Prisked printsessid ja loppis lohed

Janika Läänemets

2013. aasta kevadel korraldas Eesti lastekirjanduse keskus koostöös Eesti kujundusgraafikute liidu, Eesti instituudiga Ungaris ja Ungari instituudiga Eestis kahe riigi illustraatorite ühisnäituse „Ristipidi lood“, kus esitleti kunstnike sugulasrahvaste muinasjuttudest inspireeritud töid. Eesti illustraatorid kandsid pildikeelde üle ungari ja ungari kunstnikud eesti autorite lugusid. Projekti üks eesmärk oli julgustada hõimlasi edasisele ühistööle raamatuillustratsiooni vallas.* Anne Pikkovi joonistustega Péter Dóka „Lilla Kuningatütar“ on selle ettevõtmise vili.

Nimelt oli Dóka üks neist ungari lastekirjanikest, kes näituse tarbeks muinasjutu paberile pani. Kõnealuse, arutlusel olevale teoselegi nime andva loo valis teiste seas illustreerimiseks ka Pikkov. Kirjanikule jätsid graafiku pildid nõnda sügava mulje, et ta otsustas eestlannaga koostöös anda välja terve raamatutäie oma muinaslugusid. Ungaris ilmus jutukogu möödunud aastal, eesti keelde jõudis see Reet Klettenbergi vahendusel tänavu augustis.

„Lilla Kuningatütar“ on lastekirjaniku ja filmitegija Péter Dóka esimene eesti keelde tõlgitud teos. Valimikus on üheksa nüüdisaegset muinaslugu, kus sõidetakse tõukeratastega, kantakse päikeseprille ja peetakse basseinipidusid. Seejuures ei puudu ka ballid, mõõgad ja võlujoogid. Tegelaskondki on klassikalistest muinaslugudest tuttav: keisrid, kuningad, printsid, printsessid, rüütlid, lohed, hiiglased ja võlurid. Ainult et nood tüüptegelased on kõike muud kui tüüpilised. Dóka kuningatütred on paksud ja ropu suuga, kuningapojad jällegi ülitundlikud raamatukoid. Lohed kannatavad armuvalu käes, viskavad viina ja luuletavad. Võluril puudub võlujõud. Ka tüüpolukorrad ei kulge traditsioonilist rada pidi. Kuningatütar armub kangelase asemel hoopis lohesse, printsessiröövid on lavastatud, ärapõlatud kosilased asutavad klubi ja armastajad lasevad kuningriigi pankrotti.

Autor on võtnud klassikalised muinasjutumotiivid ja need pea peale pööranud. Sealjuures on ta vältinud irooniat ja sarkasmi, eelistanud pigem heatujulist paroodiat. See on ühteaegu mäng ja huumorirüüsse maskeeritud mõtisklus muinasjutu olemuse üle. Nihestatuse tajumine paneb otsima selle tekkepõhjusi, mis omakorda suunab tähelepanu tervikult osadele ning sunnib vaagima nende omavahelist suhet. Mis ikkagi teeb muinasjutust muinasjutu ja kust läheb piir alternatiivse ja autonoomse vahel?

Nagu eespool vihjatud, on Dóka muinaslugude põhilaad koomiline. Jutustaja kõneleb lõbusal, muhedal toonil, kohkumata samal ajal tagasi ka musta huumori ees. See ei tähenda aga, nagu oleks jutukogu tervenisti naljale ja naerule üles ehitatud. Sageli hiilivad tõsisemad noodid peaaegu märkamatult lugudesse sisse. Valimiku avajutus „Kuningapoeg Põmmu“ leiame näiteks seni muretu lustiga kulgenud loo lõpust remargi selle kohta, kuidas kuningas oma poega esimest korda pärast tolle sündi uhkusega vaatas. Korraga omandab tekst hoopis uue tähenduse ja enne kerglasena paistnud jutuke ootamatu sügavuse. Kui kõnealuses loos mõjub tooni vahetumine lõpu eel veidi üllatuslikult, siis nii mitmeski teises muinasjutus on koomika ja tõsimeelsus narratiivis läbivalt ühte põimitud. Dóka on kombineerinud osavalt huumorit ja südamlikkust („Lilla Kuningatütar“, „Õunaõis“), paiguti lausa koomilist ja traagilist („Palavon ja Purpurike“). Joonistub välja spekter, mille ühte otsa asetuvad puhtad naljalood („Paalinka-lohe“, „Hilja-Silja“) ja teise valdavalt tõsised, üksnes kergelt huumoriga vürtsitatud jutustused („Baraka“, „Viimane hiiglane“).

Erandiks on lugu pealkirjaga „Klaas vett“, mis seisab ülejäänutest selgelt lahus. See on sünge, õudussugemetega sümbolistlik jutt, Stephen Kingi ja Maurice Maeterlincki laadi omamoodi segu, mille võiks leida pigem mõne modernisti lühiproosakogumikust kui roosakaanelisest lasteraamatust. Tegu on valimiku kõige mitmekihilisema ja ühtlasi huvitavama tekstiga, kus käsitletakse selliseid teemasid nagu elu ja surm, kinnisideelisus ja eesmärgitus ning armastus kui kannatuse ja hukatuse allikas.

Just armastus on raamatus läbiv teema. Nii nagu varieerub lugude tonaalsus, kujutatakse sedagi jutustuseti väga mitmest küljest. Armastus võib olla nii õnne ja naeru kui ka kurbuse ja pisarate lätteks. See võib ülendada („Palavon ja Purpurike“), hullutada („Lilla Kuningatütar“) ja päästa elu („Baraka“), kuid panna ka pettumust pudelisse uputama („Paalinkalohe“), teha pimedaks kaaslase vigade osas ja murda südame („Viimane hiiglane“), isegi hävitada („Klaas vett“). Ühes on autor aga veendunud: armastust sundida ei saa. Kogumiku nimiloos on armastajad teineteise külge liidetud ega suuda kuidagi käest lahti lasta. Kiindumusest saab haigus, mürgine maania. Alles needusest vabanenuina saavad nad viimaks kogeda armastuse tõelist, siirast tunnet: „Nad võtsid teineteisel käest kinni ja väga hea oli käest hoida nii, et kui tahad, saad ükskõik millal lahti lasta. [—] Aga kummaline on see, et ometi ei lasknud nad enam kunagi käest lahti“ (lk 36).

Dóka muinasjutud tasub avastada nii lastel kui täiskasvanutel. Kui millegi üle vaielda, siis selle, kas kirjastuse määratud kuus eluaastat raamatu lugeja soovitusliku miinimumvanusena ehk liiga vähe pole. Nimelt puudutatakse teoses mitmeid eelkooliealisele lapsele kaheldava sobivusega teemasid nagu alkoholism, ärakasutamine ja truudusetus. Lisaks on osa lugusid tugevalt erootilise alatooniga (nt „Viimane hiiglane“, mis sarnaneb paljuski Tuglase novelliga „Maailma lõpus“). Teistel ei tasu aga lasta end raamatu lustaka pildiga roosal kaanel eemale peletada – aeg-ajalt veidi lapsemeelsust ei tee kellelegi paha.

* Eesti ja ungari muinaslood saavad kokku näitusel „Ristipidi lood“. – Eesti Lastekirjanduse Keskus 1. III 2013. http://www.elk.ee/?p=6522

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar