Raamatukogu kui teadusasutus

Valgustusajastust alates on mõistetud raamatukogu mitte ainult teadmiste konserveerimise, vaid ka loomise kohana.

AIJA SAKOVA, AIRA VÕSA

Valerius Maximus, trükitud Mainzis  Peter Schöfferi poolt 1471. aastal.

Valerius Maximus, trükitud Mainzis Peter Schöfferi poolt 1471. aastal.

Wikimedia Commons

2015. aasta kevadel püstitus Sirbi veergudel1 küsimus Rahvusraamatukogu, aga ka laiemalt Eesti teadusraamatukogude rollist. Ehkki keegi ei kahtle Rahvusraamatukogu ega ka teiste raamatukogude olulisuses, on nende tähenduse ülemõtestamine aegajalt siiski vajalik. Klassikaliselt oli, on ja jääb raamatukogu teadustööd toetavaks varamuks. Kaasajal on raamatukogul peale raamatute ja perioodiliste väljaannete hankimise ning hoiustamise veel muidki kohustusi ning rolle nagu e-ressursside vahendamine, lugejate-uurijate koolitamine ja allikate leidmiseni juhatamine, aga uuemal ajal juba ka teaduse toorandmete hoiustamine2. Rahvusraamatukogu, mis kuulub kultuuriministeeriumi vastutusalasse, on vastavalt Eesti Rahvusraamatukogu seadusele teadus- ja arendusasutus; samal ajal ei ole tal riiklikult tunnustatud teadus- ja arendusasutuse staatust, nagu teadus- ja haridusministeeriumi vastutusalasse kuuluvatel ülikooliraamatukogudel, aga näiteks ka Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogul.

Kuid miks ja kas peab teadusraamatukogu olema ka teadusasutus? 2015. aasta oktoobri lõpus toimus Belgias, Antwerpeni ülikooli ajaloolises hoones väga vanu ja väärikaid Euroopa ülikoolide raamatukogusid ühendava organisatsiooni Euroopa Teadusraamatukogude Konsortsium (CERL) seminar „Raamatukogu ajalugu: miks, mis, kuidas?”. CERLi üheks peamiseks eesmärgiks on informatsiooni kogumine ja koondamine kogu Euroopa trükipärandi kohta umbes 1450. aastast kuni 1830. aastani ehk trükikunsti leiutamisest kuni käsipressi perioodi lõpuni, samuti selle info konverteerimine masinloetavasse formaati, nii et kõik huvilised saaksid vastavaid andmeid Heritage of Printed Books ehk HPB andmebaasi vahendusel kasutada. Eestist kuuluvad CERLi Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu ja Tartu Ülikooli Raamatukogu ühiselt.

Info koondamine Euroopa vanimate raamatute kohta ühte andmebaasi on ülioluline seetõttu, et Euroopa raamatuturg toimiski juba tol ajal üle-euroopaliselt. Nii võib meie Eesti kogudes olla tallel raamatuid, mis on trükitud Marburgis või Antwerpenis või mujal ja millest ei pruugigi olla säilinud ühtki teist eksemplari. Selliseid juhuseid on viimastel aastatel näiteks Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu kogemustele tuginedes ilmnenud umbes üks aastas. 2015. aastal juhtis näiteks Saksa teoloog Michael Lapp meie tähelepanu 1612. aastal Marburgist trükitud Jacob Sartoriuse kalvinistlikule teosele, mille seni teadaolev ainus säilinud eksemplar asub just Tallinnas. 2013. aastal avastas Oxfordi ülikooli ajaloolane Leigh Penman akadeemilise raamatukogu kogudest 1648. aastal Amsterdamis trükitud Tobias Schnäuberi usutunnistuse, mis on samuti seni teadaolevalt ainus raamatu säilinud eksemplar.3 Samasse aastasse mahub ka Eesti uurija Kaspar Kolgi avastus. Nimelt tuvastas Kolk, et 1649. aastal Tartus trükitud kreeka-ladina sõnaraamatu köitematerjaliks kasutatud pärgamendileht pärineb 1457. aastal trükitud Mainzi psaltrist ehk raamatust, mis jääb trükikunsti leiutamise sünnihetke.4

Viimane avastus sai võimalikuks seetõttu, et uurija töötas otseselt kogudega, sest raamatute köitematerjalina kasutatud pärgamendid seni veel andmebaasides ja kataloogides ei kajastu. Välismaiste uurijate avastused Tallinna või üldse Eesti kultuuriloolistest kogudest on aga saanud võimalikuks tänu asjaolule, et Tallinna ja Tartu vanaraamatukogusid kirjeldatakse raamatukogude ühisandmebaasis ESTER ning et neid andmeid konverteeritakse ülalmainitud üle-euroopalisse HPB andmebaasi, mis teeb info kättesaadavaks väga laiale publikule. Loomulikult võis ka varem (nagu võib ka praegu) igaüks laiast maailmast otsida teda huvitavat vanaraamatut otse ESTERist, kuid selleks peab välismaine uurija juba teadma, et Eestis on vastavad kultuuriloolised kogud ning andmebaas, kust tasub neid otsida. ESTERis sisalduvad kirjed Google’i vahendusel otsitavad ei ole. Küll aga saavad seda olema hetkel loomisfaasis oleva E-varamu ehk Eesti mäluasutuste ühisportaali andmed.

Raamatukogude ajaloo uurimine ja tundmine ei tule kasuks mitte ainult kogude kollektsioneerimisel ja konserveerimisel, vaid see on ka oluline osa kultuuriloost. Raamatukogud on alati seisnud intellektuaalse elu keskmes ning nende sisu, nagu ka neis sisalduvad omanikumärgid, peegeldavad oma ajastut.

Sellest tõdemusest lähtuvalt püstitati CERLi seminaril terve rida küsimusi, nagu miks on üldse vaja raamatukogu ajalugu. Kas see võiks raamatukogu positsiooni ja tähtsust tänapäeva ühiskonnas kuidagi tugevdada? Kas raamatukogu ajalugu võiks pidada omaette uurimissuunaks nagu raamatu ajalugu ja kultuurilugu? Mida täpselt peetakse silmas raamatukogu ajalooga? Kas koguhoidjate tõendi-põhiseid, empiirilisi teadmisi peaks ühitama akadeemiliste uurijate teoreetilise, sünteetilise praktikaga jne. Enamus ettekandjaist Euroopa ülikoolidest ja teadusraamatukogudest pidasid raamatukogu ajaloost rääkides silmas mõne ajaloolise kollektsiooni (käsikirjade, kunsti, raamatute) tekke- ja arenguloo uurimist ning vähem raamatukogu kui institutsiooni ajalugu.

Kõneka näite vanade kollektsioonide taastamisest digitaalsete andmekogude toel tõid Oxfordi ülikooli teadlased-uurijad Cristina Dondi ja Alessandra Panzanelli Fratoni. Nad tutvustasid CERLi veebilehelt ligipääsetavat elektroonilist andmebaasi Material Evidence in Incunabula (MEI),5 mis koondab Euroopa ja Ameerika raamatukogudes leiduvate inkunaablite ehk varaste XV sajandist pärinevate trükiste eritunnuseid (köited, kaunistused, käsikirjalised märkmed, omanikumärgid, pitsatid jne). MEI eesmärgiks on kirjeldatud füüsiliste tunnuste alusel identifitseerida eksemplare. See andmebaas võimaldab inkunaablite bibliograafiliste kirjete otsingut kombineerida eksemplari­põhise otsinguga, nii et otsingu tulemusel võib jälgida trükiste geograafilist ja kronoloogilist provenientsi ehk raamatute liikumist Euroopas mitme sajandi vältel. Andmebaasi koondatud käsikirjaliste märkmete ehk lugejaskonna uurimine on tänuväärne allikas sotsiaal- ja majandusajaloolastele.

Ettekandjad kirjeldasid Itaalia ühe vanima ja suurima avaliku raamatukogu, Perugias asunud Bibliotheca Augusta kollektsiooni rekonstrueerimist. Sellele aluse pannud õpetlase Prospero Podiani (1535–1615) kogus leidus umbes 300 inkunaablit. Kogu kohta on säilinud inventarinimekiri, millesse kantud nimetustest on tänapäeval alles 274 inkunaablit. Sisestanud nende füüsilised andmed MEIsse, oli võimalik saada täielikum ülevaade selle kollektsiooni arengust ja kasutusest, raamatute säilimisest, kaotsiminekust ja mobiilsusest. Kogemus kinnitab, et kui eri raamatukogud kataloogivad ühises andmebaasis, siis on võimalik vanu kollektsioone taastada ehk inkunaableid üles leida.

Raamatukogu ajalugu ei vaadelda tänapäeval eraldiseisva, isoleeritud distsipliinina, vaid muu ajaloo kontekstis, st seotuna nt soouuringute, majandus-, intellektuaal-, sotsiaal- ja kultuuriajalooga. Sellest järelduvalt peaksid iga teadusraamatu juures töötama koosseisulised teadurid. Raamatukogude ajaloo uurimine peaks olema eelkõige akadeemiline distsipliin, mis on tihedalt seotud raamatukogundusega. Käsikirjade ja raamatute füüsiline kohalolek teeb raamatukogudest võimalikest parima paiga raamatu-uurijatele ja ajaloolastele, kellel on kollektsioonidele alaline ligipääs.

Raamatukogu ajaloo kirjutamise kaudu teadvustatakse ühiskonnas laiemalt raamatukogu rolli teadmiste koguja ja levitajana. Samuti on raamatukogu ajaloo tundmine oluline raamatukogu enda identiteedi seisukohalt. Mida põhjalikumalt on ühe raamatukogu ajalugu uuritud ja mida selgem on tema identiteet avalikus teadvuses, seda raskem on selle kallal ette võtta mingisuguseid põhimõttelisi muudatusi. Juba G. W. Leib­niz (1646–1716), töötades bibliotekaarina hertsog Augusti raamatukogus Wolfenbüttelis, seadis oma ülesandeks andmete kogumise ja kasutamise eesmärgil, et säilitada ja arendada kollektiivset mälu (mémoire géneral). Valgustusajastu koidikust alates on mõistetud raamatukogu erinevalt nt muuseumist ja arhiivist reprodutseeritava teadmise kohana, st mitte ainult teadmiste konserveerijana, vaid ka uute teadmiste kasvulavana.6

Raamatukogudes leidub vanu trükiseid ja käsikirju, mis on vaadeldavad ajaloolise uurimise objektina, nii ideedeajaloo kui ka materiaalse kultuuri ajaloo allikana. Raamatutes on ühendatud informatsioon ja selle kandja, sisu ja vorm, vaim ja keha. Raamatukogude ülesanne on kõike seda mitte ainult museaalsusena säilitada, vaid ka teaduslikult uurida, mõtestada ja (teadus)avalikku teadvusse tuua. See eeldab erialaselt pädevate spetsialistide järjepidevat tööd: raamatulooliste näituste ja kataloogide koostamist, ettekannete pidamist ja uurimistulemuste publitseerimist. Need tegevused peaksid olema teadusraamatukogus sama enesestmõistetavad kui teavikute hoiustamine ja laenutamine.

1 Rahvusraamatukogu vajab selgemat tulevikuvaadet. Vestlus Marju Lepajõe, Piret Lotmani ja Marek Tammega. Sirp, 5.06.2015 (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/rahvusraamatukogu-vajab-selgemat-tulevikuvaadet/)

2 Martin Hallik: Kellele ja milleks on vaja avaandmeid? Sirp, 10.10.2014 (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kellele-ja-milleks-on-vaja-avaandmeid/) Martin Hallik: Teaduse avaandmetele antakse DOI-numbrid. Sirp, 22.05.2015 (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/teaduse-avaandmetele-antakse-doi-numbrid/)

3 http://forte.delfi.ee/archive/print.php?id=66078624

4 http://www.postimees.ee/2574528/galerii-eesti-vanim-seni-teadaolev-raamat

5 http://www.cerl.org/resources/mei/main

6 Wolfgang Ernst: Museum, Bibliothek, Archiv. Einheit, Trennung und virtuelle Wiedervereinigung – Kooperation und Konkurrenz. Bibliotheken im Kontext von Kulturinstitutionen (Wiesbaden 2003), lk 32.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar