Pool sajandit Ain Kaalepiga

Sarnaselt kõigi mõtlevate inimestega pole ka Kaalep vastandlike äratundmiste painest kogu elu vabanenud. Kuidas olnuks tal võimalik lahendus leida, kui inimsoo arengulooline tervik pole seda anda suutnud?

ILMAR VENE

Ain Kaalep

Ain Kaalep

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Seisneb siht vaimuinimese kokkuvõtlikus iseloomustamises, siis ennekõike tuleks juhinduda teadusliku lähenemisviisi vastandist. Tõsiteadus alustab üksikasjade tundmaõppimisest, et siis kitsa kandvusega üksiktulemuste najal jõuda suuremate üldistusteni või isegi terviku piiritlemiseni. Kuid üldmulje andmisel vaimuinimesest tuleb toimida äraspidiselt: esmalt peab olema ettekujutus keskmest, mille ümber kõik ülejäänu koondub, ja alles sellest tulenevad üksikud omadused, terviku mitmekesistajad. Ain Kaalepi puhul ei kaasu keskme määratlemisega raskusi. Selleks saab olla ainult sõna, olgu siis väikese või suure algustähega. Õieti need kaks kuuluvad ühte: esimese viljelemisele pühendunu esineb möödapääsmatult ka kõike hõlmava koondtähise teenijana, olgu ta ise sellest teadlik või mitte. Ain Kaalep, igati endastmõistetav, on seda teadnud juba algusest peale.

On teljena esinev „sõna“ kord paigas, siis jääb vaid peatuda selle esmasel iseloomustajal, selgusel. Teadagi oleneb sõnaline tähendus mitte ainult ütlejast, vaid ka kuulajast ja seepärast viib täpsuse taotlemisel eesmärgini ainult selgus. Läbipaistvuse eelistamisele osutavad juba raamatute pealkirjad; „Ao-“, „Järve-“ ja „Klaasmaastikud“ – ei arvaks keegi, et säärastele avasõnadele saaksid järgneda tuunja hämu luulendused.

Ajuti tundub, et selgus võimendub suisa heleduseks. Mulje mõjub nii pealetükkivalt, et paneb küsima, kas seda põhimõttelist jaatamist pole viimati põhjustanud erilised asjaolud. Me ju kõik kaldume iseäranis väärtustama asju, millest oleme ilma jäänud. Raskusist pääsenule ja ellujäänule, nii-öelda teist korda sündinule omandab elu erakordse tähenduse. Kujutlus inimestest, kes pärast uuesti sündimist püüavad igat elupäeva võimalikult väärtustada, on muutunud peaaegu üldkäibivaks.

Uuestisündi pole luuletaja kogenud, aga ellujäämist ehk küll. Igatahes polnud ta nõus oma tuttavaga, kelle meelest, maise hädaoru tumedust arvestades, polnud kuigivõrd tähtis, kummal pool okastraati olla. Kaalep nimelt võis isiklike kogemuste toel kinnitada, et „on ikka vahe küll“.

Kaksikul järjepidevusest vajaka

Aga luuletajalt pärineb teinegi, sedapuhku pigem naljatlevat laadi enesehinnang: temalt, Kaksikute tähtkuju all sündinult, polevat mõtet oodata, et ta pühenduks jäägitult mingi ainulise eesmärgi saavutamisele. Lõvi, nojah, too olevat sihikindel ja oma eesmärgi poole rühkiv, aga Kaksikul jäävat säärasest järjepidevusest vajaka.

Õnneks osutub tähtkuju osatähtsuse määr nii selgusetuks, et me kogu tähelepanu tohime suunata maisemat laadi kujundajaile. Aga nende puhul ilmub sootuks teistsugune häda: jäävad Kaksikud lähenematuiks oma määratlematus ühesuses, siis siinpoolseid tegureid ei lase loendada nende hõlmamatus. Ain Kaalep lõpetas 1943. aastal Treffneri gümnaasiumi ja astus ülikooli, mille lõpetas 1956. aastal – kes suudaks eritlevalt näidata, mida kõike kolmteist vahepealset aastat sisaldavad?

Ja seepärast tuleb piirduda märksõnaliste kokkuvõtetega: oma tervikluses olid nood aastad „Aomaastike“ s.t lootustandva alguse aeg. Neid lõpetava kroonina tuleb „Homerose ajajärk“ (luuletajalt endalt pärinev väljend). Paremat ühtekuuluvust kui need kolm – agu, algus ja Homeros – ei oska nagu soovidagi.

Nüüd tuleb vastu teema „Viiekümnendate aastate Tartu kultuurielust“, millel luuletaja on kord ettekande pidanud. Teadagi on tollest ajast säilinud ka otsatu hulk ajalehti, kuid nood sõnumitoojad, kahe jalaga oma kaasajas, on talletanud õige isevärki teavet. Kultuuri nime väärsema väljenduse sai vaimuelu hoopis üksikasjus, mis on tuntud tagantjärele: Ain Kaalep ei saanud ülikoolis õppida, August Annist ei saanud seal õpetada ja kõnealuste asjaolude kokkusattumise tõttu ilmus eesti keeles Homerose „Ilias“. Tõlkija oli siis 61 aastat vana, 62aastane Karl Reitav, asendamatu konsultant, lähenes oma lõpusirgele, toimetaja aga oli – kolmkümmend neli.

Homerose ajajärgu“ lõppedes

„Odüsseia“ ilmumine 1963. aastal märgib ühtaegu „Homerose ajajärgu“ lõppemist ja keskendumist vähem nõudva tegevuse algust. Eepose ilmumisele eelnenud aastaks on autoril esimesed luulekogud avaldatud, temast saab kirjanike liidu liige ja kõigele krooniks lisandub sellele püüdlus teenida endale elatist „kutselise literaadina“. Et säärast otsust saadab kohustus pühenduda lühiaegsetele juhutöödele, on vist arusaadav ka seletusteta. Küll esines ka suuremaid ettevõtmisi (praegu öeldaks: projekte); kes siis ei teaks, et klassikalise, iseäranis kaugminevikulise kirjanduse osas on eestikeelsete tõlgete nimistu kõike muud kui täielik? Olukord oli nii halb, et puudus andis end tunda isegi õppevahendite tasandil. Nii said teoks antoloogiad ammusest kirjavarast ja ette tuli muidki üritusi, mille teokssaamisel mitmed asjaosalised kaasa aitasid. Aga suurte koguteoste valmimine, ilmumisest kõnelemata, nõudis aastaid. Niisiis polnud selgust, millal võidakse nende eest ainelist hüvitust saada. Kõige tõhusamalt soodustas taskuraha teenimist ajaleht. Luuletajaid leidus maailmakirjanduses nii ohtralt, et lähemal vaatlemisel võis nende seast alatasa leida sääraseidki, kellega seostuvad tähtpäevad väärisid äramärkimist. Ja oli tähtpäev kord kätte jõudnud, siis ju ajalehe toimetus käitunuks kohatult, kui ta oleks loobunud võimalusest daatumit vääriliselt tähistada.

Siitpeale võtavad alguse minu „pool sajandit“. Olen algusest peale tundnud huvi Lääne-Euroopa kirjanduse vastu ja see ennekõike seletab ka tähelepanu, mida ma kuuekümnendail aastail pöörasin Edasi luuleveerule. Täiendused tõlgitud palade all: „hispaania keelest Ain Kaalep“, „itaalia keelest Ain Kaalep“ jne mõjusid kuidagi eriliselt, et mitte öelda lummavalt. Koguni üks ilmutus pudenes tõlgete sekka: Ungaretti „Mälestused“. Kui 1981. aastal tõlkijale mainisin, et see oli ilmunud koos Quasimodo luuletusega, siis ta parandas viivitamatult: „Montale, mitte Quasimodo, Montale.“

Mälestused, tarbetu lõpmatus … / Ent endamisi ja üheskoos vastu merd, / mis on muutumatu / keset lõputut mühinat.

Tõlge on mu mäletamisvõimes tervenisti alal hoidunud, aga täpsuse eest ei vastuta. Muutumatul kujul säilitab neid ridu Edasi luuleveerg. Itaalia keelest tõlgitu pidi küll luuletaja kavatsust mööda „Peegelmaastike“ kolmanda köite põhisisuks kujunema, kuid teatavasti algasid kaheksakümnendail aastail uued ajad, mille jooksul, muule lisaks, muutus oluliselt ka suhtumine tõlkeluulesse.

Pärast „Homerose ajajärku“ muutub peatööks antiikkirjanduse antoloogiate koostamine, tõlkimine ja redigeerimine. See oli juba „Järvemaastike“ aeg : plekist kompvekikarp heletas aia ääres ja võidukal toonil kuulutas Pindaros: „Ma tulen ja toon teile rikkast Teebast selle laulu / kui sõnumi nelirakendist mille all müdiseb maa.“

Toodud tsitaat pärineb luuletusest „Õhtu Pindarosega“ ja omas laadis on see pala kõige esinduslikum. Ei leia paremat lugeja, kes Kaalepi elutööle otsib ilmekat näitlikustajat. „Õhtu Pindarosega“ on välja peetud kahes plaanis: vanakreeka luuletajalt pärinevate tsitaatide vahele, mida ühtekokku koguneb üheksa, põimib autor pildikesi kuuekümnendate aastate tõelusest, milles lähiminevik vaheldub kõige päevakajalisema ainesega. Esindatud on niihästi „hõbedase gloobuse“ ilu, mis sai tuntuks esimestele kosmoselendudele järgnenud aastail, kui ka tundide eest juhtunud „autoõnnetus Simone de Beauvoiriga“. Kuulus kirjanik (ja teda saatev Jean-Paul Sartre) on siin tõepoolest käinud. Kaalep mäletab, kuidas Andres Ehin sel puhul tõlgina tegutses.

Tundmatu sõnaseadja ilumäel üle käis sõnasillast

Selline kahesus, nagu ennist juba osutatud, sobib näitlikustama luuletaja elutööd: nagu kuuekümnendate aastate tõelus ilmub luuletuses Pindarose taustal, nii koondub loomingu mosaiikne tervik maailmakultuuri sügavuste tagapõhjale. Autor ise on seda väljendanud pealkirjaga ühele oma raamatuist – „Maavallast ja maailmakirjandusest“. Esikohale pandul pole mõtteski end suurest tervikust paremaks pidada, kuid niisama vähe oleks alust kahelda esimese ja teise ühtekuuluvuses. „Laulu luulest laulsid kord Horatius ja Boileau. / Laulu luulest laulis ka too / tundmatu sõnaseadja maarahva tütarde killast,/ kes istus ilumäel ja üle käis sõnasillast.“

Sisulist paljukihilisust täiendab vormiline mitmekesisus; seda tõsteti esile juba „Aomaastike“ ilmudes. Ootuspäraselt mõjus tollastes oludes meelepäraselt ka värsside jaatav häälestus, mis oli kõike muud kui teeseldud. Igatahes poleks raske näidata, kuidas rõhuasetus mõistuspärasusele toob möödapääsmatult kaasa ka jaatava üldhoiaku. Ollakse kord vaimustuses sõna võimalustest, siis hoolivus keele, inimmõtte kandja suhtes kaasub sellega iseenesest. Mõtlemine, keele kõige tõhusam looja, suudab oma nime väärilisena esineda alles siis, kui ta lakkamatult pühendub üha uute valdkondade allutamisele. Aga kuidas omistada norutamist inimesele, kelle vaim liigub pidevalt millegi uue ja tundmatu poole?

Mõistuspärasuse järjekindla kaitsjana on luuletaja isegi arvustavat laadi märkusi pälvinud. Probleemid, mille üle Kaalep ironiseerib, on liigagi olemas. Umbes selline tähelepanek pärineb ühelt meie autoriteedilt. Ju siis kriitikule tundus, et hädaldamine on ironiseerimisest otstarbekam.

„Kui see maailm ei ole koonduslaager, siis hädaorg on ta igal juhul.“

Nii kõlas kokkuvõte, milleni luuletaja oli jõudnud Elva helendavate männitüvede all, täiendavaks toeks teadmine siinse maailma ilust ja mitmekesisusest. Sarnaselt kõigi mõtlevate inimestega pole ka Ain Kaalep vastandlike äratundmiste painest („Linnupesa teraskiivris“) kogu elu vabanenud. Kuidas olnuks tal võimalik lahendus leida, kui inimsoo arengulooline tervik pole seda anda suutnud? Jääb vaid võnkuda jaatuse ja eituse vahel, avaldades esimesele põhimõttelist poolehoidu lootuses, et vahest siiski … Või teisisõnu: edasiminekut tuleks ehk tunnistada, kuid selle täpsem piiritlemine jäägu teiste hoolde. Esindusnäidis luuletaja mõtlemisviisist leidub „Nägemuses Suurest Prantsuse revolutsioonist“: „Robespierre, kelle isiksus ju ühegi normaalse inimese sümpaatiat ei saa pälvida, kehastas endas ikkagi Ajaloo suurust, mis puudus tema kukutajatel, puudus ka tema epigoonidel Hitleril ja Stalinil, kes tegelikult teenisid ju reaktsiooni ja restauratsiooni, kui revolutsioonilist nägu nad sealjuures ka tegid.“

Kosmoselendude aegu ja pärast korrektiive

Kes suudaks sellise mõtteavalduse ühetähenduslikuks tõlgendada? Ajaloo suurus tõstetakse esile isegi algustähe kasutamisega, kuid seda suurust kehastab Robespierre, ilmselgelt eemaletõukav isiksus. Niisiis osutub tema kukutamine möödapääsmatuks, kuid kukutajad, nagu selgub, on suurusest hoopis ilma, kõnelemata juba epigoonidest XX sajandil. Ometi on progressiusk meist kõigist lahutamatu. Meil ju pole kujutlusi, mis kõlbaksid seda asendama. Vanemapoolsed meie seast mäletavad veel, kuidas maakera kosmoselendude aegu „itta pöördus“. Ei saanud kõne allagi tulla, et ta võiks ükskord ringlema hakata vastassuunas. Aastakümnete vältel juhinduti veendumusest, mille kohaselt „jumal“ ja „härra“ kuuluvad kõige hirmsamate sõnade hulka. Nüüd, pärast korrektiivide paikapanemist, vehitakse ristimärke teha. Kui selles kõiges üldse miski huvi pakub, siis ehk ainult küsimus: mismoodi saavad ilmuda inimesed, kes on veendunud, et neile kuulub õigus allutada teisi oma mõtlemisviisile? Kõigele krooniks toimuvat see võrdsuse saavutamise nimel! Aga kuidas saavad võrdsusest kõnelda inimesed, kes ei tunnista isegi oma liigikaaslaste õigust mõtlemisele, muudest vabadustest kõnelemata? Mida pidada sääraste isikute väärikustundest, sellest, mille ülendamises on nähtud arenguloo peasihti?

Luulelise lahenduse, mille pakkus välja Ungaretti, on Ain Kaalep poole sajandi eest tõlkinud kujundiga: „Sest liiv jookseb liiva / ega maksa midagi.“

Aga otsesõnu pole ta sedalaadi küsimustele vastanud. Tõeliselt vanameelse inimesena on luuletaja arvamisel, et usk Sõna vägevusse võiks ehk mõningast leevendust pakkuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar