Rõõmustada isa surma üle

J?n Rooste

 

See lugu on heade, aga juba eos nurjunud ideede jada.

 

Jean-Paul Sartre, Sõnad. Kordustrükk. Prantsuse keelest tõlkinud Leili-Maria Kask. Varrak, 2006. 208 lk.

 

1.

Mõtlin selle loo kirjutada kirjana Jan Kausile, fs-ile ja Wimbergile. Kuidagi isadusest, isa olemisest Sartre’i taustal. Sest justnimelt sellisel eksistentsiaalsel taustal on see olnud meie kõigi pärimine oma elu, oma rolli järele.

“Head isa pole olemas, see on üldine reegel; ärgu süüdistatagu selles mehi, vaid isadust kui sugulussidet, mis on mäda. Pole midagi toredamat kui lapsi teha, isa olla aga on loomuvastane. Oleks mu isa elanud, oleks ta kogu oma autoriteedi raskusega minu peal lasunud ja mind maadligi surunud” (lk 16). Nõnda rõõmutseb Sartre oma isa varajase surma üle, mis jättis ta elu isaliku puudutuseta. Ühtpidi on see nii üdini freudistlik-patriarhaalne kujutlus, teistpidi sunnib hetkeks seisatama, mõtlema. Milline saab see meie olemise koda täna olla, mehena, isana? Mida see tähendab meile ja me lastele? Ja peaasjalikult: kas me saame selle rolliga hakkama, kas me kasvatame oma lapsi nii, et neist ei saaks maadligi litsutud inimolendid?

See lugu on heade, aga juba eos nurjunud ideede jada.

 

2.

Eksistentsialistide olulisim tekst on ehk Camus’ “Sisyphose müüt”, tänapäeva Eestis aga hoopiski (me sotsiaalset konteksti ja aja vaimu üdini arvestav, eesti inimest demüstifitseeriv ja siiski ka remüstifitseeriv) Rasmus Merivoo film “Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas”. Camus nimelt ilmutab põhjendamatut optimismi elamise mõttekuse osas, Merivoo aga pessimistlikku fatalismi (ei, saatusest ta siiski ei kõnele) – isegi piirsituatsioonid ei raputa inimlikku nüridust, tuimust ja tuhmust. Ja see on tänases kontekstis lihtsalt usutavam.

Sartre’i “Sõnad” räägivad kirjandusest, kirjutamisest kui olemise viisist, ja jätavad sellega üsna pessimistlikul moel hüvasti. See on kirjanduse suhtes blasfeemiline teos, kirjandust kui “kultuuritemplit” tögav ja aasiv. Kirjanikku kui kirjandusliku ande kandjat madaldav – igal sammul rõhutab Sartre teadlikult, et tema kirjutatul pole miskit tegemist andega, et see on raske töö tulemus, määratu “teenimine”, mille eesmärgiks surematuse leidmine postuumselt, n-ö lunastumine tulevikus, kui töö tehtud, vaim kantud ja tolle vaimu kandja ise otsad andnud. Sellele kõigele heidab ta iroonilise, isegi julma pilgu. Sartre’i blasfeemia on ta ükskõiksus, ta rõhutatud külmus (eriti raamatu esimeses, kirjanduse lapsepõlves leidmisele pühendatud osas). Samas teeb see võluvaks tolle loo intiimsemad seigad: valusate asjade kirjeldamine külmalt ja irooniliselt, isegi põlgusega joonistab nende kontuurid ehk enamgi välja. See ongi ehk too “võluv stiil”, stiilivõte, millega Sartre end siin kehtestas. Nobeli vääriliselt, teadagi.

 

3.

Eestlastele võiks see oluline olla: meil kasvasid mõned generatsioonid üles n-ö puhta raamatuidentiteediga, kus raamat oli esmane infokandja ja vahendaja. Osalt sellest kunagisest raamatukesksusest on tänaseks tekkinud ehk ka allergia kirjanduse ja lugemise vastu – praegused noored ja keskealised (paljud me tänased lapsevanemad) vastandavad end meelsasti lugemiskultuurile ning näevad raamaturiiulit parimal juhul kujundusdetailina.

 

4.

Sartre’i suhe Eestiga on vastuoluline. Meil pole mingit põhjust armastada autorit, kes küll nautis Pärnu kaunist randa, aga toimis läänes täiesti vastuvõetamatu ideoloogilise relvana, väites, et Gulag pole võimalik, sest see on vastuolus kommunismi ideega. Lääne vasakpoolseid on alati saatnud mingi kummaline vaimupimedus Nõukogude Liidu osas, kuigi oma ühiskonnas on nad muidugi osutunud vajalikuks ja tasakaalustavaks jõuks.

 

5.

“Olin rõõmust pöörane: nüüd olid nad mul käes, need hääled, need kuivatatud hääled oma väikestes herbaariumides, mida vanaisa pilk elama pani, mida tema kuulis ja mida mina seni ei kuulnud! Nüüd hakkan ma neid kuulama, topin end täis pidulikke kõnesid, saan kõik teada” (lk 39).

Sartre justkui häbeneks kirjandust, iseenda kirjanikurolli. Ei jäta ta kuskil kasutamata võimalust torgata oma kirjamehest vanaisa, kelle kogu olekut ja kirjanduslembust näeb ja näitab ta võltsina. Väheseid asju, mis ta vanaisa juures hindab, on sisim ateism (ütleme, pigem kahtlejavaim), kristlaste pihta suunatud pila: “See loba tuli mulle kasuks: et mul midagi polnud, oli mul eeldusi maiseid varasid mitte mikski panna, ja nii oleksin kergesti võinud leida oma kutsumuse mõnusas puuduses; müstitsism sobib tarbetutele inimestele, ülearustele lastele; mind varitses oht pühakuks hakata; et mind sellele teele viia, oleks piisanud usuasjade valgustamisest pisut teistsuguse vaatenurga alt” (lk 79). Noh, sisimas, ateistliku-eksistentsialistliku rändmunga ja jutlustajana tegi Sartre ikka todasama elutööd, pidas pühakuametit. Võib öelda, et “Sõnadesse” on sisse kirjutatud see tingimus, see vaen kirjanduse kui institutsiooni vastu, mis ei lubanud tal Nobeli preemiat vastu võtta. Ning too akt jällegi tegi tast veel suurema pühaku.

 

6.

Teine prantslane, André Gide kujutab autobiograafias “Surra, et elada” oma lapsepõlve samamoodi: ta valetab endale külge kõiksugu tundeid ja mõtteid, mida lapsel ei ole või mida vähemasti ei saa mäletada. Juba esimestel lehekülgedel jääb ta vahele valetamisega; väidab, et ta ei mäleta midagi oma elust kolmeaastasena ja samas kirjeldab sest ajast detailitäpselt esimest homoseksuaalset laadi kogemust naabripoisiga. Oma lapsepõlve soovunelmlik analüüs.

Sartre’i lapsepõlvekujutelm, kuigi ta kasvas kodanlikus, tasakaalukas heaoluõhkkonnas, meenutab ometi Vassili Mölder-Proletaarlase luuletust “Minu lapsepõli”: Laulgu teised kiitust / lapsepõlvele / minus äratab ta / õudse tundmuse! Ei halasta ta pea kellelegi ega millelegi, kõige julmem on ta iseendaga, kujutades oma tegutsemismotiive sügavalt edevate, egoistlikena (muidugi – need lätted ei puudu vist ühestki lapsepõlvest, aga seda on raske kohtunikuna hukka mõista).

Ent Sartre on omamoodi ausam: “See, mida ma praegu kirjutasin, on vale. Ei, tõde. Ei vale ega tõde nagu kõik, mida kirjutatakse hullude kohta, inimeste kohta. Ma tõin faktid ära nii täpselt, kui mälu lubab. Aga missugusel määral ma ise oma sonimisi uskusin? See on põhiline küsimus, ja ometi ei suuda ma sellele vastata. Vahepeal olen ma nimelt selgusele jõudnud, et me võime oma tunnetest kõike teada peale nende tugevuse, see tähendab siiruse” (lk 55).

 

7.

Et siis: on veel neid inimesi, kelle maailma moodustavad kirjandus, lapsed, eksistentsiaalne rahutus, identiteediotsingud. Neile kõneleb see vahest enim ja just nendega saamegi ehk toda rada edasi tallata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming