Raamat pole enam kallis

K?ud J. R.

 

 

Vahur Afanasjev, kas too arvumaagia, uus alanud sajand, märgib eesti kirjanduses mingit muutust või uut aega, või aitab lihtsalt kirjandusloolastel jupitada aega kronoloogiliselt sajandi lõpuks ja alguseks? Mis siis on kirjanduses toimunud?

Otsustavaima muutuse tõi ühiskonnakorra muutus, see tähendab 1990ndad. Iga tegelane saab nüüd väikese pingutusega raamatu välja anda. Kahjuks käis ühiskonnas muutustega kaasas järsk arusaamine, et raamatud on kallid ja nende lugemine ajaraisk.

Piire murti, nagu ikka. Paljud kõvad kirjanikud, näiteks Olev Remsu, pidid vene ajal suguelust ümber nurga kirjutama, osa andest kappi jätma. Seda toredam nüüd lugeda paisu tagant pääsenut. Mis pole muidugi ainus murtud piir.

 

Kuidas hinnata eesti kirjandusruumi? Toimib see demokraatlikult või on kambakraatia tugevnenud? Või on me kirjastamis- ja levitamisolud viimastel aastatel liialt demokraatlikud? Tänavu on ilmunud näiteks üle paarikümne luuledebüüdi…

Kindlasti on kirjandus demokraatlikum. Kõigil on võõrandamatu õigus toota raamatuid, mida ei osteta. Ostmise taganttorkimine ei ole iseenesest patt, aga mõnikord on piinlik vaadata, kuidas kirjandusklannid oma keskmiselt andekaid lapsi igale poole topivad. Ah, viriseda ei ole põhjust, oma viga, kui ei oska ennast välja pakkuda, ajakirjanikke ära kasutada. Eesti on väike maa, toimub vähe, aga kultuuriinimesed kipuvad ikka arvama, ajakirjandusse pääsemiseks peab ei tea mida ära tegema. Jama, tegelikult on ajakirjanikud lugude peale kiimas – tuleb lihtsalt sündmus tekitada. Ma ise eriti ei viitsi, ent sõprade pealt näen – toimib.

 

XX sajandi lõpul tuli eesti kirjandusse Kivisildniku-Kauksi Ülle ämmaemandet Tartu NAK ja tolle “Noorte geeniuste” sari, mis küll ei jätnud meile lõpuks just sedavõrd palju häid raamatuid, kui lootnuks. Millised on NAKi mõjujooned ning tähtsamad teod viimastel aastatel? Või on rühmitiste aeg möödas ning individualism võitnud?

Rühmitus on surnud, elagu rühmitus! Ei kao need kuhugi. Sarnaste huvidega inimesed koonduvad ikka, teevad ühisprojekte. Ühistegemised on publikule seksikamad, eriti algajate kirjanike puhul. Tartu NAK annab üha häid raamatuid välja; lõunaosariiklaste “Viie pääle” on ju ikkagi NAKi inimeste projekt. Individualism on loomulik; koos antakse avapauk, pärast tahab igaüks privaatset puusärki ja kannet õpikusse. Kõik bändid, mis õigel ajal legendina laiali ei lenda, saavad muusikute ühishaudadeks. Laialilendamine ei tähenda ühistöö lõppu, vaid uusi, põnevaid projekte. NAK jätkab ühiselt näiteks Eesti kõige elusamate kirjandusseminaride “Lätete pääl” korraldamist.

 

Kui tõene see on, et uusim kirjandus on lugejaist kuidagi kaugenenud ning et seetõttu loetakse vähe? Millest on me tänasel eesti kirjandusel puudu, mis “häda tal külges on”?

Vähe loetakse, sest kapitalismi tulles oli äkitselt vähe raha ning raamatud tundusid jube kallid. Enam ei ole – isegi kõike närusema pangavõla ja autoliisingu kõrvalt annab need sada-paarsada krooni näpistada, kui tarvis. Asi on selles, et eestlased ei ole kunagi lugenud rohkem kui muud kirjaoskajad rahvad. Vene ajal nappis asju, raamatud olid toona paljude jaoks tore ostuobjekt; kuradi paljudes kodudes on riiulid täis raamatuid, mida on avatud vaid korra, poes.

Eesti kirjandusel ei ole väga viga midagi. Kirjutatakse igasse auku. Kirjanduse hindamise juures on liiga palju kirjandusteadlasi, kes lähenevad tekstidele tehniliselt, konstruktsiooni ilu järgi. Rahvas nõuab vastupidist, liiga labaseid ja läbinämmutatud tekste. Sellest tekivad käärid, kuhu kipub jääma kirjandus, mis on kõrge ja madala vahel – ehk kirjanduse kõige tummisem osa. Aga tegelikult leiavad õiged inimesed õige kirjanduse ise üles – kui ainult kauplused liiga näkku ei paneks ja eesti kirjandust nurgatagustesse riiulitesse ei topiks. Vaatan, minu romaan “Kastraat Ontariost” elab tavaliselt kõige alumises või ülemises reas, ainult selgapidi väljas – võimalus, et lugeja otsa komistab, on kaduvväike. Samas pannakse ukse juurde välja kolmekümnepealine rida ühte ja sama kokaraamatut. Pole mõtet – kokaraamatu tiraaž müüks niisamagi, kuid ilukirjandust, mille valimine on keerulisem, tuleb suuremalt eksponeerida. Nõnda jääb poel osa kasumit saamata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming