Projekt nimega armastus

Elo Viiding

Shriverilt võiks ju mõrudalt küsida, kust võtab ta moraalse kapitali sellistel justkui üksnes bioloogilist kogemust eeldatavatel teemadel rääkimiseks, aga  romaan on täitnud oma ülesande, paneb küsimusi esitama ja häirib lugejat.

Lionel Shriver, Me peame rääkima Kevinist. Varrak, 2008. Tõlkinud Triin Tael. 496 lk.

Kui mulle seda raamatut arvustamiseks pakuti, kuulsin, et lugu rääkivat naisest, kellel on oma last vaja (last, kes niisiis „ei sünni armastusest”, vaid frankensteinlikust eksperimendist, kuna tema ema soovib hilises keskeas teada, milline on lapsesaamine kui „kogemus”), projekti nimega Väike Mina; ning kuidas sellest sünnib laiem katastroof, kuna naine ei usaldanud armastust, ei olnud seda ehk kunagi tundnud ega võimeline tundma (ei olnud kõigepealt  kunagi tundnud bioloogilist tungi kesta).

Raamatu läbilugenuna leidsin, et raamat räägib küll lapse saamisest kui projektist, kuid mitte ainult sellest. Teos sisaldab mitmeid probleeme ja stereotüüpe, mida oskuslikult lahatakse, aga millele siiski lõplikku vastust ei anta. Ja kas peaks seda raamatus kirjeldatud lapsevanemate – keskealiste, elus üht-teist näinute, heal järjel ja keskmisest intelligentsemate (ühesõnaga, lugeja jaoks nn küüniliste  „antikangelastena” väljakäidud kodanlaste – kuid see on muidugi lugejalõks, selleks, et lugeja vaimustunult oigaks: „Säherdused jubedad tüübid tuleks lastest kindlasti eemal hoida!”) „eksperimenti” pidama kuritegelikumaks kui muud projektid; ning kas pole pea kõik siinilmas üks suur Kestmise Projekt? Ükskõik kui „sattumuslik” või „kalkulatsioonivaba” see ka näiliselt poleks. Isegi – üllatus, üllatus – armastus! 

Nii nagu paljudele naistele meeldivad ja sobivad armastuseks paremini või tunduvad „ihaldatavamad” või „usaldusväärsemad” mehed, kes on paremate geenidega, parema sümboolse kapitaliga ja edevamad, või kes suudavad neile pakkuda majanduslikku kindlustatust ehk paremat pesa, käituvad ju ka linnud-loomad samamoodi. Seda nimetatakse ka bioloogiliseks tungiks, inimeste maailmas kireks ja armastuseks, freudistlikult ka „ühiseks  neuroosiks” või psühhoosiks, lacanlikult Ihaks, enese peegelduseks Teise silmis, ning mille mõistust laostavam ja reaalsusega vähem kontaktis osa saab mööda umbes viie aasta jooksul, misjärel tekib (ükskõik kui suurest või metafüüsilisest kirest ka juttu poleks) võimalusel kodanlik kohandumine, millest väljumise tarbeks teeb (enamikul juhtudel) isaspool sageli abituid või vähem abituid katsetusi, aga mida hoiab tagasi alalhoidlik emaspool (kui tal  on rohkem tarmukust ja õnne, ning kui rivaal pole temast palju noorem – sugudevahelist solidaarsust, nimelt, Projekti sees ei eksisteeri, kuna Projekt on oma olemuselt alati konkurents), ja iga säärane kestmiseprojekt vajab loomulikult väärikat lõpuleviimist.

 

*

Ent olgu kõige ilusaga kuidas on, iga armunu jõuab oma vähem või rohkem kalkuleeritud „projektiga” kord reaalseni, eluaseme remondi ja argimuredeni, verelihal või vigiseva ja  nohuse voodikaaslaseni, ja pikaealise kestmise korral ka juba pisut kärbunud (küll kunagi imekaunite) jäsemeteni. Eneseanalüüsi puudumise või eksistentsi toetava vundament-fantaasia olemasoluta võib kes tahes armastuse apostlist saada ka oma Tühjuse (täitmatuse) ohver, ja läbi põruvad nii suuremad kui väiksemad projektid. Tõepoolest, armastuse olemuse ehk armastuse kui illusiooni mõistetamatuks jäämise peale on raske, et mitte öelda fataalne  rajada uut projekti nimega elu.

Selle mõistmiseks tuleb ka loobuda pidevast silmakirjalikust eneseeitusest ning seista reaalsega – oma küündimatuste ja vastumeelsustega teis(t)e suhtes – utreeritult, liigagi silmitsi, nagu seda teeb raamatu kangelanna Eva.

Iseasi, mis sellest välja tuleb – kui pea liiva alla peita, läheb muidugi paremini.

Oleks muidugi hõlbus moraliseerida või  nämmutada, et lugu räägib meile vaid „armastuse puudumisest”. Või püsiväärtuste kadumisest tänapäeva ühiskonnas. Või emainstinktita naisest. Kuigi sellest räägiks see justkui ka.

Ent kas ei kipu armastuski olema üks defineerimatu ja määratlematu igavikuline tunne, kahtlemata stereotüüp (ja seetõttu just nagu tabu), ning teatud osa sellega seonduva inimkäitumise analüüsimisest ja mõtestamisest selgelt tõrjutav. Ning, kas pole see ka üks küllasemaid  ja samas süütunnet tekitavamaid metafoore tänapäeva maailmas; kas pole see üks armastatumaid ja manipuleeritavamaid argumente; üks põhjapanevamaid mõisteid, mille retooriline võlu peab alati varjutama pealiskaudsuse, inimliku ülbuse ja/või ebaõigluse („Kas sina ei armastagi oma kodumaad?”, „Kas sinule ei olegi ligimene, Teine ja Võõras, armas?”)?

Selle teadmise taustal kerkivad kahtlemata esile just need teosed, kus neid asju natukenegi vähem stereotüüpselt lahatakse. Ei ole ime, et Shriveril oli oma romaanile algul raske kirjastajat leida.

 

*

Aga lisaks kõigele, mida me raamatusse projitseerida või sisse lugeda soovime, võtkem kõigepealt tõsiselt seda, mida autor ise The Guardiani intervjuus oma raamatu kohta ütleb: „Ma arvan, et Kevin on meelitanud publikut minu jutustaja Eva pärast, kes lubab endale  öelda kõike, mida emadelt ei oodata.”

Ema Eva ütleb järgmist: „Meile ei meeldi emad, kellele „ei meeldi” nende enda pojad. Ka mulle ei meeldi sellised emad eriti” (lk 492).

See, kuidas Eva oma pojast räägib, võib mõnele lugejale tunduda häirivalt tavatu: „Olen vaadanud Kevinit teiste inimeste rõõme rikkumas, seda on ta teinud suurema osa oma elust. Ma ei suuda kokku lugeda kordi, kui mul jäi mõne ema kraealust tulitama ajava hurjutamise  ajal kõrvu sõna lemmik – need punased kalossid, mis olid lasteaias kooki täis topitud, olid Jasoni lemmikjalanõud. Kevin võis vabalt olla pealt kuulnud, et see valge kaftan, mida ta tumedat viinamarjamahla täis pritsis, oli maani ulatuvate kleitide seast mu lemmik” (lk 309-310). Ometi tunnetab ema oma kohustust armastada „just seda last”.

Patoloogiline kiivus Teise naudingule ja hirmuäratavalt süstemaatiline või teadlik destruktsioon  saadavad justkui hävitamatut, võitmatut, igasuguse süütundeta ja ilma vähimagi leplikkusekübemeta Kevinit juba maast madalast. Teda ei iseloomusta mitte lapsik ja abitu jonn või lastele harjumuspärane nõudlikkus, vaid midagi palju peenemat, justkui mingi stiihiline kurjus kõrgemal astmel, mille ees tema „ebaõnnestunud” ema on jätkuvalt nõutu.

Kuigi peamiseks positiivseks mõjuteguriks inimese arengus on emotsionaalselt haritud  kasvukeskkond, on ka teada, et iga uue põlvkonnaga lisanduvad uued ja tundmatud võimalused isiksuse kujunemiseks; aste-astmelt edasi tekib üha enam kombinatsioone ja võimalusi nii heaks kui halvaks, ning iga edasiarenenud põlvkond on eelmiste heade või halbade geenide kvintessents. Nii nagu võivad ühte ajusse ja organismi koonduda ühiskonnas n-ö heaks peetavad iseloomuomadused, võivad manifesteeruda ka kõige hullemad, näiteks pärilik ajukeemia, psühhoosid ja/või psühhopatoloogiad, sotsiopaatia, tundmatu esiisa jõhkrus või allajäämine meelemürkidele, või ülbus ja liiderlikkus, mis võib olla küll üksainuke tõrvatilk geenide muidu tublilt kestnud ja kenas meepotis, kuid oma paratamatu pärilikkuse või pärilikkuse paratamatuse vastu siiski võidelda ei saa, rikkudes kogu ülejäänud elu; ning millega ka humaanseimgi kasvatus või psühhoanalüüs kuidagimoodi  toime ei tule. Niisiis pole ka Kevini ignorantsetes irvitustes tegelikult midagi müstilist või seletamatut: keskajal arvutasid numeroloogid saatana numbrit, praegusel ajal öeldakse – viletsad geenid, halb õnn.

Või, rahvakeeli – iseloom on saatus. Kus ja millal midagi n-ö viltu läheb või mõni ebameeldiv isiksusejoon välja lööb, ei osata harilikult ennustada.  Ometi võetakse risk, sest inimeste usk „defineerimatusse armastusse” ehk instinkti „kesta” püsib. Sellest riskist räägib Shriver ka.

Shriver inimesena ei ole labiilne paaria ega ebaõnnestunud ema. Ta pole ka, konservatiivse lugeja naudinguks või meelehärmiks, „vanatüdruk”  või „meestevihkaja” (mis on alati sobilik argument tabuteemade käsitleja vastu, juhul kui viimane on naissoost, nagu juhtus Jelinekiga). Ta kirjutab sellest, millest me küll mõtleme, aga millest meile ei meeldi rääkida. Ta on kaasaegne naiskirjanik selle parimas tähenduses, sündinud 18. mail 1957. aastal. „Ma ei usu, et selline asi nagu „õnnelik abielu” on üldse olemas,” ütleb džäss-trummar Jeff Williamsiga  abielus Shriver ühes oma intervjuus soomlastele, „elu on palju keerulisem.” Reaalsusega kontaktis seisukoht, kas pole? Jättes kõrvale üha täiuslikumad peegeldused või ideaalse „keemia”, või lihtsalt paremini teineteisega haakuvad „ühised neuroosid” – täiesti müstiliselt müstikavaba.

Elu on, tõepoolest, palju keerulisem – see on kohandumine elu endaga. Kevini ja tema ema lugu räägib ka äärmuseni  tunnetatud ja otsekui naeruväärsuseni viidud suutmatusest kohanduda.

 

*

Keskealiste õhtusöögi ajal kibedaid mõtteid mõlgutav klassi-kuulumatu Eva tunnistab: „Omaenda pettumuseks avastasin, et mulle ei piisa säärasest täiesti toredast lõunast koos täiesti toredate inimestega. Ma oleksin eelistanud tüli, aga miks? Kas need kaks tüdrukut polnud nii võluvad, kui üldse olla võis? Miks mind häiris, et nad kogu aeg vahele segasid ja kogu  pärastlõuna ajal ei saanud ma ainsatki mõtet lõpetada?”, ja jätkab oma pöördumises mehe poole: „Sina pidasid lunastust tahteavalduseks. Sa halvustasid inimesi (minusuguseid inimesi) nende jonnakalt ebamäärase rahulolematuse pärast, sest võimetus mõista elusolemise lihtsat oivalisust andis aimu iseloomunõrkusest. Sa vihkasid pipse sööjaid, hüpohondrikuid ja snoobe, kes kirtsutavad filmi „Helluse keeles” peale nina ainult seepärast, et see on populaarne.  Kenad söömad, kena elamine, kenad inimesed – mida enamat võisin ma tahta?” (lk 24-25).

Ning näitab avameelselt, kuidas seesuguse iseka leppimatuse eksistentsiaalne sisevõitlus on määratud kaotama: ülitundlik-ülemõtlev, haritud ja seejuures enda vastu aus kaasaegne inimene justkui ei olegi enam võimeline pöörduma „elusolemise lihtsa oivalisuse” juurde nii, et ta ei hakkaks seejuures kannatades  endale ja teistele valetama (või, et temast ei saaks hoopistükkis eremiit).

Kohanematu Eva koostab ausa ja eksistentsialistliku, läbinisti negatiivse nimekirja, mis talle Projekti teostades ei istuks ning mis võiks olla ühtlasi ligimese liigläheduse talumatuse manifest: „Mõttetu seltskondlik elu. (Ma polnud iialgi normaalset vestlust maha pidanud, kui toas oli sõbra viieaastane laps.) Ent võtmesõnaks selles nimekirjas on siiski „teised  inimesed”. (Lastevanemate koosolekud. Balletiõpetajad. Laste väljakannatamatud sõbrad ja nende väljakannatamatud vanemad)” (lk 38).

Eksistentsiaalne üksildus tundub Evale olevat armsam, tugevam kui paanika üksildase surma ees, mida aitaks leevendada järeltulija kui Projekt. Ent seda oma sisetunnet ja tõelist armastust ta lõpuni usaldada ei julge. Ta justkui teeks midagi kummalisest inertsist, mida ta nagu peaks tegema, et ennast õigustada, et lõpuks ometi kord klassi kuuluda või oma olemise võlga tasuda, ning püüab oma sisima, valdava vastumeelsuse ligimese liigläheduse ees kohusetundlikult „mõtestatud naudinguks” ümber pöörata. Ning  õpib seda naudingut omal inimlikul moel tundmagi. Nii nagu me kõik aeg-ajalt teeme.

Läbi Eva vastumeelsuste räägib Shriver meie kõigi vähem või rohkem varjatud vastumeelsusetunnetest, ja nimetab neid tundeid nimepidi.

Shriver kirjeldab briljantselt ja halastamatult ka vanemate alateadlikke ootusi nn ilmaletoomise  võla tasumise asjus, mida lapsed tegema peaksid (näiteks pärl tema kangelanna Eva suust: „Ainult kõige perverssem ema võib tunda oma vaevu tasutuna seetõttu, et lõpuks ootab ka tema tütart jõletu elu”, lk 39).

Tabavalt iseloomustab Shriver ka psühholoogilist vastutust, mille võtavad lapsed süütundliku tänutunde ajel oma vanemate õnne eest: „Oh, Franklin, muidugi ma teadsin, et laps ei saa meest asendada, sest ma olin näinud  oma venda kühmus surve all olla „majas väike peremees”, kirjeldab Eva oma venda, „olin näinud, kuidas teda piinas, et ema otsis ikka ja jälle tema näost sarnasusi selle eatu fotoga kaminasimsil. See polnud aus. Giles isegi ei mäletanud meie isa, kes suri, kui ta oli kolmene, ja kes oli ammu-ammu muutunud lihast ja verest isast, kes lödistas oma lipsu peale suppi, pikaks tõmmuks ikooniks, kes kõrgus kamina kohal oma plekitu lennuväemundriga,  olles laitmatu võrdkuju kõigele sellele, mida see poiss polnud. /—/ Kui ta 1999. aasta kevadel end mind külastama sundis ja meil midagi öelda ega teha polnud, punastas ta sõnatust vimmast, sest ma olin äratanud temas ellu sellesama küündimatustunde, millest tema lapsepõlv läbi imbunud oli. /—/ Tema ainus ambitsioon on silmapaistmatus, sest ükskõik millist lähemat silmitsust seostab Giles puudulikuks olemisega” (lk 65-66).

Laps viimaks käes, hakkab temaga tegelemine Evale meeldima siis, kui ta suudab ennast kehtestada ja tunnetab oma isedust, näitab välja oma inimeseks-olemist ja emotsioone, ning astub oidipaalsesse faasi jõudnud jõnglase nõudmistele vastu, võttes temalt leebelt, aga otsustavalt ära veepüstoli, millega poiss kolimisele appi tulnud töömehi terroriseerib (suunates püstoliotsa nende püksiaugu kohale, et jätta muljet, nagu oleksid töömehed püksi teinud), olles last eelnevalt mitu korda kenasti  hoiatanud ja töömeeste ebameeldivat märga olukorda kirjeldanud. Ka potilkäimine ei tundu Kevinil õnnestuvat, kuigi vanemad teevad talle selles asjas „häbelikke ettepanekuid”, „umbes kaks aastat pärast seda, kui enamik lapsi juba vett tõmbab, nii et maja kajab”.

Kannatusi Kevinile ja tema emale muidugi jagub:

„Anna mu püstol tagasi, kohe.” See polnud mingi vingumine emmekese väsitamiseks,  vaid ultimaatum. Teist võimalust mulle anda ei kavatsetud” (lk 191). Väändunud (ameerikaliku?) vanema-armastuse võluvormeli „lapsedon-nii-armsad-sellepärast-võivad-nad-kõiketeha-kas-teie-lollid-penskarid-ei-armastagilapsi!??” asemel vana hea konservatiivse (teist inimest respekteeriva) kasvatusmudeli ajutine kehtestamine tundub Evale olevat ainus inimlik väljapääs. Lapsed on eelkõige inimesed; ka ema on inimene, ning lõppeks muidu kõigiti  vabameelse naise kannatus katkebki: ta lõhub oma kingakontsadega poja veepüstoli, ning võidab oma destruktiivse käitumisega vähemalt ühe moraalse lahingu. Tõepoolest, kui vanemad eneses haavatavat inimest ei tunnista ja seda Projekti reetmise hirmus aina tõrjuvad, jäävadki nad infantiilseteks ning kaitsevad ka oma järeltulijate alalist infantiilsust – empaatia puudumist ja suutmatust asetada ennast korrakski teise inimese olukorda. 

Ameerikalikku suhtumist lastesse kirjeldab ka Shriver ise oma intervjuus The Guardianile: „Romaanides kirjeldatakse lapsi rutiinselt kui imetlusväärseid titakesi, kes kargavad õhtusöögilauas esile eakohatute tarkustega. Oh, nad võivad küll olla natuke kärarikkad, aga mis tahes vähem võluv käitumine pole kunagi nende süü: nad vajavad kas puhkust või nende vanemad parajasti lahutavad.

See parfümeeritud ja süütu versioon lapsepõlvest ei sobi kokku minu mälestustega lapsepõlvest.” Niisiis, lapsed võivad olla isegi julmad, aga vanemad ei soovi seda sageli näha ega ohjeldada või selle sügavamaid põhjuseid analüüsida, kuna see eeldaks justkui iseenda reetmist – armastuse kui projekti reetmist.

Eva õnnetunne emadusest tundub üha kasvavat piiride kehtestamisega: „Kevini hoiak oli vaikiv, keha lõtv, kuid mask reetis teda: sisimas ta raevutses. Ta vihkas mind kõigest hingest, ja  ma olin õnnelik nagu troll.” Millegipärast aga Eva piiride seadmine ei toimi. Kuigi pea kõik väikelapsed on destruktiivsed, teatud faasides aktiivsemalt ja teistes latentsemalt, tundub kirjutaja loodud poisi monotoonne destruktiivsus olevat pigem geneetilist kui psühhoanalüütilist laadi. Siiski, ka isa-suhe, olgugi et isa on poisil „olemas”, tundub jäävat kuidagi poolikuks ja puudulikuks, üksnes n-ö sümboolsele tasandile (vastutajaks ja vastutuse kandjaks,  piiride seadjaks ja n-ö moraalse eeskuju näitajaks tundub selle juhtumi puhul olevat peamiselt üksnes ema Eva; isa ei ole suurt kirjeldatud „hea ja kurja tundmise puu” teemadel Kevinile loenguid pidamas). Isa pole Kevinile ka autoriteet, teda nimetab Kevin tema veidrast nimest tulenevalt Härra Plastikuks ega näi teda karvavõrdki sallivat (või siis on tema tunded väga hästi varjatult ambivalentsed).

Kevin ei oska ka mängida, ta lööb mänguasjad  jalaga eemale: „Kevin aimas juba, et kiindumus – kas või üksnes veepüstolisse – teeb teda haavatavaks” (lk 191). Niisamuti ei tohi emad emotsioone näidata, sest siis osutuvad nad nõrgaks. Eva näitab ennast sageli üksnes ja ainult inimese, mitte pimeda kanaemana, kuid tema õnnetuseks ei peegelda poeg midagi vastu. Kriitik Venla Hiidensalo kirjutab raamatust järgnevalt: „Lapsi peetakse meie kultuuris  puhasteks olevusteks, keda tsivilisatsioon ei ole veel rikkunud. Lionel Shriver rikub seda tabu, kirjutades koletislapsest, kes on ema meelest juba sündimisest saati vastik. Niisamuti kirjeldab ta tabavalt kaasaegsete vanemate abitust kasvatusõpikute keelepruugi ning omade seaduste järgi liikuva maailma vahel.” (Nykypäivä 29. XII 2006). Umbes niisamuti arvas omal ajal ka Freud.

Juba suurekssirgunud Kevinis leidub siiski ka tunnustamisväärset, näiteks printsipiaalsus, psühholoogiline läbinägelikkus ja mõningane anarhism: „Umbes nii nagu John Updike nimetab Tom Wolfe’i leheneegriks, on Kevinil varuks eriline põlgus Luke Woodhami, Mississippist Pearlist pärit „lõunaka” jaoks.  Ta kiidab heaks ideoloogilise tulipunkti, kuid põlastab pompoosset moraliseerimist, nagu ka iga sellist koolitulistajaks pürgijat, kes ei suuda oma arvamusi eemale hoida – ja nagu selgus, ei suutnud Woodham enne oma nii-öelda kunagise pruudi 30-kaliibrise jahipüssiga vagaseks tegemist vastu panna ja andis klassis sõbrale kirjakese, kus seisis (ja sa peaksid kuulma oma poja vinguvat interpretatsiooni): 

„Ma tapsin, sest minusuguseid inimesi koheldakse iga päev halvasti. Ma tegin seda selleks, et näidata ühiskonnale: nügi meid ja me nügime vastu.” Kevin mõistis totaalselt ebacoolina hukka Woodhami vigina „Prime Time Live’is”, tatt tema oranžidele tunkedele tilkumas: „Ma olen isiksus! Ma pole mingi türann. Ma pole saatanast ja mul on süda ja mul on tunded!” Woodham tunnistas,  et peksis soojenduseks oma koera Sparkyt kaikaga, mässis peni kilekotti, pistis ta tulemasina süütevedelikuga põlema ja kuulas tema niuksumist, enne kui looma tiiki viskas, ja pärast põhjalikku vaagimist otsustas Kevin, et loomapiinamine on klišee. Iseäranis hukkamõistvalt suhtub ta aga  sellesse, kuidas too vinguv olend üritas satanistlikku sekti süüdistades vastutusest kõrvale vingerdada. Lugu ise oli muidugi teatraalselt hoogne, aga Kevin pidas omaenda kätetööst lahtiütlemist mitte üksnes ebaväärikaks, vaid ka oma hõimu reetmiseks” (lk 212).

Või kiretu konstateering igasugust tundelisust vihkava sotsiopaadi Kevini poolt: „„Kõik mu kooli õpilased on ebastabiilsed, paps. Nad mängivad ainult vägivaldseid arvutimänge ja vaatavad ainult vägivaldseid filme. Nõustaja juures käiakse ainult selle’ks, et tunnist minema pääseda, ja kõik, mis sa talle räägid, on pläma. Veel midagi?” teatab igasugust tundelisust vihkav sotsiopaat Kevin oma isale” (lk 388).

‘Miks siis nii läheb, ja kas vanemad (ja eriti ema) on alati süüdi?

Kas neil on päris oma, nendele kuuluv Süü ehk lõputu vastutuskoorem? Shriver ütleb The Guardiani intervjuus, et kuna lapsi peetakse  süütuteks, on nende metsik või julm käitumine alati taandatav vanemlikule süüle. Koolitulistamisedki aetakse peaaegu alati vanemate kraesse, ent samas ei võivat vanemad tunnistada isegi mööduvat ebameeldivustunnet oma laste suhtes.

Ehk teisisõnu, kuna lapsi käsitletakse ühiskonnas reeglina tagajärje, mitte niivõrd iseenda põhjusena, mõjutab see mõtteviis ka inimese edasist personaalset vastutust ning  annab rohelise tee ka kurjategijatele ennast ohvrina tunda.

Tõlkija lisab raamatu järelsõnas: „Iga kord tahavad lugejad autorilt teada saada, kas Kevini kurjus oli kaasasündinud või ema süü”. Ja Shriveril on kombeks vastata: „Kui ma 400 leheküljel sellele küsimusele vastamast keeldusin, siis miks peaksin ma nüüdki vastama?” Tõepoolest, kas pole mitte kogu maailm ja iga tegu üksteisega seotud, ja kõik see, mis  toimub kas või suletud uste taga, mõjutab märkamatult kogu universumi? Kui suur on terve heaoluühiskonna vastutus selle eest, et inimes(t)e personaalse vastutuse mõiste on hägustunud? aga Kust me siis saame teada kurjuse tegelikku päritolu? Kirjandus meile vastust ei anna ja Shriver ei vasta. Seega pole mõtet moraliseerida. Me kõik võiksime olla Kevinid, aga ohakem heakodanlikult ja tänulikult, et meil on lihtsalt paremini läinud. 

Shriver justkui ütleks ka: me kõik oleme koletised, kuni me ei tea, mis asi see koletislikkus on. Vähesed suudavad seda koletist endas tundma õppida.

Heakodanliku ärevusega mõtlesin, et ega kirjanik oma lapsest ei kirjuta, ja ohkasin niisama heakodanlikult ja kergendatult. Shriverilt võiks ju mõrudalt küsida, kust võtab ta moraalse kapitali sellistel justkui üksnes bioloogilist kogemust eeldatavatel teemadel rääkimiseks, aga romaan on täitnud oma ülesande, paneb küsimusi esitama ja häirib lugejat: „Pikapeale hakkab häirima ka lõputu ja äärmusfeministlikult mõjuv jauramine ümber emainstinktita Eva,” kirjutab raamatust Gerda Kordemets (Õhtuleht 18. X 2008).

Tõepoolest, selle asemel et kaitsta oma rinnal sarimõrtsukast madu, toimub see, mida emad tavaliselt ei tee, s.o kodanlikust ahviarmastusest  lahtiütlemine, hülgamine, „projektist” loobumine, tegelik vastutuse võtmine, oma vastutusvõimetuse avalik tunnistamine ehk emainstinkti ratsionaliseerimine ja omamoodi moraalne seisukohavõtt:

„Olin rikkunud kõige ürgsemat reeglit, rüvetanud kõige pühamat sidet. Oleksin ma selle asemel kinnitanud kõigi nende vastupidist tõestavate karmide asitõendimägede kiuste Kevini süütust, oleksin ma sõimanud  tema „piinajaid”, kes ta niikaugele viinud olid, oleksin ma kinnitanud, et pärast seda, kui ta hakkas Prozacit võtma, „oli ta hoopis teine poiss”. /—/ „Selle asemel kirjeldati mu käitumist ajalehtedes korduvalt kui „trotslikku”, samal ajal avaldati mu ebameeldivaid iseloomustusi omaenda liha ja vere kohta ilma kommentaarideta, nõrutades mind nii viimseni tühjaks. Kui KK-l oli emaks säherdune lumekuninganna, siis pole mingi ime, täheldas  meie kohalik Journal News, et temast paha poiss sai,” pihib Shriveri minajutustaja (lk 492). Emaarmastus muidugi lõplikult ei kao; ja Eva tunnistab, et on sedavõrd kurnatud ja segaduses, et armastab veel oma poega üksnes meeleheitest või isegi laiskusest.

„Kuid vaenulikkuse viimse piirini proovilepanekuga peab olema võimalik teenida ära kiindumust, tuua inimesed just nimelt nende äratõukamise aktiga lähemale” (lk  493). Lepliku ema voodilinadki on poja vanglast pääsemise ootel tema „teenistusvalmis korteri” teises magamistoas puhtad.

See raamat on Shriveri armastusväärseim laps.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht