„Prima vista” uuris eestlaste lugemisharjumusi

Annika Markson

Eestlaste lugemisharjumusi on uuritud aastaid. Mahukaid analüüse on kooliõpilaste lugemusest teinud näiteks Helin Puksand ja Liivia Rebane, emakeeleõpetajate harjumusi uuris mullu magistritöös Mai Perillus, raamatukogud jälgivad pingsalt lugejate laenutusi. Mida uut saaks enam selles valdkonnas uurida? Kas kõik pole juba risti-põiki läbi vaadeldud?

Kirjandusfestivali „Prima vista” korraldajad palusid aga sel aastal lugejatel endil pöörata tähelepanu oma pere lugemusele ning teha selle põhjal järeldusi ja ettepanekuid, et muuta praegust olukorda (kui on vaja muuta). Valik kirjutatud lugudest pandi pealkirja „Lugemise vabadus” all kaante vahele ning köideti trükimuuseumis raamatuteks. Siinne ülevaade on läbinisti subjektiivne, põhinedes vaid neil 135 saadetud tekstil.
Õpilaste ülekaal oli osalejate seas märgatav: 135 kirjutajast 113 olid kooliõpilased ja kõigest 22 vanemad. Omakorda õpilaste hulgas oli 39 poissi ja 74 tüdrukut. Kõige nooremad osalejad olid IV klassi õpilased ja vanim 78aastane naisterahvas. Jutustati kõigist pereliikmetest: lastelastest, lastest, õdedest-vendadest, vanematest, vanavanematest, isegi koertest (kellel olevat parematki teha, kui lugeda).  
Kõige suuremad lugejad on ülekaalukalt emad. Nemad armastavad reisiraamatuid (peamiselt „Minu …” sarja), kriminaal- ja armastusromaane. Vahel võtavad nad käsile ka mõne fantaasia- või ulmeteose. Seda kõike muidugi siis, kui tööl on käidud, kodu korras ja soe toit laual. Kui tööl või kodus askeldamist liiga palju, siis piirdutakse ajalehtede-ajakirjade sirvimisega. Viimaste seas on populaarsed käsitöö-, aiandus- ja kokandusajakirjad ning Naised, Kroonika, Eesti Naine ja Cosmopolitan. Emad leiavad veidi rohkem aega lugemiseks alles siis, kui lapsed on suureks kasvanud. Näiteks Anni ema on lubanud, et pensionärina hakkab ta lugema rohkem kui kunagi varem. Eeskujuks saaks ta võtta Ingridi, kes on üles kasvatanud viis last ja loeb nüüd aastas läbi keskmiselt sada raamatut.
Tekstidest võis välja lugeda, et nn tüüpiline isa (ja ka vanaisa) raamatut ei loe ja vaatab pigem televiisorit või tegutseb aias. Näiteks Mark kirjutab, et tema isale lugemine ei meeldi, aga ta on niisama lahe – lahendab ajalehest ristsõnu. Suuremalt jaolt loevadki isad ainult ajalehti (populaarsed on Postimees, Eesti Päevaleht ja maakonnalehed) ja vahel harva mõne kuulsa inimese elulugu. Need, kellele meeldib rohkem lugeda, on pühendunud jäägitult ajaloole ja kitsamalt sõdadele (selline tendents võib olla tingitud praegusest olukorrast maailmas, kuid ei pruugi). Isad ei ava raamatukaasi väga tihti, kuid kui nad juba lugema on hakanud, siis teevad nad seda intensiivselt: mahukas teos loetakse läbi väga kiiresti. Kui isad lugeda soovivad, siis leiavad nad erinevalt emadest selleks alati aega. Isad erinevad emadest sellegi poolest, et loevad üha enam tekste arvutist. Iga isa loeb ka erialakirjandust, olgu selleks siis tehnika, (moto)sport, loodus- või kirjandusteadus.
Lugemine nihkub aina enam virtuaalsfääridesse. Seda ilmestab tõsiasi, et kui mõne aasta eest tellisid pered endale mitmed ajalehed koju, siis nüüd käib kodus vaid üks või kaks väljaannet. Eriti noored ja isad eelistavad lugeda uudiseid internetist, kuna sinna laaditakse teave kiiremini üles ja see tundub mugavam. Vaid vanaemadel-vanaisadel käivad kodus paberväljaanded, sest neile pakub leht terveks päevaks jutuainet ja paberiga saab õhtul ka sauna kütta.
Kooliõpilaste kindlad lemmikud on noorsooromaanid, sest nende tegelastega saavad lugejad end samastada. Nii poistele kui tüdrukutele meeldivad kaasahaarava laadi pärast ka fantaasia- ja krimiromaanid. Huvitavaks peetakse üldjuhul sellist teost, mille sündmustikul on tõepõhi all. Kui tegevustik on põnev, siis tunneb Maria, et ta on nagu üks raamatu tegelastest. Elisabethile meeldivad samuti noorsooromaanid, aga tema arvates on seal liiga palju roppusi. Karin arvab, et talle ei meeldi noorteromaanid üldse, eriti eesti noortekirjandus, sest „sisu on üsnagi kattuv ja tegelased jätavad rumalalt naiivse mulje”.
Kirjanduse „liik”, mis suurele osale õpilastest ei meeldi, on kooli kohustuslik kirjandus. Seda peetakse üldjuhul igavaks. Liis võrdleb põneva ja igava raamatu lugemist: „Kui on põnev raamat, võin end liigagi kauaks lugema unustada. Kui on aga igavam kohustuslik raamat, siis ei loe võib-olla ühte lehekülgegi. See-eest aitavad sellised raamatud hästi magama jääda.” Kohustuslik lugemine pole probleemiks ainult tänapäeva noortele. Ka mõnikümmend aastat tagasi koolis käinud Jaanus meenutab, et õpetaja määratud raamatute lugemine läks vaevaliselt, vaatamata sellele, et ta õppis kirjanduskallakuga klassis. Alati leidub ka inimesi, kes näevad olukorras midagi positiivset. Helen kirjutab: „Eriti tihti loen ise siis, kui pean kohustuslikku kirjandust lugema, sest siis on raamat mulle soovitatud ja ma ei pea ise pusima, et leida huvitavat lugemist. Mulle see sobib!”
Kindel on see, et kohustuslikku kirjandust ära kaotada ei saa, seda mõistavad koolinoored isegi. Tekstides toodi välja mitmeid lugemise kasutegureid, näiteks, et lugemine suurendab sõnavara, arendab fantaasiat, loovust ja tundemaailma. Kooliõpilastele on head tulemused olulised ning seetõttu mainiti korduvalt, et tänu lugemisele saab koolis paremaid hindeid, lõpukirjandi eest rohkem punke ning lugeja tuleb ülikoolis edukamalt toime. Piret teab küll, et raamatud laiendavad silmaringi, aga arvab, et noored ei taipa seda, kuna on üles kasvanud tehnikasajandil. See aga ei tee neid vanemate põlvkondade esindajatest alaväärsemaks, vaid erinevaks: „Ma ei väida, et noored, kes alalõpmata arvutis istuvad, oleksid rumalad. Vastupidi. Me oleme targad, sest oskame lugeda seda, mis toimub internetis.” Raamatu lugemisele leitakse veebist imelihtsalt alternatiive: saab ju otsida üles sisukokkuvõtte või vaadata teose põhjal tehtud filmi. Noora võrdleb raamatu lugemist ja filmi vaatamist: „Paljud noored vaatavad pigem filme, kui loevad raamatu läbi. Vahel võibki olla nii, et film on parem kui raamat, aga seda saab ainult siis teada, kui loed raamatu läbi. Telekat jõllitades lähed ainult lollimaks, sest aju ei viitsi siis ju töötada.”
Küsimuses, kas noor tuleks suunata lugemise juurde, ollakse eri arvamusel. Lugemiskohustusega kaasneb tugev vastumeelsus raamatute suhtes, aga lugemist ei saa noore inimese puhul päris vabaks ka lasta. Ingridi arvates on tähtis, et lapsele satuks kätte raamatud, mis talle meeldivad, sest „kui mitu korda järjest juhtud lugema raamatut, mis ei meeldi, võib kergelt lugemise suhtes vastumeelsus tekkida”. Mari arvab, et olulisem on noore enda panus oma lugemisharjumusse, sest liiga tihti „õhutatakse vanemaid lapsele raamatut kätte toppima, mitmel moel huvi tekitama ja last kultuuriga igast küljest ümbritsema”. Nende kahe äärmusliku arvamuse vahele jääb kuldne kesktee: Annaliisa arvates tuleks lapsi julgustada, mitte sundida lugema.
Vanemad mõjutavad sageli oma lugemusega laste tekstieelistusi, kuid mitte alati. Meile kirjutanute seas on selliseid peresid, kus ema-isa loevad palju, aga laps peaaegu üldse mitte, ja vastupidi. On ka üks kindel tegevus, mille abil süstida lapsesse raamatuarmastust – unejuttude lugemine. Kui esimene lugemisega seotud kogemus jätab positiivse mulje, siis võib loota, et see tunne ei kao kunagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming