Raamat, teekruus, purk mett, soojad labakud ja pastakas

Jaan Pehk, Jaan Malin, Peeter Sauter, Birk Rohelend, Wimberg, Juku-Kalle Raid

Eelmisel nädalal toimus kuuendat korda Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu korraldatud ettevõtmine „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes”, mille raames külastas seitse kirjanike ekipaaži Eesti raamatukogusid. Sirp otsustas pärida kõikide ekipaažide tegemiste kohta: kuidas läks ning mis jäi silma ja meelde?  JAAN PEHK: Projekti „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes 2009” kolmas ekipaaž (Kauksi Ülle, Triin Tasuja, Olavi Ruitlane, Jaan Pehk) külastas Pärnu ja Saare maakonna raamatukogusid. Läbiva teemana kerkis kõigis neljas kohtumispaigas esile küsimus: kuidas kirjanikel ka masu ajal läheb, kas täpe on juba kohal ja pupu puudutab ning kui palju kogu see raske aeg on keskmise eesti kirjaniku elu muutnud? Olavi vastas sellele küsimusele lihtsalt ja kokkuvõtvalt: kuna Eesti kirjaniku jaoks pole lähiminevikus olnud mingit märkimisväärset tõusu, pole  eriti ka kuskile langeda. Allikukivi raamatukogus pakkusid tulist arutelu Triin Tasuja teravalt ausad ja otsekohesed tekstid, milles kohati sisalduvad vägisõnad ja äng nii mõnegi vanema raamatukogukülastaja prillid uduseks ajas. Miks seda roppust vaja on? Kas tõesti pole millestki ilusast kirjutada? Vaat meie nooruse ajal oli LUULE ! Kui asi läks liiga teravaks, haarasin kitarri ja laulsin lüüriliselt, kuidas mul on kodus neli jäätist. 

 

Kauksi Ülle luges omi tekste võru keeles ja pälvis kõikidel kohtumistel hulgaliselt huvi võru keele ja kultuuri küsimustes. Esitati ka teistsuguseid küsimusi: Kas te ei arva, et võru murre mõjub eesti keelele hävitavalt? Keegi meist seda ei arvanud. Eesti keel on niigi väike ja kas te ei karda, et igasugu murded ju söövad ta lõpuks ära …? Ei karda. Kohtumised kõigis neljas raamatukogus olid sisukad ja meeldivad. Põnevaim sünergia  lugejate ja kirjanike vahel saavutati minu hinnangul Orissaare raamatukogus, kus kirjandushuvilised ei piirdunud ainuüksi küsimustega, vaid toimus ka analüütiline arutelu Triinu luuletuste, Olavi romaanide, Ülle näidendite ja minu laulude üle. Kahte meeldivat ja harivat päeva jäävad meenetes meenutama raamat, teekruus, purk mett, soojad labakud ja pastakas. Kõik, mida ühele kirjutajale talveks vaja.   

JAAN MALIN: Korraldajate määratluse kohaselt IV ekipaaž koosseisus Andra Teede, Igor Kotjuh, Hasso  Krull ja Jaan Malin esines 28. oktoobril Tarvastu raamatukogus Mustlas ja Viljandi keskraamatukogus, 29. oktoobril Taagepera raamatukogus ja Valga keskraamatukogus. Oodatult olid kõik need paigad ja publik üsna erinevad ning kokkuvõttes tuleb reis arvata õnnestumiste ritta. Tore oli näiteks, et igal pool vaatas meile vastu meie teoste valikuga riiul. Kui väikeraamatukogul endal teost polnud, siis otsiti see üles mõnest suuremast  kogust. Enne, kui me oma luulet esitama hakkasime, tutvustasime iseennast. Proovisime ka vaheldumisi lugemist, pidasime aga siiski paremaks esineda autoriti. Tundub, et ka kuulajaskonnal oli nii parem jälgida. Enamasti alustasime esinemist n-ö tavaluuletustega ja lõpetasime minu kõlaluuletusega. Enamikus paikades läks täkkesse, kuidas Hasso kontakteerus publikuga mängides: publik ütleb märksõna ja luuletaja loeb oma selle  sajandi kogudest sellele vastava luuletuse. Sellisele mängule eelnes autori tehtud valik. Igor luges oma luuletustele lisaks ka ta enda tõlkes Kirill Medvedevi luulet. Kuulajate südamed võitsid nende sirgjoonelisus ja tekstides sisalduv muie. Kui olime ühes paigas hätta jäämas, luges Andra enda ilmunud ja ilmumata luuletustele lisaks Marie Underi ballaadi „Porkuni preili”. Püüdsin esitada igast enese luulelaadist  midagi. Millisele laadile rõhk panna, sõltus publikust. Vahel oodati riimilist loodusluulet, aga seda polnud kellelgi pakkuda. Taagepera lossis ööbimise eel kirjutasime koos kaks rengat, aga meie kainenenud sisetsensor ei tunnistanud neid avalikustamisväärilisiks.       

PEETER SAUTER: Kas publikule võib rääkida sama mis omavahel? Kirjanike kamp Teet Kallas – Andrei Hvostov – Peeter Helme – Peeter Sauter tegi ringsõidul neli etteastet raamatukogudes: Adaveres, Jõgeval, Muugal (Eduard Vilde sünnikoht Laekvere vallas Lääne-Virumaal) ja Rakveres. Mida oskasime pakkuda, mida ise saime?  Suured etlejad me pole, väikesi libastumisi ja prantsatusi tuli ette, suuri prohmakaid vist mitte. Teet Kallas on kõige kogenum, jutt jooksis tal muretult ja ta lubas mitu korda meile ja endale, et seriaalist „Õnne 13” enam ei räägi, aga õnneks rääkis ikka. Introvertsel Andreil läks algul rääkimasaamine raskemalt, aga minu meelest nautis ta hiljem esinemisi ja ettelugemisi täiega. Adaveres alustades tegime vana vea ja  hakkasime kõnelema kirjaniku ja raha teemal. See kippus kiiresti kasvama nutulauluks. Tagantjärele mõtlen, et kohalikud prouad saalis on ilmselt tunduvalt tagasihoidlikumate sissetulekutega kui härrased kirjanikud, kes kurtsid, kuidas kirjutamise eest näruselt makstakse. Teema tipnes vist episoodiga, kui mult saalist küsiti, kas ma veel kavatsen kuskile rändama minna, et näe, minu Hispaania-teemaline raamat oli täitsa kena. Ja ma lugesin ette,  kus ma sel aastal ringi tiirutanud olen (ItaaliaIirimaa-Soome vahemikus sinna ja tänna), ja rõhutasin, et reisin vaeselt kui kirikurott, ja kohe tundsin, kui kohatu see jutt oli. Õnneks leppisime omavahel kokku, et rahast enam ei räägi ja eksisime selle vastu ainult kümmekond korda. Ringreisil sõidab kaasa üks paradoks. Et kas tahad kohtumistel ikka rääkida sellest, millest rääkida tahad? Et millest lobatakse omavahel  bussis ja mida passib lugejatega kohtudes jutuks tuua? Minu mäletamist mööda olid bussijuttudes esikohal surma, seksi, alkoholi, raha teema. Kahtlemata olulised teemad. Ja kui nii, miks me ei või siis kohtudes rääkida samast, mis meid endid kõige rohkem köidab? Aga justkui ei või, kisub labaseks, läheb läägeks.

Sama on ka kirjandusega. Kui keegi keskendub neile neljale olulisele teemale (noh Kenderi Kaur näiteks tegi nii), siis on see üks noatera mööda käimine ja harva õnnestub kirjutades sirge seljaga tee esimesest lehest viimaseni läbi jalutada. Kuigi häid detaile pudenes isekeskis lobisedes ridamisi. Teet ja Andrei selgitasid välja, et vähemalt saksa, eesti ja vene keeles on „häbi” ja „häbe” pärit samast tüvest. No näete – me ei saanud sarnastest asjadest kohtumistel rääkida. Jah, kõige etem iseendile oligi see omavahel  lobisemine. Sest ega me üksteist seni suuremat tundnud. Andrei refereeris (küll ka kohtumistel) oma uut romaani Alfred Rosenbergist, Helme Peeter jutustas mulle oma uue romaani idee ära Rakvere hotellis Art paari veini ja õlle juures. Minul ühtki romaaniideed paraku polnud ja ma ei saanud samaga vastata. Kallase Teet targu oma pooleliolevat romaani (kuuekümnendate aastate analüüs ja pildid) ümber ei jutustanud, küll aga puistas kui varrukast  lugusid nõukaaegsest nomenklatuurist. Ja meie kuulasime, kõrvad kikkis. Tasapisi me esinemistega harjusime ja ma usun, et kohtumised läksid üha sisukamaks. Või vabamaks. Vähemalt endale tundus nii. Samas on hea, et need otsa said, muidu ei oleks me enam kirjutajad, aga elukutselised kohtujad. Tagasi jõudes oli energia nii üleval – andke meile veel kohtumisi, andke veel! –, et  Helme Peetri juures jätkus omavaheline kohtumisõhtu hommikul kella viieni. Teet Kallas, kes enam ei joo, oli küll seks aaks koju kobinud ja mina langesin ära sõbranna juurde.   

BIRK ROHELEND: Sel aastal tuli sügis teisiti: mina, Birk, sain oma esimesed ristsed kirjanike tuuril. Koos Eesti kirjanduse raskekahurväega – Jan Kausi, KarlMartin Sinijärve ja Jürgen Roostega, lisaks veel tuuri üks põhikorraldajaid Maire Liivamets – sai külastatud Hiiu- ja Läänemaad, noori punapõskseid poissa ja auväärseid hõbelokilisi daame, imetletud praamiaknast vahujäneseid ja külmetatud pilkases sügisõhtus.  Hiiumaa ametikoolis vaatas meie kahvatutesse literaadinägudesse puhas Eesti energia – itsitades ja köhatades, niheledes ja mõmisedes. Me ei saanud ju lasta noorusel pettuda! Jürgen luges oma loomingu kuldvaramust luuletust Leninist ja peldikupotist ning Karla salvestas oma karukäed igaveseks ühe iseäranis särapilgulise mehehakatise kõvakettale, haarates tal improvisatsiooni käigus rinnust kinni. Jan kandis ette valiku „Miniatuuridest”  ja tegi seda sellise virtuooslikkusega, et tal paluti ühte ettekantud pala isegi korrata. Mina lugesin ette katkendeid oma värskeimast romaanist „Mu sõraline sõber” ja lõpetuseks lauldi vennalikult üheskoos roppregilaulu, mis poiste nägudele magusa irve naelutas.

Edasi viis mikrobuss meid Kärdlasse, kus kahe esinemiskorra vaheajal jõudsime koputada ka legendaarse poetessi Ave Alavainu külalislahkele uksele. Tema jumalikus köögis sai joodud elu parim roheline tee ning nauditud elegantse daami vaimuteravusi ja südamesoojust. Samuti tegime ringkäigu tema huvitava ajaloolise taustaga kodumajas ja heitsime põgusa pilgu kunstiaaretele, mida see oaas sisaldab. Raamatukogus tervitas meid teiste särasilmade kõrval ka Vaapo Vaher. Puhkes palav diskussioon eesti luule hetkeseisu üle, eritiselle ringhäälingu vahendusel avalikkuse ette jõudnud osas. Mõttevahetus jätkus isekeskis  veel hiliste õhtutundideni, järgmisel hommikul praamil ning seejärel hubases Müüriääre kohvikuski. Lihula valla raamatukogus tegime lähemat tutvust härra Martinsoniga, kes nõudis häälekalt põhjendust, miks ei kirjutata enam impeeriumite kerkimisest ja allakäigust, ning varustas meid lahkelt oma nägemusega Kõigist Maailma Asjadest. Lõpuks jõudsime juba kergelt sõlmiliste keeltega Lääne maakonna  keskraamatukokku, kus arutlesime muu hulgas kirjanduse erinevate funktsioonide ja eesmärkide üle. Iseäranis tore oli kohata seal ka Aidi Vallikut, kes meiega omi tähelepanekuid lahkelt jagas. Südamesse jäi soe tunne sellest, et Eesti kirjanduse käekäik niivõrd elavat vastukaja tekitab. Tunnen sügavat austust kõigi kohatud raamatukogutöötajate vastu, kes oma tööd tõesti suure pühendumusega teevad, ning  olen rõõmus lugejate jätkuva huvi üle. Mulle isiklikult jätsid kustumatu mulje ka mu kolm uljast sulerüütlit, kes me kirjaretkel mu neiulikult õrna persooni kõigi kiusakate küsimuste ja muude katsumuste eest vapralt kaitsesid 🙂   

WIMBERG: Sõitsime 26. oktoobri varahommikul Tallinnast Võru suunas: Andres Ehin, Maria Lee ja mina. Kahjuks ei saanud meiega liituda väljakuulutatud neljas liige Toomas Liiv, kes oli haigeks jäänud. Leppisime kolmekesi kokku, et ülevaateid tänapäeva eesti kirjandusest me andma  ei hakka, neid saab ka mujalt, räägime rohkem endast ja loeme oma loomingut. Ees ootasid Võrumaa keskraamatukogu, Haanja rahvamaja, Luunja raamatukogu ja Tõrvandi raamatukogu. Ehk siis neli punkti Suure Munamäe ja Tartu vahelisel liinil. Kokkuvõttena olgu kohe alguses ära öeldud: kõik esinemised läksid edukalt. Vähemalt meie poolt vaadates. Loodetavasti ka publiku poolt. Igatahes jäi selline mulje, et suutsime  kvaliteetselt meelt lahutada ja kohale tulnud kirjandushuviliste aega sisustada. Kohapealsed korraldajad (Helle Laanpere Võrus ja Haanjas, Ele Kiisk Luunjas, Liivi Paumets Tõrvandis jt) olid kõikjal väga lahked, abivalmis ja vastutulelikud, kõikjal oli tehtud asjakohast eeltutvustustööd. Meie väljatöötatud plaan – rääkida rohkem endast ja vähem üldisest – töötas väga hästi. Iga esinemise alguses ütlesin mõne sõna enda kohta ja andsin jutujärje edasi järgmisele. 

Maria rääkis enda luuletama hakkamisest ja dramaturgi elukutsest. Seejärel võttis Andres Ehin pikemalt meenutada oma kirjanikutee algusaegu, Tartus ülikoolipäevil kohatud noori luuletajaid, põimides üksteise otsa huvitavaid kultuuri- ja ajaloolisi seiku. Üks tore lugu, mida ta mitu korda rääkis, oli näiteks järgmine. Ehini õppejõud ülikoolis marksismi-leninismi alal oli kunagine revolutsionäär Reiman, keda hüüti ka Kummikäeks,  sest tal oli üks käsi kummist. Kord toonud ta USAs vohavast ebaõiglusest rääkides sellise näite: „USAs on 18 miljonit neegrit, aga ei ole ühtegi neegrikeelset kooli!”. Siis lugesime mitu vooru kordamööda oma luuletusi, mina paaris kohas ka proosat, Andres ka ta enda tõlgitud luulet. Muuhulgas õpetas Ehin, kuidas tuleb lugeda haikusid: iga haikut loetakse kaks korda, seejärel kummardatakse. Ei unustanud me kuskil tutvustada ka  mahajäänud neljanda liikme loomingut. Paaris kohas lugesime Ehiniga veel oma lemmikluuletusi teistelt eesti autoritelt. Eeskava tuli rikkalik ja mitmepalgeline. Pärast eeskava esitati üsna palju küsimusi, millest mõnigi kord tõusis ulatuslikum mõttevahetus. Näiteks Võrus, kus oli kohal palju eesti keele õpetajaid, tekkis arutelu, kuidas õpilaste seas lugemist populaarsemaks muuta. Minu seisukoht oli, et tuleks üle  vaadata koolide kohustuslik kirjandus: ei ole mõtet lasta murda keskkooliõpilastel hambaid Dostojevski ja Kafka kallal, see käib neile üle jõu ja tekitabki kirjandusest võõrandumist. Käsitletava teose ja õpilase teadmiste vahele ei tohiks jääda vaakumit. Rohkem tuleks rääkida kirjanikust kui põnevast, erakordsest isiksusest, mitte niivõrd teosest. Alamatel kooliastmetel tuleks kindlasti kasutada rohkelt lastekirjandust, eriti lasteluulet. Ja üldse tuleks  kirjanduse õpetamist alustada tänapäevast ja liikuda ajas kaugemale, mitte vastupidi – nagu praegu tehakse. Rääkides kooliõpilastest – ehkki oli koolivaheaja nädal, oli neid publiku seas märgata väga vähe. Keskmist kooliiga esindas kokku vaid kolm poissi, kaks Haanjas, üks Luunjas. Aga Luunja poiss läks poole pealt minema. Võrus olevat kohal olnud paar abiturienti. Paar noort inimest oli ka Haanjas. Aga valdav osa  publikust oli siiski eakad naisterahvad.

Olen absoluutselt kindel, et kui emakeele ainekavad tehtaks ümber, nagu ma eelmises lõigus näitasin, siis oleks tuleviku raamatukogutuuridel palju rohkem kooliõpilasi. Ja võib-olla oleks seal siis ka rohkem mehi. Seekord oli kõigi nelja koha peale kokku täpselt üks mees, Tõrvandis. Contra, kes meid Võrus vaatama tuli, ei lähe nagu arvesse, ta tegi otsapidi esinejana kaasa.  Lisaks esinemistele oli meil võimalus omandada ka turistielamusi. Käisime Suurel Munamäel, kus vaatetornist avanes erakordne vaatepilt: tänu tihedale udule olid Baltikumi kõrgeimast tipust näha ainult kuuskede ladvad, mis moodustasid lummava perspektiivmaastiku. Luunjast lahkudes einetasime pubis nimega Käbitare, kust piiratud ajakavaga rändaja võib leida okei söögikorra. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta tagasiteel Tallinnasse  ses hunnitult tihkes hilissügise pimeduses maanteel äraeksimist.     

JUKU-KALLE RAID: Kõigepealt ütles Remsu, et ta võib taksot teha.  Ja mitte niisama, sest veel enne olime teada saanud, et meid on valitud kirjandusliku kahepäevase asumise kandidaadiks itta: Kiviõlisse, Jõhvi, Narva ja Sillamäele. Aga Skulskaja Remsu taksot kardab ning sestap tegi taksot hoopis Vitja, Jelena abikaas, kes on ka oma igapäevases elus taksojuht. Mina oleks ka Remsu taksot kartnud, kes teab, kas olekski meil Tedrepoisiga lubatud rahulikult tagapingil juua ära üks ukraina õlu? Ja las asjaga tegelevad ikkagi  profid, mis sellest saaks, kui kirjanikud rooli keeraks ning pidurit pressiks, sel ajal kui vene taksojuht eestikeelset kirjatükki etleb? Nüüd on siis ka kõik asjaosalised ära nimetatud: Kirjanike Maja kirjanduslik venelane Jelena Skulskaja, Saaremaa kirjanduslik tallinlane Tarmo Teder, mitmesaja raamatu autor ning vägagi reisikirjanduslik terviseapostel Olev Remsu ja luuletav allakirjutanu, kelle kohta võib igaüks ise kirjandusliku epiteedi  välja mõelda. Eks see takso küsimus ole muidugi teisejärguline, kõik teadsid seda, kui Tallinnast eemale vurasid, aga elus tuleb lahendada selliseidki! Eks Ida-Virus ole eestlasigi vähe, aga käia tuleb sealgi. Ja eelkõige füüsiliselt liigutava kirjaniku näitamine on ju igati hea mõte ning innustab. Mind küll innustab, kui näidatakse. Küllap innustab ka neid üheksat inimest, kes kohtumisele roomavad, arutasime  optimistlikematel minutitel, taksos itta tiksudes. Aga ega me ülbed ole, lepime ka siis, kui publikumi on ühiku võrra rohkem kui esinejaid, see tähendab, kusagil viie kanti, lisasime pessimistlikematel hetkedel juurde. Ent, nagu selgus, polnud õigus ei optimistidel ega pessimistidel, ehkki isegi kuuendat aastat kirjanduslikku dessanti tegeval Tedrel õnnestus lugupeetud publikumi hulka nähes hädavaevalt ehmatusest püsti jääda. Mina nii suuri arve ei tunne, ent Teder kui grupi juht luges kokku: esimesel kohtingul, Kiviõlis, ebanormaalsel kellaajal (12 hommikul) viibis kohalikus raamatukogus 30 kodanikku ja esineda tuli selges eesti keeles, sealjuures olid kuus saali tekkinud inimestest mehed, mis tähendas Tarmo jutu järgi, et varem sureva soo osakaal purustas mingi rekordi. Jõhvis, neli tundi hiljem, kui inimesed on juba ärganud, kogunes saali juba 33 inimühikut, ühtlasi sündis  ka uus rekord – 8 meest. Mida siis sellistel kohtumistel tehakse? Eks ikka seda, mida tavaliselt: loetakse ette mõned oma kirjanduslikud palad: mina oma luuletusi, Jelena mõned miniatuurid, Tarmo novelli ja Olev Remsu, kes võiks küll tundide viisi oma reisidest rääkida, sellel dessandil samuti luulet! Ning sealjuures mitte enda, vaid hoopis ühe mõttekaaslasest naise oma, kes luule järgi otsustades on käinud samades kohtades  kus Olev ja mõtleb samu mõtteid. Mis siis tavaliselt edasi saab? Tavaliselt vaeveldakse järgnevas küsimuste voorus piinlikus vaikuses, nii publikumil kui kirjanikel pilk põrandale liimitud, kinganinal laiutavat sügisest sitta silmitsedes. Tavaliselt. Sedapuhku jäi kingavoor ära; etteruttavalt olgu öeldud, et kõigis neljas kohas. Inimesed on kuidagi aktiivseks läinud ning ilma vastusteta tulema ei lastud.  Mida siis sellistel kohtumistel küsitakse?

Igasuguseid asju, millele vastust keegi kurat ei tea, nagu: kuidas kirjanikud tänases Eestis elavad? kas kirjanik peaks saama riigilt kuupalka? kas see üldse on kirjandus, mida praegu kirjutatakse? ja kui see on, siis kas näiteks Smuul ja muud kommarid olid üldse kirjanikud? Jah, mine võta kinni. Ega kokku ei lepita milleski, aga peaasi on see, et saab kaks tundi targutada, vaielda ning mõtteid vahetada. Klubiline  tegevus on igati oluline asi. Eks mõttetöö ja vastusteotsimine jätkub ka kuluaarides – nii kirjanike kui kuulajate oma. Õhtused kuluaarid on ehitatud Narva puhvetisse Modern, mida peab üks Volodja, sõber, kes mängib ansamblis Avenüü ja laulab eestivene või vene-eesti sümbioosklassikat: Vihma sajab kak s vedro, skoro budet Narva. Ühtlasi selgub, Narva muuseumi direktori Andres Toode ning Narva gümnaasiumi ajalooõpetaja Tanel Mazuri otsesel osavõtul, et kui suitsuandurile lihtlabane kondoom peale tõmmata, siis see ei tööta. Tarmo aga on võimeline inimesi kokku lugema ka teisel päeval: Narva muuseumisse on kogunenud kirjanduslikke spetsialiste kuulama juba 47 muud spetsialisti, paraku on meeste osakaal protsentuaalselt langenud: kohal on kõigest kaheksa taati. Narvas toimub üritus selges vene keeles, see aga suurt  ei takista: huvilised panevad piisavalt eestit, et enam-vähem tajuda, mida parasjagu ette hääldatakse. Kui seda mitte liiga kiires tempos teha. Samuti osutub, et õigus on Jelenal, kes enne üritust puhvetis näpu tõstis ja pajatas: pange tähele, vene publiku hulgas on raudselt alati vähemalt üks mees, kes hakkab omi asju ette lugema. Raudselt! Tähendab, neid on muidugi rohkem, aga ülejäänud on viisakamad.  Aga üks loeb kindlasti ette. Loebki. Selline mees elab ka viimases kohas, kuhu teise päeva õhtuks meid keerukas tee viib – Sillamäel. Sillamäe mees loeb muuhulgas ette, selges eesti keeles, Juhan Liivi ning seejärel oma tõlke, mis on pehmelt öeldes jube. Aga positiivselt peab märkima, et isegi Sillamäele koguneb rohkem huvilisi, kui optimistid reisi algul ootasid: 12 lahket riigialamat.  Mis siis ikka. Kokkuvõttes oli huvitav ja see tähendab ilmselt, et läks hästi. Vestlused venisid pikale, oli sekka vaidlustki. Mis on veel parem. Sest kust see tõde veel siginema peaks kui mitte üksteist sõimates? Lõpetuseks pean meeletänuga mainima ära kauni stalinistliku poe Sillamäe suursuguste treppide juures (eh, vaese mehe Odessa!), kust sai Oleviga soetatud neli tšeburekki: üks mulle, üks Tarmole ööseks ja kaks kõigist teistest  poole suuremale Remsule endale. Skulskaja sihukestel kellaaegadel juba enam ei söö. Ning väga liigutav oli lugeda ka Tedre meili, mille ta saatis kõigile päev hiljem ja kust ilmnes, et ega ülejäänud tüübid tema arvates ikka aru ei saanud küll, miks ja kus nad käisid: „Hoi asjaosalised, jõudsime eile õhtul kenasti ilma ühegi viperuseta tagasi Tallinna ja muljed tuurilt on ikka sellised, et see viimane tuur oli nüüd kõige ägedam”. 

Aitäh sulle Tarmo! Informatsiooni osas ei ole siin tõesti midagi puusse pandud! Omalt poolt lisaks veel meeste sünnitatud publikurekordi ning prooviks järgmine aasta uuesti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht