Populism ei kidu ega kao

Ero Liivik

Autor Ivo Rull on kindlasti Eesti poliitikas hästi orienteeruv inimene, kes kirjutab osavalt. Poliitika teemal meil raamatuid paraku palju ei ilmu. Kui mõni üksik lettidele eksibki, ei pruugi see enamasti küündida parnassile, mille on vallutanud kõikvõimalikud nõia- ja kokaraamatud ning muud raamatulaadsed tooted. Tegemist ei ole populismi akadeemilise uurimusega (lk 9), vaid rohkem praktilise käsiraamatuga igale huvilisele, kes tahab paremini aru saada poliitilise kommunikatsiooni toimeainetest. Viimasele taotlusele osutab ka iga peatükki lõppu lisatud käitumisjuhis, millele tuleb pöörata tähelepanu ühes või teises situatsioonis.

Autori maailmavaade tuleb teksti tagant selgelt välja: Rull on elitaarne, konservatiivne, siit ka eessõnas José Ortega y Gasseti teose „Masside mäss“ (lk 11-12) esiletõstmine. Huvitav lugemine on ka tekstide vahele lisatud „mõttekargud“, tsitaat ühest või teisest teaduslikust või ilukirjanduslikust teosest, et tuua päevakajalise dimensiooni kõrvale sügavam vaade. Nagu Ortega y Gasset ei usu ka Rull vasakpoolsete kodanikuliikumiste jõusse, nimetades näiteks mõjukat Occupy Wall Streeti üleolevalt „telgikampaaniaks“. Teiselt poolt peab ta muidugi ka Eesti poliitikuid küüniliseks seltskonnaks, kes manipuleerib teadlikult publiku ja üksteisega – siin asub Rull aga nõunikuna „rahva“ või lugejate poolele, juhatab meid mõistma poliitilise spinn’i tagamaid, et jalg ettenihutatud püünisrauast kõrvale tõmmata.

Ivo Rull on koostanud populismi teema all antoloogia talle ebameeldivatest tegelastest ja juhtumitest Eesti poliitika ajaloos: oma koosa saavad nii minevikku varjata sooviv ekskommunistist sotsiaaldemokraadiks transformeerunud Jaak Allik (lk 34) kui ka oma tagasiastumisega kriitilise piirini viivitanud liberaal Kristen Michal (lk 141). Rull ei ole lahmivalt kriitiline, vaid otsib põhjusi ja motiive poliitikute käitumise tagant, osutades, kus tehti kommunikatsioonis viga või mida saaks edaspidi parandada. Seejuures erineb tema käsitlus näiteks Kalle Muuli raamatuist, mis mõjuvad malbelt, ehk isegi lipitsevalt. Muuli „Kodanike riiki“ on peetud isegi panegüürikaks Reformierakonnale. Kui Muuli möödub skandaalidest siidkinnastes, siis Rull pistab käe sügavale hunnikusse, et leide põhjalikult eritleda ja kataloogida.

Ebameeldivate tegelaste antoloogia

Üks raamatu positiivsusi ongi autori pikk mälu. Poliitika muutub kiiresti, valimiste põhiteemad ja näod ajalehes vahetuvad, parteid tulevad ja lähevad. Rull on pannud „laulu sisse“ nii 1990ndate „superstaarid“ Jüri Toomepuu kui Arnold Rüütli, rääkides ka meie aja kangelastest nagu Indrek Tarand või Eerik-Niiles Kross. Raamatu lõpus (lk 177–190) on kataloog, kus autor on reastanud tema arvates kümme kõige populistlikumat kaasust Eesti valimiskampaaniates: edetabeli tipus troonib mõistetavalt Keskerakond, kuid üllatavalt ei mahtunud siia loetelusse kunagine kurikuulus K-kohuke (mainitud on viimast seika lk 140). Keskerakonna kõrval on märkimist leidnud ka Res Publica, Reformierakonna, Roheliste ja Indrek Tarandi aegumatud saavutused. Rulli meelest üks kodumaise populismi tippe, roheliste kodanikupalga idee, ei tahagi minna ajaloo prügikasti ning on muide jõudnud ka tänavuste riigikogu valimiste eel mõttekoja Praxis koostatud populistlikumate valimislubaduste edetabelisse.1

Populismi küüniline kokteil

Tegemist on vaieldamatult ühe kõige kallima valimislubadusega läbi aegade: rahandusministeerium hindas selle maksumuseks 4,85 miljardit eurot nelja järgmise aasta jooksul.2 Rahalist katet sellele ei paista olevat ning välja on selle pakkunud ka partei, kes valimiskünnist tõenäoliselt ei ületa, rääkimata riigieelarve koostamisest. Rohelised on „viimases hädas“ hüüdnud lausa neoliberalismi ikooni Milton Friedmani enda poole, kellele nad selle kallivõitu retsepti on omistanud. Tundub, et Rulli raamat võiks tänavusest riigikogu valimiste kampaaniast saada korraliku lisanduse. Lisaks juba teada-tuntud keskerakondlikele „pakkumistele“ on räige populismiga silma paistmas EKRE ning veidi tagasihoidlikumalt Vabaerakond. EKRE nende valimiste pakkumine, kui ühel kaardil on koos 4 miljardi eurone maksukärbe ja rahaliselt umbes miljard eurot sõjatehnika ostmiseks (kogu pakett umbes 8 miljardit eurot), mõjub ikka väga küünilise kokteilina, mille eesmärk pügada kergeusklikumat valijat. Vabaerakondlased Andres Herkel ja Jüri Adams, Eesti poliitika vanad kalad, ütlesid neid tabanud süüdistustele vastuseks, et tegemist olevat metafooride ja semantiliste kujundite mänguga, mida kirjandusest eemal seisvad politoloogid pole hästi tabanud. Siin oleme jõudnud aga populismi paradoksi juurde: kuidas üldse esindusdemokraatias poliitikat teha, kui paljusid eristuvaid ning uusi ideid hakatakse pidama pelgalt odavaks häälte ja tähelepanu püüdmiseks? Enamasti asi nii ongi, kuid parteide võitlus nõuab agressiivset vastandumist, turundust ja loosungeid ning sellest populismipatust pole prii ükski erakond, olgu uus või vana. Võib öelda, et populism ei kao, vaid muundub ühest olekust teise. Küsimus on eelkõige selle doseerimises ning poliitikute oskuses valida tarvitamiseks kogus, mis kogu süsteemi usaldusväärsust lõplikult minema ei uhuks. Parteide endi „naabrivalve“ peaks samuti aitama patustajaid tabada. Oma utoopilistest lubadustest hasarti läinud erakondadele tuleks noomivalt näppu vibutada ikka küll. Soovitan Rulli raamatut kriitilise mõtlemise ja analüüsivõimega lugejale, kes tahab süvendada oma teadmisi meie poliitmaastiku floora ja fauna eluviiside ning tavade kohta.

1 http://www.praxis.ee/tood/praxis-jalgib-valimisi-2015/populismi-edetabel/

2 http://poliitika.postimees.ee/3093707/vaata-millised-on-erakondade-kalleimad-valimislubadused

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht