Rännumees Remsu

Mathura

Olev Remsu ei vali mugavaid turismiatraktsioone, vaid üürib jalgratta, et omapäi ringi sõita ja elu vaadata. Selline suhtumine inspireerib. Olev Remsu, Toronto, New York, Los Angeles. Go Reisiraamat, Tallinn 2008. 120 lk.

Ajal, mil turism ja reisimine üha populaarsust koguvad, sedavõrd, et telekanalid tuntud nägusid lausa mööda ilma ringi sõidutavad, on ka kirjarahval põhjust uhke olla: nendegi sekka kuulub vähemalt üks tõeline rännumees. Kui mõni telekanal peaks kord kaaluma uue reisisaate loomist, siis oleks ilmselt küll üks pädevamaid kandidaate kirjanik Olev Remsu – kui palju ikka on eestlasi, kes oleksid näinud maailma rohkem kui see Tartust pärit rännumees. Remsu sel kevadel ilmunud „Toronto, New York, Los Angeles” pole tal teadagi mitte esimene reisiraamat ja veel vähem mitte esimene reis. Remsu oli üks neid, kes suutis ära kasutada ühe nõukogude impeeriumi vähestest hüvedest: võimaluse vabalt reisida ääretul territooriumil. Remsu on tollal alguse saanud kire elus hoidnud ka aegadel, mil piirid eesti inimesele avanenud. Selle kire kinnituseks on tema uus reisikiri.

 

Mõnus lugemine

„Toronto, New York, Los Angeles” pakub mõnusat lugemist igale reisinud või reisimise vastu huvi tundvale inimesele. See pole mõtiskluste või enesevaatluse raamat ning erineb mõistagi näiteks Tõnu Õnnepalu „Flandria päevikust”. Remsu jutustamislaad on väga lihtne ja vahetu, lugu on kirja pandud ladusalt ja kaasahaaravalt. Uus raamat näeb ehk esmapilgul välja mahukam kui tegelikult on: raamatusse jääb ka hulk pildimaterjali (mis mulje tekitamisele kahtlemata kaasa aitab), nii et ta on vabalt läbiloetav üheainsa pikema õhtupoolikuga. Remsu mõnepäevasest bussisõidust saab lugejale sedasi üks mõnus reisimuljetega veedetud õhtu.

Nagu juba pealkiri ütleb, rändab Remsu sedapuhku läbi Põhja-Ameerika, kuuleme Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest. Ent eks iga reisi ja ka iga reisiraamatu puhul ole esmahuvitav ikkagi küsimus, mis paneb üldse inimese rändama – miks on tal vaja näha ja kogeda enamat, kui pakub tema vahetu elukeskkond ja ümbrus? Raske oleks uskuda, et kunagised maadeavastajad viis teele vaid soov koloniseerida uusi territooriume või leida oma tõotatud maa. Näib, et üks inimloomuse omadusi on üha põhjalikumalt tundma õppida seda maailma, kus ta elab, ja seda mitte vaid teadmiste, aga ka kogemise osas. Tundmatus, olgu ta pealegi vahel ka hirmutav, näib inimesele loomupäraselt ligitõmbav. (Mäletan, et üks esimesi raamatusarju, mida juba koolipoisina koguma hakkasin, oli „Maailm ja mõnda”.) Üheltki tõeliselt reisilt ei naasta läbinisti endisena, teistsuguste ilmade nägemine rikastab ja avardab inimest.

Remsu on ses osas juba ammu tõestanud, et ta on tõepoolest rändur, mitte turist, kes sõidab võõrale maale vaid selleks, et paar nädalat oma töökeskkonnast puhata või kinnitada kallis kuurordis viibimisega oma maksejõulisust. Reisides eelistab Remsu mugavusele alati kogemust – parimaks kinnituseks on tema kunagine pikk laevaretk Tahitile ja Tongale (jäädvustatud reisiraamatus „Paradiisisaared Tahiti ja Tonga”), aga ka seekordne reis. Mõistagi ei ole just eriti mugav loksuda bussis Põhja-Ameerika ühelt rannikult teisele, ent nagu „Toronto, New York, Los Angeles” kinnitab, võimaldab see mõningane ebamugavus näha ja kogeda palju rohkem kui kiire mõnetunnine lennusõit ning tasub end seetõttu alati ära – oluline on just isiklik kogemus. („Järelikult põõnasin ma ajal, mil me Mississippi ületasime, ja enamiku teekonnast Illinoisi osariigis. Mississippi ja Illinois ei kaotanud sellega midagi, mina aga küll,” kahetseb Remsu leheküljel 89.)

Ka kohapeal ei vali Remsu mugavaid turismiatraktsioone, vaid üürib jalgratta, et omapäi ringi sõita ja elu vaadata. Selline suhtumine on mu meelest tõeliselt vahva ja inspireeriv ning kinnitab, et Remsu-sugune rännumees sobib igati hästi Youth Hostel’isse, kus ta New Yorgis ööbib –  vaimult täiuslikult noor!

 

Ameerika – tavaline ja huvitav

Nagu tavaliselt, on Remsu kirjeldused faktiteadlikud, nii et lugejani ei jõua mitte ainult kirjaniku muljed, vaid ka mõningane ajalooline teave kirjeldatavate paikade kohta. Seosed ja meenutused, mida ta siin-seal kirjeldustesse pikib, lähtuvad seejuures enamasti ikka ta enda huvialadest – eelkõige kirjandusest ja filmist. Ei puudu siit ka huumor. Lõbus on lugeda Remsu pajatustest, kuidas ta koolibändil keelati laulda lugu kauboidest Texases. „Toronto, New York, Los Angelese” puhul tundub, et reisikirjas on kirjaniku enda isik nähtavamal ja ilmsem kui sellesama autori loodud ilukirjanduses. Me näeme, mida see inimene märkab, mis on talle oluline, milline on ta meelelaad. Inimesele, kes kirjaniku loominguga tuttav, pakub see mõistagi huvitavat sisselõiget.

Remsu raamatu puhul on nauditav, et suuremas osas jääb ta vaid kirjeldajaks: käisin seal, nägin seda, olin selle üle rõõmus ja vaat selle teise asjaga olin rahulolematu (nagu kiirsöökla hallitanud salat). Lugeja saab usutavasti küllalt adekvaatse, isegi kui mitte täienisti ülevaatliku pildi eri paikade elust-olust ja inimeste üldisest meelelaadist. Vähe on siin eelarvamuslikke hinnanguid või kellegi poolele astuvaid seisukohavõtte. Ta näeb rassismi nii kunagises indiaanlaste hävitamises kui ka usuäärmuslaste hävitusmissioonides. Tõsi küll, mitmed arvamused, alates darvinismist, on tänapäeva ühiskonnas sedavõrd iseenesestmõistetavad, et nende põhjendatust ja aluseid enamasti enam keegi kahtluse alla ei sea. „Uskujaid ei huvita tõde, usk on tõest vägevam,” kirjutab Remsu (lk 74), võib-olla isegi teadvustamata, et see väide puudutab tänapäeva maailmas peaaegu kõiki, alates religioossetest fanaatikutest kuni massimeediast mõjutatud lihtinimese ja planeeriva tipp-poliitikuni välja. Nii ei ole ka näiteks New Yorgi kaksiktornide tragöödia kohta siiani teada täit tõde, kuna uurimist selles küsimuses polegi õieti algatatud. (Vt Hans H. Luige artiklit Eesti Päevalehes 31. III 2008.) Külastades Ground Zero’t, kunagist tornide asukohta, jääb Remsu mõtlikuks (lk 74): „Aga mis siis, kui ühel päeval avastame, et see, mida usume hea olevat, osutub tegelikult kurjaks? Või avastavad tõe meie lapsed, meie lapselapsed?”.

1983. aastal laulis U2 Põhja-Iiri rahutusi kommenteerides: „Fakt on fiktsioon, televisioon on reaalsus”. Võib-olla on siis seegi osa kaasaja üleilmastumisest, mille väärtuse ka Remsu siin-seal küsimustab (lk 99): „Eldorado nagu igal pool, nagu meilgi Tallinnas. Varsti on maailm täiesti ühtemoodi. Varsti oleme kõik nagu ühest suust kukkunud. Kanname ühesuguseid riideid, sööme samu toite, vaatame telekast ühtesid ja samu filme, armastame ühtesid ja samu näitlejaid. Ühedimensiooniline inimene, mida Herbert Marcuse juba 1964. aastal ennustas, on tulemas alles praegu.”

Ometigi ei ole Remsu maalitud pilt Ameerikast sugugi sünge: see, mida ta nendib, on teatud globaalsed tendentsid, mitte inimeste hingeelu või viisakusetus. Remsu kirjelduste põhjal on seesugune reis, nagu ta ise ette võttis, kahtlemata väärt kordamist, kas või et mitmekesiste maastike ja ajalooliste linnade vahel juua üks tassike õhtukohvi igipulseeriva metropoli, New York City valgusküllastel tänavatel.

 

Aga Los Angeles?

Üks faktiviga näib olevat siiski raamatusse sisse lipsanud: lehekülgedel 44-45 räägib Remsu küllaltki pikalt Anonüümsete Alkohoolikute liikumise tekkest Ühendriikides Akroni linnas. „Akroni-nimelisi linnu Ameerikas jagub, ühenimeliste linnade rohkuse tõttu kirjutataksegi USAs alati linnanime järel osariigi lühend. See siin on Akron, NY – Akron New Yorgi osariigis. Paarile miljonile pühendatule kogu maailmas on see mõnus väikelinn sakraalne paik,” kirjutab ta. Ometigi näeme juuresolevalt fotolt plakatit, mis teatab: „Akron, Ohio. Anonüümsete Alkohoolikute tekkepaik.” Ohio ja NY on aga teatavasti kaks erinevat osariiki.

Pisut häirivad rahulikku lugemist suhteliselt sagedased trükivead: leheküljel 118 on neid ühte lõiku mahtunud lausa kaks: „Kuhu sa sõidad,” küsib ta minult. Vastan, et Los Angelesse, tema osutub bussile mu kõrval. /—/ Leian endale kohale kuskil tagaotsas, mootor lööb hääled sisse ja juba me sõidame” (Minu kursiivid). Raamatu sisu ja muhedust see muidugi ei muuda, ent muidu korrektse ja kvaliteetse raamatu puhul oleks lootnud selliseid eksimusi pisut vähem.

Lootnud oleks ka veel üht lisapeatükki: kui raamatu pealkiri lubab meile rääkida Põhja-Ameerika kolmest suurlinnast, siis Los Angelesest ei kuule me kahjuks rohkem, kui et selle multimiljonilinna bussijaam on haruldaselt väike. Arvestades, et Toronto ja New Yorgi kirjeldus on küllalt põhjalik, oleks olnud huvitav võrdluseks lugeda vähemalt peatüki  jagu ka „inglite linna” olustikust ja muljetest, mis praegusel puhul jäävad lugejale saladusteks. Võib-olla kuuleme sellest mõnes järgmises reisikirjas – jäägem ootele!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming