Positiivse programmiga luuletaja

Priit Kruus

Mathura sotsiaalse alatooniga luule kõneleb meile põgenemisest paremasse kohta. Mathura, Inimene on rohi. Allikaäärne, 2008. 80 lk.

Kujunditemängu, soojuse ja hoiaku poolest ei erine „Inimene on rohi” Mathura eelmistest kogudest, tema käekiri on ikka tuttav ja puudutab lugejat sügavalt. Mulle endale on Mathura muutunud eriliselt lähedaseks autoriks pärast tema eelmist väljalaset, Kaido Kirikmäega koos tehtud audiokogu „Külaturul paadisadama ääres”, mille kohta mullu Värskes Rõhus kirjutasin: „Juba esimesest palast „Palvelaul” alates oled plaadi võimuses. Oletades, et kuulad seda kõrvaklappidega diivanil lebades, vajud peagi une ja ärkveloleku vahelisse maailma. Tekib sõitmise tunne sõnade ja tundmuste maanteel. Väga tõenäoline, et pärast kuulamist jäävad pähe kumisema viisijupid või mantrana luuleread elu, torma must läbi, oled õrnus ja äike”.1 Autori hääl on jäänud mulle pähe kumisema, ja ilmselt tuli see uut kogu lugedes suuresti kasuks.

Mathura on üsna sisenduslik, eriti oma tekste ise ette lugedes. Tema siirus ja usutavus  puhuvad väge täis paljud igihaljad kujundid (nt „õhtu”, „tuli”, „meri” ), mis toimimiseks nõuavad isikupärast luuletajahäält ja hingelist ning vaimset süvenemist. Viimaseid omadusi nõuab lugejalt ka kogu „Inimene on rohi”, tegeledes ka nende omaduste väljakutsumise ja ehk isegi arendamisega.

„Mathura on nooremas põlvkonnas üks silmapaistvamaid andeid,” arvab Jaan Kaplinski. „Omal teel ja omas laadide kombinatsioonis pole Mathurale Eesti luules praegu võrdset. Olemuslikult religioosse, looduslähedase, rahuliku, tundejulge ja inimliku olemise kajastajana on ta kiiresti avardunud,” leiab Lauri Sommer. „Ehtne modernne bard, aga mitte ilma ürgsuse puudutuseta,” lisab Jürgen Rooste.2

Üleüldse tundub olevat vähe neid autoreid tänapäevases eesti luules, kes on võtnud eluasemelaenu igavikult, hüpoteegiks puhas(tuv) südametunnistus. Igavikuliste sümbolite, olemismõtluse ja (loodus)temaatika vallas on Mathura üks nendest, liikudes tulevikus ilmselt Doris Kareva ning Jaan Kaplinski kõrvale.

„Inimene on rohi” koosneb neljast osast, mida võib analüüsida lineaarse kontseptualistliku tervikuna. Üldistavalt kokku võttes visandab esimene osa „Pärast ajalugu” lugejale tänase ühiskonna hetkeseisu, kuhu oleme jõudnud XX sajandi suurte sõdade, vastuseisude, uute avastuste ja saavutatud vabaduste järel. Tagajärjena aga tähistavad meie nüüdset elu vaimutühjus ja kompensatoorne konsumeristlik käitumine: „kibeda kõrvalmaiguna / hõljus aga õhus teadmine, / et me ei loonud enam / uusi väärtusi, / et me vaid tarbisime lõpuni / möödaniku taaka / ja pärleid” (lk 15–16). Teine osa „Ei tunne siis iseend ära” sõnastab juba pealkirjaga oma põhisõnumi, kuid lisaks süvendab esimeses osas välja toodud loodusest kaugelolekut ja sellega seonduvat segadust ja oskamatust meie tänases elulaadis: „laineta koos minuga / ütles meri / ma ei saa / mu jalad ei kanna / vastas poiss” (lk 29). Konsumerismi teema haripunktiks saab luuletus „Toode” (lk 34), kus kerkib esile „vari mis varjab / inimese ja millel on sõõrmed / mis ei tahagi tunda / avastuslõhna” (lk 34). Vari-inimese mahajätmine – see on kogemus, mida „Inimene on rohi” soovib lugemise kaudu anda.

Esimene ja teine osa on oma laadilt rohkem jutlustavad ja räägivad enamjaolt meie-positsioonist, nt „me müüdavus” (lk 10), „me kõik oleme veidi ameeriklased” (lk 12), „mida me teame tammede tantsust” (lk 24). Kolmas osa „Pööripäeva aegu” toob kaasa muutuse, nüüd hakkab Mathura rohkem „mina” sisse tooma, ja see „mina” kõnetab „sind”, lugejat: „Pole tähtis, mida ütleksin / sulle. Pead minema ise ja / nägema, tundma” (lk 50). Nagu selgub eelmiselt lehelt, on autor ise „õnnelik neil päevil, / sest ka lihtsad asjad / teevad mulle rõõmu / hanede parve häälekas lend / üle mu aia” (lk 49). Siin tulebki esile Mathura innustaja-roll, mis ühtlasi tähendab seda, et ta pole lugejale samastumist pakkuv hääl kaante vahel, vaid soovib minna eespool, olla ärataja. See kõik võib täiesti töötada, kui lugemahakkamise hetkest saab alguse dialoog Mathura ja lugeja vahel. Enne seda aga on ärataja dialoog paberiga, kus vastuvõtlik lugeja on veel vaid võimalus, idee: „joonistan sind kuni väsivad käed / aiman su pilke ja tajun su soojust / joonistan sind, kuid sind ikka / ma ei näe” (lk 62).

Neljas osa „Äike on tulekul” sisaldab terve kogu taustal üsnagi intrigeerivalt mõjuva luuletuse „Keira Knightley puhkusereisil koos oma ebaunelmalise armastajaga” (lk 68), milles sisalduvat idülli tuleb kaitsta meedia-mudanägude eest. Tonaalsuselt ei kõla see tekst järgnevatega just veatult kokku. Oletatavasti võib seda vaadelda nii, et Mathura on võimeline inspireeruma ka märgatavalt ajalikumast nähtusest (selgituseks: Keira Knightley on tänapäeva Hollywoodi kõrgelennuline täht, tuntud filmist „Kariibi mere piraadid”) ja võib-olla üritab ta näidata oma ampluaad laiemana. Igatahes jäävad kontseptuaalselt olulisteks selles osas hoopiski meeldetuletus „küsid küll ausust / ent leiad põhjenduse pageda / niipea kui kohtad seda” (lk 73) ja lõppu kuulutav ennustus „lugeda pole enam midagi / peale pilvede / tumeda värvi / äike on tulekul” (lk 75).

Viimases lõigus on sees teatav allaandmise noot, tekib küsimus, kas autor ei jaksa enam äratada – on ju ridades justkui kurja kuulutav „äike on tulekul”. Usutavasti aga tähistab äike lämmatava palavuse kadumist, värskendava vihma saabumist, mis hakkab toitma lugeja meeltes tärganud idusid. Loodus murrab jõuliselt läbi, alguse saab positiivne muutus, vastandus panteism vs. konsumerism hakkab kalduma esimese kasuks. Positiivne programm viiakse lõpule: „ja juba jään lebama / kõrgesse rohtu / olen luhatee värelus / roostiku heitlaps” (lk 80).

Mathura on panteistliku sõnumi ja positiivse programmiga luuletaja ning paistab, et selles kogus on ta ka poolenisti ühiskondlik autor. Ta on loojaisik, kes jutlustab õpetussõnu vaimsest hakkamasaamisest tänapäeva maailmas – ja ta seab end innustavaks eeskujuks, kirjeldades oma isiklikku vaimset eemalolekut asisest, kapitalistlikust ja konsumeristlikust maailmast ja religioosset kokkukasvamist loodusega. Mathura sotsiaalse alatooniga luule kõneleb meile põgenemisest paremasse kohta. Kaugemale, kus on soojem ja viljakam olla. Üsna sümpaatselt lihtne on see kõik.

 

1 Värske Rõhk 2007, nr 11, lk 86.

2 Kõigi kolme arvamus veebilehelt http://www.hot.ee/mathura/Keson.html.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming