Raamatukogu kui Eesti kvintessents

Igor Kotjuh

Mis koht on tänapäeva raamatukogu? Kuivõrd on ta võimeline kaasa rääkima kultuurivallas olulistes küsimustes, suhtlema võimuesindajate, raamatukauplejate, kirjanike, meedia, täiskasvanud ja noorte lugejatega? Tundub, et tänapäeva raamatukogu ongi see punkt, kus saavad kokku Eesti elu teravad ja aktuaalsed küsimused: efektiivne tegutsemine ja eneseväärikuse säilitamine piiratud võimaluste juures, demokraatlikkus teavikute tellimisel, väärtkirjanduse austamine, traditsioonidest lugupidamine ja uute e-rakenduste kasutusele­võtmine. Tallinna keskraamatukogus kogetu põhjal võin öelda, et raamatukogus valitseb eriline õhkkond, mis on ühtaegu sõbralik ja intellektuaalselt intensiivne. Igaühe arvamus loeb ning suured otsused sünnivad kollegiaalselt. Jah, idee võib tulla raamatukogu direktorilt Kaie Holmilt või mõnest osakonnast-haruraamatukogust, ent teostajaks on kollektiiv. Võib-olla tänu sellele suudetakse raamatukogus arvestada uue aja väljakutsetega ning pidevalt areneda. Siinjuures on intrigeeriv mõelda: kumb on keerulisem – olla raamatukogu juures algaastail või juhatada üle sajandi pika ajalooga kultuuritemplit? Oli ju Tallinna Keskraamatukogu asutatud 1907. aastal.

Üks minevikunäide. 1921.–1950. aastani juhatas raamatukogu legendaarne direktor Aleksander Sibul. Mida kõike ta tegi, et raamatukogu oleks lugejatele meeldiv, kasulik ja mugav paik! Talle oli teada kõikide Tallinna raamatukaupluste valik, kuna oli nende pidev külastaja. Ta tundis isiklikult Eesti olulisemate eraraamatukogude omanikke, mistõttu oli kohe esimesena jaol, kui mõnest osast sooviti loobuda. Ta arendas oma raamatukogu, rakendades ruumide kasutamise ja lugejate teenindamise edumeelseid lahendusi Soomest ja mujalt Euroopast, kus raamatukogundus oli mõne sammu võrra eespool. Tema oli see, kes võttis kasutusele avalikud riiulid, koolitas raamatukoguhoidjaid, kirjutas hulgaliselt arvustusi eesti- ja võõrkeelsetele raamatutele, ilukirjandusele ja teatmeteostele. Ta oli erialaajakirja ja -ühenduse asutaja, samuti ka raamatukoguhoidjate koolitaja.

Omaette tähelepanu väärib ka Sibula suhtlus tolleaegsete kirjanikega. Sõprus ja vastastikune austus ühendas Aleksander Sibulat ja A. H. Tammsaaret, kes oli raamatukogu sage külastaja. Mõlemad mehed olid oma alale pühendunud profid, neil oli lai silmaring ja seetõttu olid nad üksteisele ammendamatud vestluskaaslased. Nende suhted hõlmasid ka erialast koostööd: „Ajavahemikul 1925–1940 koostas A. Sibul Tammsaarele regulaarselt 12–15 nimetusest koosnevaid loetelusid TKR-isse saabunud uudiskirjandusest. [—] 1920-ndail aastail sisaldasid need soovitusnimestikud vaid ilukirjandust, alles 1930-ndail lisandus ka mõni populaarteaduslik või teaduslik raamat.” („Tallinna Keskraamatukogu 1907–2007”, lk 70.)

Selline aktiivsus ja mitmekülgsus paneb korraga ahhetama ja kadestama. Ja küsima: kas ka praegused raamatukogutöötajad on niivõrd kiindunud oma töösse? Kas ka praegustel kirjanikel on sõprade seas mõni raamatukoguhoidja? (Sulgudes mainin, et vist kõigi sõber Karl Martin Sinijärv käib aeg-ajalt Tallinna keskraamatukogus külas, ajamas asja või lihtsalt niisama, kaasas pirukad või lilled, ja oi millist elevust toob endaga kaasa iga tema visiit!)

Aleksander Sibul ja Tallinna keskraamatukogu on jätkuvalt tähenduslik paar. Praegu asuvad Estonia puiestee majas, kus ta kunagi elas ja töötas, eestikeelse kirjanduse ja muusika osakond. Neljandal korrusel paikneb keskraamatukogu administratiivkorpus, mille halduses on 17 raamatukogu üle linna, võõrkeelse kirjanduse osakond (Liivalaia 40), raamatukogubuss Katarina Jee ja e-raamatute kogu ELLU. Neljandale korrusele saabunud külaline näeb kõigepealt Aleksander Sibula portreed, mille autoriks on Epp Maria Kokamägi. Aleksander Sibula põhimõtted on siin tähtsal kohal. Tallinna keskraamatukogu on kandnud Tammsaare ja Gorki nime, kuid sisuliselt on see ikka olnud Sibula raamatukogu.

Aleksander Sibul sündis 4. novembril 1884. aastal. Alates 2004. aastast tähistatakse seda kuupäeva Tallinna keskraamatukogus raamatukoguhoidjate erialapäevaga. Samal päeval antakse üle ka Tallinna keskraamatukogu Sibula stipendium ühele õppetöös edukale ja ühiskondlikult aktiivsele raamatukogunduse eriala üliõpilasele.

Kirjutan sellest üksikasjalikult, kuna olin sel aastal üks Sibula päeva korraldajatest ja nägin oma silmaga, kui palju mõtleb raamatukogu lugejatele ja uuendustele, mida toob endaga kaasa tehnoloogilise ja humanitaarse mõtte areng.

Sel päeval tuuakse Aleksander Sibula portree ülemiselt korruselt esimese korruse saali, et ta saaks olla kohal seal, kus kõlavad julged mõtted, mida väljendavad oma ala tunnustatud spetsialistid. 2009. aastal peeti erialapäev turvalise interneti ja kaitstud isikuandmete teemal. 2010. aastal räägiti  raamatukogude ja kirjanike koostööst eesti kirjanduse tutvustamisel, e-raamatust ja raamatukogu rollist inimeste infootsioskuse kujundamisel. 2011. aasta erialapäeval arutati selle üle, kuidas turundada raamatukogu kui positiivse kultuurisõnumi kandjat.

Sellel aastal oli erialapäeva  teemaks „Raamatukogu väärtustab: kirjanduse ja lugeja eripalgeline identiteet”. Avaettekandega „Identiteet – üks või mitu?” esines Tallinna ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi üldkeeleteaduse professor Anna Verschik. Lektor pööras tähelepanu asjaolule, et identiteet koosneb mitmesugustest elementidest. Mõned moodustavad identiteedi tuuma, aga tuum pole alati igal juhul ühesugune. Üksikisik võib kuuluda mitmesse rühma või samastada end ühe rühmaga ühe, teise rühmaga teise tunnuse alusel. See teadmine aitab raamatukoguhoidjal näha lugejas n-ö ühistunnusega liitlast, seda hoolimata lugeja taustast, kuna mõlemad on seotud raamatukoguga.

Särav esineja oli ka Tallinna keskraamatukogu raamatukoguhoidja ja punkkultuuri esindaja Annika Redi. Annika, kellel on rohelised juuksed ja ninarõngas, jutustas, kuidas suhtuvad temasse teised raamatukogutöötajad ja lugejad. „Ma mõtlesin tol hommikul, kui läksin tööintervjuule, kuidas peaksin riietuma. Ja kuna olin raamatukogus varem praktikal käinud ja siinsed inimesed teavad hästi, kuidas ma välja näen, siis milleks peaksin ehtima ennast võõraste sulgedega ja olema see, kes ma ei ole. Pigem olen aus ja räägin seda, mida mõtlen.” Selge positsioon on teinud Annikast raamatukoguhoidja, keda hindavad kolleegid ja lugejad, kuigi viimased viskasid alguses uue raamatukoguhoidja üle nalja: „Kas tead, et Sul on täna rohelised juuksed?”.

Subkultuure käsitleti ka performance’ite abil. Mina ise esinesin fs-i ja Kirill Medvedevi luule põhjal, avades mõlema luuletaja kultuurilist tausta (rokk-muusika ja biitnikud). Kirjanik Maniakkide Tänav koos väikse trupiga etendas oma ulmenovelli. Luuletaja Asko Künnap tõi sümbioosis ERRi aasta muusiku Siim Aimlaga kuuldavale barokkpoeesiat.

Tartu ülikooli raamatukogu teenindusosakonna juhataja Olga Einasto, seljas T-särk tekstiga „Cartland forever”, põhjendas oma ettekandes väidet, et raamatukogu on tolerantsuse territoorium. Kõige tähtsam argument kõlas järgmiselt: „Raamatukogu kui süsteemi sallivus või mittesallivus kommunikatsioonis lugejaga väljendub eelkõige raamatukogus valitsevas distsipliinis, korras.” Raamatukogus leiab raamatud kataloogi abil, kus võivad tähestikulises järjekorras lähestikku sattunud olla väga vastuolulise taustaga autorid. Samuti juhtis Einasto tähelepanu sõna „tolerants” tähendusele: selle ladinakeelne tüvi kätkeb endas ka mõistet „kannatada”, mis viitab sellele, et teise vastu sallivust ilmutada pole alati kerge.

Tartu ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi eesti kirjanduse teadur Mart Velsker vaagis küsimust, miks on subkultuuri raamat populaar­ne. Ta leidis, et igal subkultuuril on oma olulised raamatud, näiteks: biitnikel Jack Kerouaci „Teel”, häkkeritel/küberpunkaritel William Gibsoni „Neuromant”, geidel James Baldwini „Giovanni tuba”, maoistidel „Esimees Mao tsitaadid”. Või siis rahvus- ja usuvähemused: mustanahalistel Euroopas ja Ameerikas Harriet Beecher Stowe’i „Onu Tomi onnike”, venelastel ja võrukestel Eestis new age ja Paulo Coelho „Alkeemik”, zen-budistidel Euroopas ja Ameerikas Robert Maynard Pirsig „Zen ja mootorratta hooldamise kunst”, iraanlased Euroopas/Ameerikas ja Marjane Satrapi „Persepolis”. Ent subkultuuri kirjavara populaarsusest saab rääkida vaid juhul, kui see on jõudnud kooliprogrammi või kaubanduse kaudu peavoolukultuuri, nagu seda võib täheldada Jerome David Salingeri koolikohustusliku romaani „Kuristik rukkis” või Marjane Satrapi raamatu ja hiljem filmi „Persepolis” puhul. Subkultuuri-raamatu populaarsust võib seletada ka sisefaktoritega, milleks on kogeda midagi teistsugust, vajadus leida oma identiteet suuremas taustsüsteemis ja noorte eneseotsingud. Üldiselt leiab raamatupoodide ja -kogude pingereast harva mõne subkultuuri-raamatu. Erandiks võib pidada Mihkel Raua rokk-kultuurist pajatava raamatu „Musta pori näkku”, Stephenie Meyeri „Videviku” saaga või Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia.

Jan Kaus esines ettekandega maagilise realismi võtmes, rääkides  raamatukogudest kui metafoorsetest lagedeta labürintidest. Selle kõne leidliku ja haarava tekstiga, mis sai tänu Borgesele pealkirja „Raamatukogu ja mina”, on lugejatel võimalik tutvuda siinsamas Sirbis.

Olgugi raamatukogu konservatiivne infokogumise paik, on see avatud uutele lahendustele kõigis valdkondades. Mingis mõttes ongi raamatukogu Eesti kvintessents: mis sobib raamatukogus, sobib ka kogu Eestis. See on nii, kuna raamatukogu kui asutust ei kujunda mitte ainult raamatukogutöötajad ja ametnikud vaid ka lugejad. Esimesed juhinduvad eeskirjadest, teised vabast tahtest. Nii sünnib unikaalne kooslus, mis otsib soovide ja võimaluste vahel kuldset keskteed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming