Provokatsioon või käeviibe tundmatule mõttekaaslasele?

Peeter Helme

piia ruber Möödunud aasta lõpus ilmus eesti keeles üks kummaline tekst, mis äratas lugemisel kohe paralleele ühe teise kummalise tekstiga. Sobilik on aga alustada algusest ning rääkida esmalt ühest palju varem ilmunud tekstist.

Selleks on kas 1998. või 1999. aastal saksa- ja ingliskeelsena Internetis ilmunud Austria paremrevolutsioonilise filosoofi ja publitsisti Martin Schwarzi kirjutatud manifest „Apoliteia kui mäss moodsa maailma vastu.” Tekst on nüüdseks ilmunud ka eesti keeles: 2006. aasta veebruarist on see kättesaadav Internetis ning 2007. aasta novembris trükiti ära ka paberil.1

Kuid võib öelda, et eestikeelset kultuuriruumi asus mittesekkumist, distantseeritust, apoliitilisust ning omalaadset action indirect’i jutlustav lühike, ent lööv manifest mõjutama juba enam-vähem rööpselt tema ilmumisega saksa ja inglise keeles. Nimelt tõi Haljand Udam 1999. aasta juunikuises ajakirjas Looming „konservatiivset revolutsiooni” käsitledes välja „Apoliteia’s” avaldatud mõtete suure sarnasuse Julius Evola ideedega, mis sedastavad, et „ainsana on tähtis väheste vaikiv vastupanu /—/, mis, suutmata keelata sellel äraeksinud maailmal olemast see, mis ta on, edastab sellegipoolest tõesõnumit, millest kunagi ehk saab alguse vabastav kriis”2. Tõepoolest kordab neid, 1961. aastal lausutud mõtteid ka Schwarzi „Apoliteia…”: „Tagasitõmbumine poliitilisest sfäärist on vaid seesmine taganemine, sisemise eraldusjoone tõmbamine kaasaegse süsteemi ja meie vahele”3… Veelgi olulisem on aga kaasaja kui sellise teadlik eitamine: „See on kaasaeg, mille dekadentsi peame suunama tema enese vastu, kui soovime jääda ise seesmiselt puhtaks. Me edendame purificatio’t sellega, et pühime mustuse väljapoole. /—/ Mitte meist ei tulene see, et vihkame materialistlikku, dekadentlikku maailma. Meie vaid pöörame selle maailma viha, algselt kuratliku traditsiooni jumaliku korra vastu suunatud mässumeelse vihkamise, lõpuks tema enese vastu”.4

 

 

Need sõnad on mõeldud täie tõsiduse, kuigi selgelt ka teadliku utreerimisena – autori eesmärgiks on ärritada, ärgitada ja äratada. Mingis mõttes äratada uinumisse, sest, nagu ütles Evola (keda „Apoliteia…” autor nimetab teksti alguses kõrvuti Friedrich Nietzsche ja Ernst Jüngeriga ka oma vaimsete eeskujudena), ei ole praegu aeg muudeks tegudeks, vaid ootamiseks, vaikseks vastupanuks ning lihtsalt tagasihoidliku signaali – käeviipe, tunnustava naeratuse, mõne üksiku sõbraliku sõna lausumiseks teistele ootajatele, kes vahest ei teagi, et nad ei ole tegelikult üksi.

Kuid samu mõtteid on võimalik rüütada ka teise keelde. Keelde, mis äratab lugejas segadust. Keelde, mille sõnum ei ole suunatud kindlale rühmale – tänapäevases elus pettunud konservatiivid ja traditsionalistid –, vaid palju laiemale publikule. Publikule, kelle seas on palju inimesi, kes ei pruugi ise teadagi, et nad võiksid kuuluda sõnumi sihtgruppi, ning keda pole vaja mitte ärritada, ärgitada ja äratada teadlikku uinumisse, vaid kes on vaja äratada kõige traditsioonilisemal ja läbiproovitumal moel – jalahoobiga tagumikku selleks, et nad üleüldse hakkaksid millegigi üle järele mõtlema. Sellisel viisil on kirjutatud artikli alguses mainitud tekst, mis ilmus eesti keeles 2007. aasta lõpus.

Selleks tekstiks on Mihkel Muti novell „Sise­emigrant”, mis algab järgmiselt: „Ma olen siseemigrant. Õigesti kuulsite, siseemigrant, sisekas. Olen võõrkeha selles ühiskonnas. Mitte aktiivne vaenlane, oh ei, nii loll ma ei ole. Ma ei pane salaja pomme, ei nüsi läbi kaableid, ei mürgita kaeve ega häki suletud andmebaasidesse. Ma ei juhi oma kanalisatsiooni põhjavette, ei viska suitsuotsa kuiva metsa, ei nakata kedagi aidsi ega tee muid sigadusi. Ma käin valimas, kui vaja, heiskan lipu, kirjutan netikommentaare ja lähen jõulude ajal kirikusse. Aga ma tunnistan täiesti ühemõtteliselt, et mulle ei meeldi see ühiskond, ma ei pea seda omaks, jah, ma ei salli seda eriti. Ainult: ma ei räägi sellest”.5

Ka Martin Schwarz lausub „Apoliteia’s”, et „me jaatame välispidiselt näilist kuulumist dekadentlikku maailma – rokkmuusiku, sutenööri või isegi poliitikuna…”6. Sedasama jutlustab värvikate ja südamest naerma ajavate näidetega ka Muti novell. Ka kummagi teksti, nagu ka eespool tsiteeritud Julius Evola mõtete lõppjäreldus on üsna sarnane: kõik nimetatud autorid propageerivad ootamist. Kui Evola räägib signaali andmisest ning ka Schwarz toetab seda mõtet – vürtsidades seda küll seisukohaga mustuse pühkimisest ja vihkamise suunamisest ühiskonna enda vastu –, siis Mutt on mõneti poleemilisem. „Ma olen olemas, mina, siseemigrant, ja ma ei kavatsegi kaduda. Ma ootan. Mida? Eks siis paista. Siis – kui aeg küps.”7

Kas tegu on teadliku provokatsiooniga? Või on see hoopis üleskutse vastupidisele, võrreldes novellis kirjeldatuga, ehk siis olla rohkem kodanik? Või hoopis käeviibe à la Evola? Ei tea… Kuid selge on see, et Mihkel Muti „Siseemigrant” on hea, läbitunnetatud ja -mõeldud kirjandus. Selles on midagi, mis paneb kaasa mõtlema. Mõtlemine tähendab aga seoste otsimist. Teinekord ka leidmist. Kas ka seekord?

 

 1 Vastavalt: Martin Schwarz, Apoliteia kui mäss moodsa maailma vastu. — Kriteerium 20. II 2006 ja M. Schwarz, Apoliteia kui mäss moodsa maailma vastu. Valitud artikleid 2006-2007, Kriteerium, Tallinn 2007, lk 7–9.

2 Haljand Udam, Aleksandr Dugini postmodernistlik bolševism. — Looming 1999, nr 6, lk 898–920, lk 920.

3 M. Schwarz, Apoliteia… Valitud artikleid 2006-2007. Op. cit., lk 8.

4 Ibid.

5 Mihkel Mutt, Siseemigrant. Fabian, Tallinn 2007, lk 5.

6 M. Schwarz, Apoliteia… Valitud artikleid 2006-2007. Op. cit., lk 8.

7 M. Mutt, op. cit., lk 19.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming