Priit Kruus

 

/taTu. show me love/

Ma tahan nüüd, et sa kujutaksid ennast ette kinosaali.

Kujuta ette, kuidas sa istud pehmes punases superkino toolis, käe all liitrine tops punase sildiga jooki. Tuled seintel on ära kustutatud, sa lükkad piletikontsu oma tagataskusse ja vaatad ekraanile. Seanss hakkab pihta.

 Sinises jopes tüse poiss, kes sinu kõrval laiutab, lülitab välja oma vilkuva telefoni. Pimeduses näed sa ainult valget lina. Sinna peale mõtle minu jutu nimi. Mõtle see välja.

 Samal ajal, kui sa seda teed, ära lase end närvi ajada väiksel tüdrukul, kes põntsutab oma ketsidega vastu sinu istme seljatuge. Keskendu hoopis loole, mis hakkab rulluma valgel linal umbes kaheksa meetri kaugusel. Ma usun, et sulle meeldib istuda saalis kuskil keskel.

Mõtle nii, et sinu maailmal ? kortsus kinopiletil sinu tagataskus, jahedal joogitopsil sinu käe all ja sellel valgel linal ?, sellel kõigel on palju ühist minu maailmaga. Me peamegi olema sarnased. Sest juhtus nii, et see lugu ei kirjuta ennast ise. Mul on vaja, et sa kujutaksid asju ette päris toonides. Tunneksid lõhnu, helisid ja neid ägedaid lainetusi, mida tekitab sinu kõht. Kui mina midagi ütlen, siis sina telli oma ajult mõni ägedam elamus. Telli oma fantaasialt kaks topeltvärinaga emotsiooni. Näiteks nüüd.

Võib juhtuda, et sa ehmatad, sest kõlaritest ei kosta enam vaevukuuldavat sahinat ja äkilise mürtsuga läheb mängima madal rütmiline bass. Sinna lööb sisse elektrooniline pirin ja see tekitab sinus äreva tunde. Sa hakkad ühtäkki kahtlema, et äkki ei tunnegi sa väikse tüdruku jalalööke oma seljal lihtsalt seetõttu, et mina mõtlesin välja need nr 34 suurusega ketsid. See toimus kakskümmend rida tagasi ja sa tundsid ju jalalööke oma selgrool? See polnud valus ja neid lööke oli vaevalt tunda läbi pehme sametise polstri. Aga miks sa ehmatasid praegu? Miks sa ehmatasid, kui muusikat tegelikult ei olnud? Nüüd on sul raske teha vahet, millal on asjad tegelikult ja millal sa kujutad neid ette. Võib-olla tahad nüüd lahkuda, sest miski tundub imelik? 

Aga palun, sa võiksid ju seda teha. Jookse eemale sellest kinosaalist. Tõuse püsti, roni mööda paksust sinise jopega poisist ? vabanda vahepeal, sest  astusid ta varba peale ? ja torma ukse poole. Katsu jõuda sinna enne, kui ma  kirjutan, et sind tabab hüsteeriline naeruhoog. Kujuta nüüd seda ette. Telli oma aju hea tuju osakonnalt kõditav kõhulihaste kramp. Ühtäkki on sul väga hea meel.  

Ja sa värised ikka veel, kuigi naeruhoog on kadunud. Veel pole kindel, kas sa värised ärevusest, mida tekitab muusika ? see kumiseb jälle su kõrvus ?, ja sa mõtled: mis toimub!? Ärevalt vaatad kõrvale, lootes, et teised teavad. Aga miks sa värised?  Äkki on sul lihtsalt külm? Sellisel juhul märkad kohe, kuidas tuuletõmbus kinosaalist kaob, sest mina kirjutasin uksed kardinate taga kõvemini kinni.

Asu vaatama seda, mida ma sulle näitan.

Vaata ekraanile ? seal liigub kaamera ühe agulitänava kohal. On soe kevadine hilisõhtu ja kell on kümme. Kaamerale sõidab vastu ainult mõni üksik auto. Mõni hiline tulija. Kaamera liigub mööda tänavat spordiväljakule, mida ümbritsevad betoonblokkidest seinad. Päevasel ajal kajavad need vastu, siis, kui seal röögib raja ääres rahulolematu treener. Kostab raevukas karjatus, kui mõnel odaviskajal on nõrgad närvid. Kui platsil mängitakse jalgpalli, lõikab kõvasti kohtuniku vile.

Õhtuti on siin vaiksem. Praegu on kell kaksteist ja väljakul on kuulda sinu jooksusamme. Laternad raja ääres joonistavad tribüünile siksakilisi varje. Kaamera filmib sind kaugelt ja kui pikalt vaadata, jääb mulje, nagu oleksid sinu jalad rajaga kokku kasvanud. Jalgadel oleks nagu kogu aeg väike puude maaga ? tundub, et need venivad nagu suvine kuum asfalt. Aga sina ei pane seda ise tähelegi. Sa kohendad higipaela oma otsaesisel ja keskendud sellele, et hingata nina kaudu sisse ja suu kaudu välja. Jalge all jookseb kümnes ring. Silmad neelavad rada, neid meetreid, mida loendavad kerged ja õhku läbi laskvad aerodünaamilised jalanõud.

Kordagi pole sa järjest jooksnud rohkem kui kümme ringi, sest neljandal kilomeetril tekivad hapnikuvõlast sinu punastele põskedele valged laigud. Eks ole, nüüd sa tahaksid juba tagasi sinna pehme polstriga tooli, et lasta lõdvaks oma nabalihas ja et fantaasia teeks ära kogu töö. Aga võtame ka üheteistkümnenda ringi. Hakkame ette kujutama, kuidas raja äärde tulevad hilisest kellaajast hoolimata need inimesed, kellest sa mäletad ainult head. Neil on käes plakatid: SA SUUDAD! SA SAAD HAKKAMA! TÄITSA SINA! MEIE EEST!

Sulle hüüab hurraa isegi nukra näoga iludus, kellega sa eelmine nädal hoolimatult magasid. Ta rääkis liiga palju, tüütas sind oma lobaga, ja sa ei helistanud talle enam. Arvatavasti tegid sa talle haiget, sest kogemata mainisid, et otsid lähedust. Ja täna on ta siin.

Tema kõrval on sinu kunagine klassijuhataja, kes oli sinu suurim kaitsja, kui direktsioon tahtis sind matemaatika pärast istuma jätta. Klassijuhataja on sinimustvalges kleidis ja sulle meenub, kuidas ta alati siiraste suurte silmadega rääkis, et eestlane olla on hea siis, kui me üksteisest hoolime.

Järgmine on sinu ujumistreener keskkooliajast. Ta oli sulle isa eest ja andis ükskord pärast trenni sulle viis krooni, et sa saaksid puhvetist Värskat osta.    

Su jalad muutuvad  kergemaks ja treener, kes jookseb su kõrval, hõikab sulle: ?Pane edasi, pane edasi, see on sinu rekordaeg!?

Väljaku väravatest sõidab sisse sinu pinginaaber algkoolist. Tribüüni ees peatub punane läikiv sportauto. Loogiline ? ta müüs juba kolmandas klassis teistele Rootsi vildikaid. Sa ei imesta, kui priskeks ja paksuks on ta läinud, kui ta raja äärde jõuab ja käe välja sirutab, et ulatada sulle peotäis juhtmeid ja mp3-mängija. Klapid kõrva surunud, vajutad sa nupule ja nüüd juba päriselt, ilma mingi nõudeta erilise fantaasia järele, mängitakse sulle lugu, mis viib su tagasi pehmesse tooli.  

Kaamera kerkib kõrgemale hoonete kohale ning allapoole jääb sinu lagunev spordiväljak. Seal ei ole kedagi, aga jooksja sammud kajavad ikka meieni.  Raja ääres põlevad kaks üksikut laternat.  

 

Aga tuled saalis on endiselt kustus. Sa võid nüüd ühtäkki märgata, kuidas mul oli võimalus kirjutada sind ja mind õnnelikeks ja t?illideks inimesteks. Pärast kinosaalist lahkumist võid olla kindel, et miski ei saa olla parem. Olla õnnelik ja hea ? seda ma mõtlen.

Mõtle sina ka.

 

 /Queen. Ride the Wild Wind/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming