimetuleku eest vastutavad võimuorganid nii kohalikul kui ka riigi tasandil ning tegevust toetavad vastavad õigusaktid. Seega tuleb kindlasti käsitleda kõnealuses dokumendis raamatukogusid eraldi peatükina.

Katrin Niklus: Usun, et kultuuriministeerium käitub arukalt ja lisab raamatukogude arengut puudutavad peatükid. Usun, et kuna raamatukogu on haridust ja elukestvat õpet toetav asutus, siis riik asub jõuliselt rahvaraamatukogusid toetama. Samuti soovitaksin ministeeriumil kaaluda arukat mudelit, kuidas riigi toel ilmuv kultuuriajakirjandus jõuaks raamatukokku, ilma et seesama riik selle eest uuesti maksma peaks: algul maksab väljaandjale toetust, siis maksab raamatukogu kaudu sama toetatud väljaande eest väljaandjale uuesti.

Miks on kultuuriminister asunud raamatukogusid ründama? Kas seisab „mõistmatu raamatukogurahvas” progressil ees? Kas erialainimesed on liialt kinni vanas ega mõista tegelikke vajadusi? Või on tegu ministri isikliku solvumise ja jonniajamisega?

Elle Tarik, Tartu linnaraamatukogu, ERÜ ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliige: Niisugust asja, et „minister ajab jonni”, ei tohiks üldse eksisteerida. Paraku lõhnab see, kuidas minister raamatukogusid kohtleb, tõesti isikliku solvumise järele.

Asko Tamme: Ei usu, et siin midagi isiklikku on. Pigem on see mitmete asjaolude mõjul kujunenud olukord. Näen siin kõigepealt maailmavaatelist küsimust. Olgu selle põhiseaduse preambulaga nagu on, turufundamentalismi ajal „peab iga asi maksma oma õiget hinda“. Kõigepealt seame majanduse korda ja siis hakkame vaatama, kuidas seesama majandus toodab vahendeid riigikaitse, solidaarse meditsiini, pensionide, hariduse, spordi ja kultuuri (just selles järjekorras) ülalpidamiseks. Esmalt näen ministri väljaütlemistes pigem soovi lihtsalt kokku hoida, eesmärgiks avalik, üldrahvalik raamatukogundus valdkonnana riigi vastutusalast välja mängida. Teiseks lisanduvad personaalsed juhtimisotsused: ei ole siin raamatukogudega käitutud halvemini ega paremini kui muuseumide või teatritega. Ja kolmandaks peab kahetsusväärsel kombel nimetama, et ajakirjandus hea meelega võimendab konflikti. Kui emb-kumb pool midagi skandaalset kuuldavale ei too, siis on väga raske uudisekünnist ületada. Praeguse ministri meediataust seab tema selles mängus palju paremasse olukorda kui kelle tahes meist.

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Ministri tegutsemisviis jätab soovida, tema väljendatud lugupidamatus, hirmutamistaktika ja võimudemonstratsioon on vastuvõetamatu. Arusaadav, et ka Eesti raamatukogudes toimuvad vastavalt muutustele maailmas uuendused. Neist tuleb rääkida valdkonna inimestega otse ja ausalt, selmet algatada maotut „Cartlandi skandaali” või ähvardada riikliku toetuse kaotamisega. Meie kohus on tegutseda ühtsena Eesti inimeste heaks. Täna ei ole arusaadav, kelle heaks tegutseb ministeerium.

Ere Raag: Ei saa aru! Kultuuriminister peaks raamatukogusid edendama ja kaitsma. Raamatukogutöös ei ole võimalik progressi takistada, sest siis kasutajad lihtsalt ei tuleks enam. Kui me poleks näiteks raamatukogude automatiseerimise või e-andmebaaside ja avaliku internetipunkti teenuse pakkumisega kaasa läinud, kus me siis praegu oleksime? Nagu raamatukoguhoidja ei saa ega tohi solvuda lugeja peale, nii ka härra minister kultuuri-, sh raamatukogurahva esindajana ei tohiks õigustatult murelike väljaütlemiste peale solvuda.

Katrin Niklus: Kultuuriministeeriumi ametnikud ja minister on ehk liiga vähe kursis raamatukogudes toimuvaga?

Palju räägitakse e-raamatutest ja digitaalsest informatsioonist. Enamasti leitakse, et digitaalne ja paberil info jäävad veel pikaks ajaks paralleelselt alles. Miks tekitab e-raamatu tulek nii palju poleemikat? Teatreid ega kontserdisaale ei ähvardata sulgeda ettekäändel, et on olemas televisioon ja salvestused. Mis on raamatu puhul teisiti?

Elle Tarik: E-raamatute „poolt ja vastu” poleemika on kunstlikult tekitatud. Üks ei välista teist, vaid koos avardavad nad valikuvõimalusi. Ajaloolisest kogemusest võiks ju ometi õppida. Kino ega teatri väljasuremisest ei räägi täna enam keegi, kuigi seda televisiooni tulekuga tingimatuks peeti; internet võinuks lõpu teha mõlemale, kuid ikka jätkub inimesi, kes eelistavad vaadelda kunstisündmusi vaatesaalis koos teistega. Küll paberraamatu ja e-raamatu vahekord ka paika loksub. Miks peaks seda autoritaarsete hoobadega juhtima? Kuidagi ei tahaks mõelda, et kellegi majanduslikud huvid on mängus. Ka raamatukogudesse komplekteeritavate raamatute sisule ei tohiks teha liigseid ettekirjutusi. Rahvusringhäälingul ei ole keelatud toota meelelahutussaateid. Miks siis põlastatakse meelelahutusliku kirjanduse soetamist raamatukogudesse? Mõistlik tasakaal popkultuuri ja elitaarse vahel peab olema ka raamatukogus.

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Poleemikat ei tekita mitte e-raamatu tulek, vaid ikka inimesed, kes tahavad protsesse suunata oma kitsastes huvides. Raamatukogu lähtub kasutajate huvidest, kaasajastades teenuseid vastavalt vajadustele ja võimalustele. Võimuesindajate kohus on luua selleks soodsad tingimused, näiteks ilmutades initsiatiivi seadusandluse muutmiseks (ka ELi tasandil), et nii füüsilised kui e-teavikud oleksid võrdsetel tingimustel laenutatavad. Ei maksa unustada, et tegelikult puudub inimesel võime ette näha, mis tuleb, mis jääb ja mis kaob …

Asko Tamme: Vastus on sümboolne kapital. Inimestele tundub, et neil on midagi võita, kui nad tulevad lagedale ohjeldamatu progressivaimulise lobaga, antagu mulle see sõjakas väljend andeks. Poliitikute puhul on sellise sümboolse kapitali kogumine kõige ilmsem, aga toimib ka teiste puhul. Kirjanduse ja raamatute juurde tulles, võrreldes teatriga: on vist selge, et teatri ja filmi, kontserdi ja televisiooni, kontserdi ja raadio puhul on tegemist eri asjadega. Samamoodi ei ole ka tekstid ja raamatud identsed. Ilukirjandusliku teksti põhitunnus on tema vorm. Ja vormi osa on ka see, kas trükikiri on suur või väike, kas paber on valge või kollane, kas kaaned on pehmed või kõvad jne. Raamatu vorm on osa teosest. Ilukirjandusliku teose puhul suurem osa, õpikul väiksem. Ja väited „vorm ei loe, sisu loeb” on asjatundmatud. Vorm ongi sisu, vähemalt oluline osa sisust. Tõsi, romaane ja luulet, poeeme ja eeposi on lihtsam n-ö vormituna, amorfsena ette kujutada kui ooperit või filmi, aga ega see üleskirjutatud tekstist veel täieõiguslikku teost tee. Nii et seni kui meie töö on kirjandus, mis on kirjutatud raamatute jaoks, koodeksi vormi silmas pidades, peab konversioonijutte ajades ja kuulates väga tähelepanelik olema – mida on kaotada, mida on võita? Noorte ja laste pärast peab ka telefonides lugemist silmas pidama, aga kas muu arvelt?

Ere Raag: E-raamat ise ei tekita tõrjuvat hoiakut. Negatiivsust tekitab viis, kuidas seda jõuga üritatakse peale suruda paberraamatu arvelt. Maal elavad kesk- ja vanemaealised inimesed on kasvanud paberraamatu ajastul ega ole veel valmis e-raamatuid vastu võtma. Sellest ka skepsis. Jutt riigi toetuse kaotamisest tekitab lugejais ärevust ja pahameelt, seda peetakse järjekordseks hoobiks maainimestele, kellele on paljud hädavajalikud teenused juba niigi kohapeal kättesaamatud. Raamatukoguhoidjatena jagame oma lugejate muret. Toimivat süsteemi ei tohi lõhkuda ega uut kiirustades ja jõuga peale suruda. Maaelanikkonda arvestades ei ole meil ei täna ega lähitulevikus veel kuigi palju e-raamatu lugejaid. Kui nende jaoks paberraamatuid enam osta ei saaks, oleks see sügava lugemistraditsiooniga rahvale šokk ja katastroof. Nõustun Mihkel Mutiga, et e-raamatuga tuleb rahvast harjutada järk-järgult. Andkem e-raamatule aega, laskem tal rahulikult paberraamatu kõrvale tulla, mõlemat võrdselt väärtustades. Katseprojektina võiks hakata mõnes maaraamatukogus e-raamatuid pakkuma ja lugejaid nendega harjutama. Riik võib toetada e-raamatute väljaandmist, kuid praegu veel mitte paberraamatute arvelt.

Kaie Holm: Avaliku arutelu „paber versus e-raamat“ käivitas Postimehes 9. jaanuaril ilmunud intervjuu kultuuriministriga. Vaid aasta tagasi oli poleemika nn Langi nimekirja ümber, nüüd tõi minister välja uue teema, kuid tegi seda taas talle omasel viisil, asjaosalistega arutamata, jõupositsioonilt. Raamat on eestlasele alati oluline olnud, seetõttu tundsid paljud, et teema puudutab neid isiklikult. Põhimõtteliselt on ju hea, et inimesed lugemist endiselt tähtsaks peavad. Raamatukoguhoidjana näen aga ohtu ministri seisukohtades: ta leiab, et informatsiooni võrdse kättesaadavuse tagamine ei ole oluline, määrama hakkab sel juhul inimese elukoht ja rahakott.

Milline on raamatukogude seisund ja staatus teistes Euroopa riikides? Kas raamatukogude kasutatavus näitab kriisi? Kas kasutajaid on palju vähem kui vanasti ja nende soovid teistsugused kui aastate eest?

Asko Tamme: Traditsiooniliselt tugevate raamatukogude ja lugemisega maad on seda jätkuvalt. Päris kriisist pole ma kuulnud, kuid usun, et nt Kreekas pole ka raamatukogudel lihtne. Tean, et neil maadel, kus raamatukogudel on väga oluline koht ühiskonnas, nt Soomes, tegeldakse aktiivselt nii raamatukogude kui ka lugemise teemaga. Kuigi ka seal on teravalt õhus küsimus, kuidas info ilma raamatukoguta kättesaadavaks teha, otsustati sellest hoolimata näiteks Helsingisse 2017. aastaks uus uhke linnaraamatukogu ehitada. Otse südalinna, raudteejaama taha.

Kaie Holm: Soomet on nimetatud raamatukogude maaks ja ta on paljudele maailma riikidele eeskujuks. Vaatamata sellele, et soomlaste ostujõud on paljude riikidega võrreldes väga hea, on raamatukogud soomlase igapäevaelu osa, kasutajate arv on maailma lõikes tipus. Kõige koju ostmine pole lihtsalt säästlik ega arukas. Soomes ei seata raamatukogude vajalikkust kahtluse alla ja otsustajad on jätkuvalt veendunud, et raamatukogudesse tasub panustada, sest inimestele tõuseb sellest tulu. Soome ministeeriumi koostatud programmis „Raamatukogupoliitika 2015” on raamatukoguteenused määratletud kui osa elanike hariduslikest põhiõigustest. Rõhutatakse riigi kohustust tagada võrdsed võimalused igaühele, et majanduslik olukord ei oleks takistuseks. Soomes nähakse kohalikku raamatukogu mitmefunktsioonilise keskusena: kogukonna kohtumispaigana, partnerina kohalikele ettevõtetele, juhtfiguurina kultuuriürituste korraldamisel, noorsootöö tegemise ja eakatele infoühiskonnaga toimetuleku õpetamisel. Rõhutatakse, et just väikeses kohas peab ühe elaniku kohta ostetavate raamatute arv oleme suurem kui linnas, et oleks tagatud valik. Väga oluliseks peetakse head lastekirjanduse kogu. Küsisin kord Soomest pärit, kuid Eesti lastele kirjutavalt Mika Keränenilt, mis vahe on Eesti ja Soome raamatukogudel. Ta vastas, et Soome raamatukogus on palju uusi lasteraamatuid, Eestis aga rahapuudusel pigem vanad, ammu loetud lood. Soome teadlased on oma maa kõrgeid kohti rahvusvahelises PISA haridusuuringus analüüsides järeldanud, et noortel võib raamatute lugemine kompenseerida kodust kehva sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist tausta.

Reet Lubi: Soome on Eurobaromeetri uuringu järgi raamatukogude külastatavuse poolest Euroopas vaieldamatult esikohal – 72% küsitletuist on viimase 12 kuu jooksul raamatukogu külastanud. Rootsi on 70%-ga teisel ja Taani 68%-ga kolmandal kohal. Kolm Põhjamaad on raamatukogundust silmas pidades seega märkimisväärselt kõrgemal positsioonil kui ülejäänud Euroopa Liidu riigid. Sellest uuringus võib järeldada, et vaatamata elektrooniliste vahendite võidukäigule ja laialdasele kasutamisele on raamatukogu institutsioonina vajalik ka arenenud riikides, sest nende kasutegurit kohalikule kogukonnale on raske ülehinnata. Soome rahvaraamatukogudele koostatud kvaliteedisoovitustes („Quality recommendation for public libraries 2011”) on välja toodud nii füüsilisele keskkonnale, töötajatele kui teenusele esitatavad nõuded. Samasugune soovituste kogumik peaks olemas olema ka Eestil.

Raamatukogu on unikaalne sotsiaalne ruum, kus kõik on võrdsed. Mida vastata, kui pahatahtlikult rõhutatakse raamatukogu kui sotsiaalabiasutuse funktsiooni?

Ere Raag: See on kitsarinnaline arusaam raamatukoguteenusest! Raamatukogus aidatakse neid, kes vajavad kõrvalist tuge oma elukorralduslike toimingute tegemisel (e-teenused, dokumentide vormistamine, info hankimine, järjekordadesse registreerimine jne). Selles ei ole midagi taunimisväärset, eriti olukorras, kus maal elab palju kõrges eas ja erivajadustega (liikumis- ja nägemispuudega) inimesi ning enamik neist on ka raamatukogu kasutajad. Kui nad usaldavad raamatukoguhoidjat ja julgevad temalt abi küsida, siis on loomulik, et neid aidatakse.

Elle Tarik: Mida tähendab õieti sotsiaalabiasutuse funktsioon? Maaraamatukogu on tihti oma piirkonna ainus avalik ruum, soe ja valge pealegi. Lisaks põhitegevusele – teabe vahendamisele ja ilukirjanduse laenutamisele on oluline ka ühistegevus, mitmesugused huviringid keeleõppest käsitööni. Eluaegse õppe deviisi valguses on kohatu halvustada raamatukogude vabahariduslikku tegevust. Seegi on iga raamatukogu enda määrata, kui suurel määral osutada oma piirkonna elanikele sotsiaalabi. Kui piirkonnas pole enam postiasutust, panka, kauplust, meditsiiniteenust ning kogu elu peab käima interneti vahendusel, inimesel pole kodus aga võib-olla elektritki, siis tuleb raamatukogul paratamatult talle abi osutada. Kui keegi sellesse halvasti suhtub, küllap on siis talle vastumeelt kogu elusfäär, mida tähistatakse sõnaga „sotsiaal-”.

Asko Tamme: Ma tajun selliseid väiteid tõepoolest pahatahtlikena. Sest avaliku raamatukogu olemispõhimõte, tegevuse alus, on võrreldav kohustusliku kooliharidusega: ta peab olema kõigile ühtlaselt ja ühetaolisena, võimalikult hea kvaliteediga kättesaadav. Me võime, lisaks tavakoolile, harida oma lapsi loendamatutes ringides ja erakoolides, aga meie kui riigi edukuse mõõt on ikkagi kõigile kättesaadava, universaalse hariduse kvaliteet. Näiteks Soome edukuse alus on 1960-1970ndatel läbi viidud haridusreform, mis andis ka raamatukogudele uue elu. Nii nagu oleks elitistliku haridussüsteemi ülesehitamine meile kõigile halb, on seda ka raamatukogu surumine sotsiaalabi tüüpi ja ainult lokaalse tähendusega asutuseks. Tahan rõhutada, et me võime suurt uhkust tunda selle üle, kuidas korrastati ja ehitati üles raamatukoguvõrk Eestis 1990ndatel. Omandireform, kohalike omavalitsuste korraldamine ja riigi poliitiliselt paika pandud toetus tegid võimalikuks, olusid arvestades, väga hea raamatukoguvõrgu loomise. Jah, rahvast jääb vähemaks, lapsi jääb vähemaks, raamatuid jääb vähemaks, tuleb mõelda alternatiivsetele raamatukogudele ja alternatiivsele lugemisele, aga lihtsalt niisama, riiklikus mõõtkavas vaadates väikese raha pärast ei ole kuigi mõistlik ega põhjendatud toimivat ja olulist süsteemi tasakaalust välja lüüa.

Kaie Holm: Raamatukogude areng on olnud osa demokraatia arengust. Elanike õigused haridusele ja kultuurile, võrdsed võimalused peaksid olema olulised väärtused ka Eestis. Riik on seda edukam, mida targemad on seal elavad inimesed. Vähendada intellektuaalset ja sotsiaalset marginaliseerumist, ebavõrdsust ning digitaalselt lõhet – tuleks lähtuda nendest eesmärkidest ja kasutada ära riiki katva rahvaraamatukogude võrgu võimalused. Rahvaraamatukogu kui kogukonna koosolemise ja ühiselt tegutsemise ning abisaamise koha roll on aina olulisem. Seda kõike saab üleolevalt sotsiaalabiks nimetada vaid inimene, kes ei suuda aru saada, kuidas toimib ühiskond, kus iga inimene on oluline, kus hoolitakse üksteisest ja kus on hea elada.

Kuna kultuuriministeerium ei pea seda enam oma pärusmaaks, kas jõuame taas kultuuri- ja teadus/haridusministeeriumi liitmise teemani?

Elle Tarik: Mul ei oleks küll midagi selle vastu, kui ühendataks kultuuri- ja haridusministeerium. Raamatukogud kui vabahariduse asutused sobivadki haridusministeeriumi vastutusalasse.

Ere Raag: Ühendatud kultuuri- ja haridusministeeriumi variant on juba olnud. Ei näe põhjust seda uuesti läbi elada.

Kaie Viigipuu-Kreintaal: Ministeeriumide liitmine või lahutamine on teisejärguline. Olulised on rahastajate hoiakud ja mõtteviis, võimekus ja tahe ühise eesmärgi nimel kokku leppida, samuti tahe kuulata ja usaldada spetsialiste.

Asko Tamme: Ei tea. Kui vaadata ainult raamatukogude positsiooni kultuuriministeeriumis (ja avaldatud arengukava mustandis), siis võiks tõesti mõelda, et annaks kogu rahvaraamatukogunduse haridusministeeriumile. Neil on omavalitsustelt koolihariduse tellimisega suur kogemus, asi seda raamatukogudele ekstrapoleerida. Võiks oletada ka ühtse kooli- ja avalike raamatukogude võrgu teket mingi aja jooksul. Ja kultuuriministeerium on vist tõesti üsna väike, võrreldav mõne teise suurema ministeeriumi osakonnaga. Aga tõsiselt kõneldes, kardan, et nii muutuks kultuuri positsioon ja riigi osalus selle maa elu kujundamisel veelgi ebaolulisemaks, marginaliseeruks tõeliselt. Praegu on vähemasti oma ministeerium oma valdkondade, asutuste, konfliktide ja lahendustega. Teha kultuuriministeeriumist pisike amet HMi või SMi haldusalas, ei-ei, see ei ole hea plaan.

Katrin Niklus: Inimestel on ükskõik, kust tuleb raha raamatukogude ülalpidamiseks, kas riigilt või omavalitsuselt, tegu on maksumaksja rahaga. Riik tekitab ebavõrdsust, sest meil on omavalitsusi, kes tagavad vallas heal tasemel raamatukoguteenused, ja on omavalitsusi, kus seda ei tehta. Milline ametkond peaks teostama järelevalvet selle üle? Meil vastandatakse riiki ja omavalitsust, seda on oma sõnavõttudes teinud ka kultuuriminister. Oluline on, et raamatukogu tehnoloogiline varustatus ja sisustus ning komplekteeritav kirjandus oleks parem kui keskmisel eestlasel kodus.

Kaie Holm: Eesti oleks parem koht elamiseks, kui ministeeriumid teeksid omavahel rohkem koostööd ning kui valitsus ja kohalikud omavalitsused ei lükkaks ülesandeid üksteisele kui kuumi kartuleid, selle asemel et kokku leppida. Dialoogile ei tule kasuks, kui valitsuse minister nimetab kohalikke omavalitsusi „kohalikeks omavolitsejateks”. On väga kahju, et kultuuriministri rahvaraamatukogusid puudutavate seisukohtade peale ei ole sõna võtnud ükski teine minister. Kas peaks sellest järeldama, et regionaalminister ei oma ülevaadet, milline roll on vallaraamatukogul maal? Kas haridusminister ei tea, milliseid ülesandeid täidab rahvaraamatukogu õpilaste õppetöö toetamisel või täiskasvanute toetamisel elukestvas õppes? Kas sotsiaalminister ei ole kuulnud, et raamatukogud korraldavad arvutikoolitust tööotsijatele või et raamatukogude lasteüritustel on ka väiksema sissetulekuga pere lastel võimalus oma andeid arendada? Või ei tea siseminister midagi sellest, mida raamatukogud teevad kohtadel täna ja mida nad võiksid tulevikus teha infoühiskonna arendamisel? Näiteks avaliku teabe seadusega on pandud rahvaraamatukogule kohustus tagada igaühele interneti kaudu juurdepääs avalikule teabele, kuid riigi toetusena meenub vaid rahvaloendusel kasutatud sülearvutite üleandmine raamatukogudele.

Teie soovitus kultuuriministrile ja kultuuripoliitika koostajaile.

Asko Tamme: Esiteks – mitte kiirustada, teiseks – kuulata hoolega ära kõik inimesed, kellel midagi öelda on.

Lea Rand: Rohkem avatust ja otsesuhtlust valdkonna inimestega.

Katrin Niklus: Võtke parim raamatukogude töö korraldusest viies rikkamas riigis, kelle hulka tahame jõuda; lugege veel kord Eesti Vabariigi põhiseadust; viige ennast paremini kurssi Eesti kultuuris, sh raamatukogudes toimuvaga.

Kaie Holm: Veebruaris vastas kultuuriminister riigikogus küsimustele eesti kirjanduse ja rahvaraamatukogude teemal. Kahjuks oli osa riigikogu liikmete arupärimisest äärmiselt pinnapealne, mis lasi neile ka samal tasemel vastata. Tahaks loota, et kultuuripoliitika aruteluks on riigikogu liikmetel „kodutöö” tehtud ja toimub sisuline arutelu.