Püha mägi ja Byroni püksid

ARNO OJA

Kaur Riismaa on artist, etenduskunstnik selle mõiste parimas tähenduses. Teatrilavaga sobitas ta lähitutvust juba Tartu koolipoisina, hiljem on esinenud avalikel luulelugemistel. Tema vaimu teritas semiootika- ja teoloogiastuudium sünnilinna suurkoolis, mille käigus ta Martin Heideggeri kaudsel kaasabil veendus, et „keel on rahvuse olemise koda ja keele olemus avaldub luules“. Selle loomuliku jätkuna tuli 2011. aastal ilmale Riismaa veel nüüdki silma paistev „jumalik ilmutus“ „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, mis sisuldasa on luuleks vormitud dramaatiliste monoloogide kogu. Ajapikku viis seesugune luuletamine (mitte samastada luiskamisega!) keeletundliku autori dramaturgiõpinguteni EMTAs.

Riismaa on avaldanud kuus luulekogu ja kirjutanud mitu näitemängu, kus avastab keele olemuse uusi lätteid. Nüüd on siis järjekord proosa käes.

Kui ma paar aastat tagasi Eesti Päevalehe vahendusel majutu kontvõõrana Kaur Riismaa kannul mööda luulemaju tema šaakaliks osutunud rebase jälgi ajasin, siis avastasingi, et Riismaa on teadlikult artistlik. Ta on režissöör, kes lavastab verbaalseid etendusi ja võib sõnu ritta seada endale parasjagu sobivas vormis. Viimasel ajal käib too rittaseadmine paarikutena. Nii nagu 2014 ilmunud luulekogud „Teekond päeva lõppu“ ning „Merimetsa“ moodustavad teineteist vastastikku täiendava paari, moodustavad paariku ka siin vaadeldavad proosateosed. Nõustun Riismaa luulet analüüsinud Hasso Krulliga, kelle sõnul autor on väga ajakohane ja „väljendab väga selgesti mingit tänapäeva põhiprobleemi“. „Tunnusteta luule,“ resümeerib Krull tema loomelaadi.1 Tõepoolest – me elame aega, kus luulena vormistatud tekst on tihti eepiline ning lühem romaan sama, mis proosapoeem. Klassikalised žanritunnused haihtuvad ja Riismaa ei liigitagi oma eri vaatepunkte kasutavaid kolmevaatuselisi (kolm eraldi pealkirjastatud alaosa) teoseid ise ühessegi kasti. „Tuleb anda etendus,“ on kirjas kohe „Pimeda mehe aedade“ (edaspidi PMA) avaleheküljel, kordusena lk 77. Ja etendust lakkamatult ajas edasi-tagasi liikuv kirjanik-lavastaja lugejale pakubki! Et sama teos võitis kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse, siis ju seesugune ongi tänapäeva romaan … Olgu!

Kaur Riismaa tõestab veenvalt, et on nooreestlane.

Kaur Riismaa tõestab veenvalt, et on nooreestlane.

Ave Maria Mõistlik / Wikimedia

Kuid mis puutuvad siia Byroni püksid? Ja millise Byroni omad? Ega mina ka tea, aga staarkriitik Mihkel Kunnus arvab teadvat, sest oma bumerangiefektina aju- ja empaatiavabas arvustuses Riismaa proosateostele ta (Eugen Põld) kirjutab: need on „sädelevad romantilised klaaspärlid, empaatiast ja kriitilisest mõistusest vabad (minu kursiiv – A. O.) nagu Byroni püksid teadagi millest“.2 Eeldatavasti peab arvustaja silmas poeedina ajalukku läinud lord Byronit, kelle pükstesse ta miskipärast pakib ise mingi imeliku mõisteplöga ning üritab seda siis romantismi nime all kirjanik Riismaale pähe määrida. Lord Byroni ajaloolistest romantikupükstest ei maksa eestieurooplast Kaur Riismaad siiski otsida. Nagu hiljem näeme, pakub talle huvi hoopis viktoriaanliku ajastu Britannia lord Alfred Tennyson, kelle värsse ta maakeelde ümber paneb.

Euroopa keskel Bodeni järvel

Just sealt, Austria-Saksamaa-Šveitsi ühispiirilt, algab etendus. Kunagi Lindau sadamast leitud (õigemini näpatud) klaaskuuli abil siseneb aimatavalt Eesti sünnipära härra Koi pimeda mehe aeda, mis asub ülal taevas ja kus kunagi ei hinnata inimesi välimuse järgi. Seal on IGAVUST (igaviku mõttes) ja ajatust. Aeg seisab, ette tulevad pildid möödanikust või tulevikust. Kuulike loob tunde, „nagu näppaks nooruse tagasi“ (PMA, lk 31), aga pilt ei ole mälestus. „Mälestus on midagi, mis sinuga päriselt juhtub“ (PMA, lk 154). Ning seda tunnet oskab Riismaa lugejalegi edasi anda. Seejuures ei ole tema verbaalsetes lavastustes ega nende aja- või teoloogilise tausta avamises midagi juhuslikku, isegi tegelastele nimede panemises mitte!

Tegelikult mina olengi „Pimeda mehe aedade“ härra Koi, too nooruse kaotanud ja oma elu tuhaks põletanud üle 60 vaimureisija. Või peaaegu olen, umbes sama palju kui Kaur Riismaa ise on kolmekümnene menukas joodikluuletaja Kräun. Vanused igatahes klapivad! Samal ajal ei ole mina Adam, nagu härra Koi end arvab olevat, ega pretendeeri esimese inimese aule ja Kaur pole elukutseline joodik! Säherdune ei oskaks vahel nii ilusas keeles poeetiliselt kräunuda nagu kusagil „Rebase matmise“ aegu oma sõnutsi kassikeeltki mõistnud Riismaa seda teeb.

Just Adam Koi ja tema sõpruskonnaga (kust seast markantseim on geeniuseks mitte osutunud ärigeenius Henri) seoses astub mängu meie vahetu kaasaeg. Algul on plaan ja plaanikomitee, siis tulevad äri ja loomemajandus. Lõpuks asuvad platsi selgeltnägijalik energiate liigutamine ja professionaalne luulemassaaž, kaasas kuulsus, naised ja raha. Ent kogu heaolu ja maailmavallutus päädivad ikka Bodeni järve voogudes! Kas skeem ei tule tuttav ette?

Härra Koi koju jäänud kaasa Emilia (nime algkuju Aemilius tähistab ladina keeles rivaali või konkurenti), kes meelsamini olnuks vist Rapuntsel, haistab mehe ettevõtmistes küll luhatulekahjude lõhna, kuid rivaalist ei saa ju maha jääda. Nagunii oleme üksnes kurniklotsid elu mänguväljakul, kus löögikurikas on Looja või saatuse käes … Pööret ei tule, „väljas sajab. Ja meie oleme katastroof“ (PMA, lk 126), tõdeb Emilia. Kuhu ka ei läheks, kõikjal saadab meid Alfred Hitchcocki „Lindude“ metsik aura, mis ometi on vaevu tajutav. Otse pessimistlikku hoiakut väldivad nii autor kui ka tema tegelased. Ja siin astubki lavale lord Tennyson, õigemini tema poeem „Ulysses“. „To strive, to seek,to find, and not to yield,“ kõlab mõtteline tsitaat Emilia etteastes (lk 123). Selle tagant kumab selgesti John Miltoni „Kaotatud paradiisi“ Saatana vari, mis pole kaugeltki romantiline.

Oma lavastajaedevuses esitab autor veel mitmeid võõrkeelseid mõttearendusi (ollakse ju Euroopas ikkagi!), teeb teiste eestindatud tekstidest tagasitõlkeid originaalkeelde ning üritab raamatu lõppu lisatud leheküljel oma teguviisi seletada. Paraku on kirjastuse „lavatehniline brigaad“ osanud niihästi võiduromaani autori kui ka oma kunstniku Angelika Schneideri ilusa töö tuksi keerata ning lugejat lollitada. Turule on paisatud trükitoode, kus mitte ükski tolsamal selgitustelehel viidatud leheküljenumber ei vasta tegelikkusele ning autori osundused jäävadki õhku rippuma. Kahjuks tuleb lohakat viimistlust ja poolikut toimetamist Eesti kirjastustes liig sageli ette, eriti tõlkekirjanduse puhul!

Bodensee meenutab

Legende ja meenutusi on sel järvel palju pajatada ning mõni neist saab tajutavaks ka PMA tegevusfoonil. Saksakeelses Kesk-Euroopa kultuuriruumis on Bodensee (otsetõlkes „põhja- või alusjärv“) tõeline alusjärv. Küllap viis ka vaese Austria kunstmaalija Schiklgruberi tee Suur-Saksamaale Hitleriks just üle selle järve! Siiamaani räägib üks müüt neisse voogudesse peidetud natside kullast. Kuid olgu, kuis on! Riismaa lähtub teaduslikust vaatevinklist ning nimetab Lindauga seoses kahe selle linnaga seotud psühhoterapeudi nime – hüpnoosi „isa“ Franz Mesmer ja Lindausse rahvusvahelise psühhoteraapiakeskuse rajanud Ernst Speer, kes oli kurikuulsa natsiarhitekti Albert Speeri onupoeg. Nüüd korraldavad Lindaus oma iga-aastasi kokkutulekuid peale vaimuarstide veel Nobeli auhinna teadlaslaureaadidki.

Ent Bodeni-äärne kuulsaim linn on muidugi Konstanz (Constance), mille järgi prantsuse ja inglise keeles nimetatakse ka järve ennast. Sinna soovib oma klaaskuuli abil jõuda ka härra Koi. Võib-olla ihkab ta nüüd, äripattudest priina, tagasi XV sajandisse, et osaleda Konstanzi kirikukogul? 600 aastat tagasi pettusega tuleriidale saadetud usureformaatorit Jan Husi tal enam päästa ei õnnestu, aga uusi kergeusklikke valskuse eest hoida ehk küll!

Minu nooruses kappasid kirjanikud üle järve suisa ratsa. Piirid olid siis küll kinni, aga hobused ei olnud veel pensionisamba otsa tõmmatud. Algust tegi ilmakuulus austerlane Peter Handke, kes 1971. aastal kirjutas näidendi „Der Ritt über den Bodensee“. Viis aastat hiljem sekundeeris talle eesti kirjanik ja lavastaja Mati Unt novelliga „Ratsa üle Bodeni järve“. Peale ratsu ja järve neil kahel teosel suurt ühisosa ei ole ega saanukski olla. Isegi kirjanikule varjutas raudne eesriie nii Bodeni järve kui ka sealse näitelava.

Olgem eurooplased, aga saagem ka eestlasteks!

Andku õnnis Gustav Suits mulle andeks, aga just niipidine peaks olema XXI sajandi nooreestlaste lipukiri. Vahel tundub, et mõne meelest on eestlasena ilma sündida häbiväärne ning kiiruga tuleb endale üll tõmmata Ameerika Ühendriikidega miksitud euroliidu körtpärtlisärk. Seejuures on poliitiliselt korrektne rääkida kõikjal ennastsalgavast sallivusest. Ehkki (rahvus)sall läks liigsest sakutamisest vussi ja meil on salli matus.

Kuid jätkem poliitkorrektsus sedapuhku sinnapaika. Kui miski on liiga korrektne, siis vajab see korrektorit. Pea ühekorraga trükivalgust näinud „Pühamäe“ (edaspidi PM) ja PMA sümbioosiga tõestab Kaur Riismaa veenvalt, et tema on just ülal esitatud motole vastav nooreestlane. Tema härra Koi jalutab oma vahel kaotsi kippuva klaaskuuliga mööda Euroopat, „jalutab valgust“ (nagu kirjas kohe PMA alguses) justkui mõni teine oma koera. Ja lavastus kestab. Bodeni järve äärest tulevad härra Koiga kaasa seal sündinud Rainer Maria Rilke sõnad „von immer Größerem zu sein“, mis meenutavad tallegi oma sünnimaad. Kuid tunnukse, et kas või neist sõnadest ajendatuna teeb Koi klaaskuuli vahendusel tutvust ka Konstanzist pärit krahv von Zeppeliniga, õhulaevanduse isaga. Avanenud õhuaken võimaldab tal rännata ka Prantsusmaal, Venemaal, ehk mujalgi Euroopas. Mehe identiteet muutub ja PM alguses kohtume me juba pagulaseestlase Maurice’iga, kellel on naine Niina.

Maurice ja Niina elavad vanas toakeses Tallinna Kalamaja puitmajas. Kuna uks kinni ei lähe, siis sisse ja välja käiakse toast akna kaudu. Aeg-ajalt vormib Maurice oma mõtted luuletusteks, mida hoiab voodi all kingakarbis. Muidu aga on nad igati nüüdisaegsed inimesed – joovad viina, otsivad sallimist ja pilavad traditsioonilisi pereväärtusi. Lesbimeelne Niina on valmis igaveseks kappi minema (PM, lk 55). Vahel kaob mees pikemaks ajaks ära, kuid ilmub ikka endisena tagasi. Seni, kuni ta leiab oma Pühamäe ja jumala.

Pühamägi on tavaline Eesti kohanimi, sama nime kandis kunagi üks bussipeatus. Nüüd ei liigu seal ammu ükski buss, õieti ei vii sinna teedki. Ent peatuse vana silt on endiselt puu küljes ja peatus ise asub mahajäetud surnuaia juures, kust „inimeste lapsed ei tule tagasi“ (PM, lk 47). Just seal koges Maurice jumalikku ilmutust ja sai enda arvates otsekui teiseks inimeseks. Ta sõnastab: „Pühamäel näitas Jumal mulle ennast, / oma nägu ja nime, mida polnud, / ja maailma, milles teda pole“ (PM, lk 48). Ometi on kõiges selles otsimist, kogemist ja otse lapselikku osasaamiskirge. Täit inimlikku osadustunnet ja -tarvet hoovab pikemast värsstekstist lk 72–83, mis on ilmeksimatult Kaur Riismaa nägu. Ja kui osadustunne oma ligimeste suhtes ei ole empaatia, siis mis see on?

Eestis on vähemalt kaks Püha küla, üks Harju-, teine Saaremaal. Küllap on neiski omad mäed ja pühapaigad, küllap sealgi otsitakse jumalat. Kuid igaühes meist peitub üks ainuõige, vaid meile omane Püha mägi. See vaid tuleb eneses avastada. Riismaa tegelastel see veel täielikult ei õnnestunud ning enne eesriide sulgumist rändasid Maurice’i luuletused kingakarpi tagasi. Aga nooreestlased sestap olidki nooreestlased, et võidelda ja otsida, leida ja mitte alla anda. Ka elu näitelaval.

1 Hasso Krull, Tunnusteta luule. – Vikerkaar 2015, nr 6, lk 112.

2 Mihkel Kunnus, Kaks kerget suvelugemist romantikutele. – Eesti Päevaleht 10. VII 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming