Põlvkondadeülene teekond

Holger Kaints

Aino Perviku Matlena lugu sünnib erinevates kehastustes aina uuesti, selles on midagi sügavalt arhetüüpset.      Kevadel ilmus raamatulettidele Aino Perviku  väga tagasihoidliku kaanekujundusega raamat „Matlena teekond”. Ümbrispaberi järgi võis kohe oletada, et seekord ei ole tegemist lasteraamatuga. Ega siin midagi imelikku olegi: Pervik on ju üht-teist varemgi täiskasvanutele kirjutanud, ehkki lastekirjanikuna on ta palju tuntum ja teatum – eriti viimasel ajal.  Esimesi lehekülgi lugedes tabasin end mõttelt, et „Matlena teekond” oleks ehk siiski  tahtnud natuke teistsugust kunstilist teostust: jutt on lihtsalt nii kaunis ja väljapeetud, kujundus ei ava seda kohe mitte kuidagi. Kaunil sisul peaks olema ka kaunis vorm, siis oleks see tõeline kompvek. Kahjuks näeme tihtilugu vastupidist: mõni kena vormiga raamat on sisu poolest üpriski tühi. 

Lugu ühendab tänapäeva ja mineviku inimese – kirjutaja ning tema vaarvanaema XIX sajandi keskpaigast. Ühendab nad veresideme  tõttu justkui üheks inimeseks, haarates vahepealsete põlvkondade esindajad järjepidevuse kandjatena kaasa. Enese samastamine (või peaaegu samastamine) esivanematega on üks väga ürgne arusaam, mis mõjub praegu, tänapäeva ratsionaalses ja tehnitsistlikus maailmas, ootamatu ja avastuslikuna. Põlvkondade samasooliste esindajate mõtteline ühteliitmine oli lihtsam maailmas, kus elati põlvkondi ühes ja samas kohas, inimeste toimetamised ja sellest tulenevalt ka elukäik oli aastasadu suhteliselt sarnane. Just selline oli eesti talupoja elu veel sajand, kindlasti aga poolteist sajandit tagasi. Kiired muutused hakkasid peale sundima isikute üha jõulisemat eristamist. Minatunne tugevnes seda enam, mida rohkem oli võimalust oma elukäiku teiste omast eristada. Piirjooned enda ja teiste vahel muutusid järjest tugevamaks, kuni iga mina moodustas oma kosmose. Ent see ei tähenda,  et igaühesse meist poleks eelmistest põlvkondadest midagi jäänud. Uus mõtteviis tõrjus välja vanad mustrid, aga me oleme endiselt üsna suures osas oma esivanemate koopiad – pinnapealsete erinevustega. Eks seda ütle ju ka moodne geneetika.       

Kui taandada inimese elu kõige lihtsamatele pidepunktidele, näeme, et läbi ajaloo on muutunud väga vähe. Mida me ihkame, mille poole tungleme? Ikka on see esmaste vajaduste rahuldamine, meelerahu, õnnetunne, saavutusvajadus, teiste tunnustus … Milles konkreetselt kõik see väljendub, sõltub juba  keskkonnast, kus elatakse. Uhiuued viisud ja firmamärgiga moekingad võivad tekitada oma verivärsketes kandjates võrdväärse rahulolu ja enesehinnangu tõusu.       

Aino Pervik on just sellelt tasandilt lähenenud inimeste sarnasusele pro samasusele. Ta näeb enda ja oma esiema(de) elus ja elutunnetuses palju kattuvat. Jutt on kirjutatud lõiguti kolmandas, siis jälle esimeses isikus. Kord Matlenast kui „temast”, vahele „minast” kui  kirjutajast, kes on samal ajal ka Matlena. Siin on stseen, kus Matlena meenutab külakirikut ja kirikhärra sõnu, liigub mõttes edasi neitsi Maarja juurde ja tõdeb, et „siis ma polnud veel näinud Sixtuse madonnat, see juhtus alles peaaegu poolteisesaja aasta pärast” (lk 25). Tagantpoolt ettepoole mäletamine tundub küll veidi loogikavastane (siis võiks ju Matlena teada kõike, mis juhtub hiljem, ja mitte ainult tema, vaid ka ta järeltulijatega, samuti võiks  loo jutustaja vihjata hoopis millelegi sellisele, mida tema enda järeltulijad saja aasta pärast näevad). Ent kirjutaja ning Matlena omapärast suhet, nende samastumise ulatust näitab too lõik suurepäraselt.     

„Matlena teekonnas” ei juhtu teab kui palju. Tänapäevaselt sõnastades tuleb Matlenal ära õiendada üks bürokraatlik toiming,  hankida endale vajalik paber. Ega tänapäevalgi iga paberi hankimine kuigi kerge ole, vahel võib tulla ette ületamatuid takistusi: bürokraatia on bürokraatia. Aga Matlena aegu oli päris haruldane juba seegi, et maainimene paberit üldse hankima hakkas. Matlenatki tõukab tagant üksnes see, et talle on paberit väga vaja, ainult paber võib õigluse jalule seada, ta teistega võrdseks, väärikaks inimeseks teha, ja viimane on kogukonnas edasi elamiseks  elutähtis. Sellepärast võtab ta ette teekonna suurde linna, teadmata ise, kuidas protseduur käib ja kuhu selleks minna. Matlena mõistab ainult üht: talle on paberit vaja ja keegi peab talle selle ju andma, teisiti ei saa olla. Ta läheb jala, pisku moonakott kaasas, tee kestab mitu päeva.   

Kahtlemata vaimustab autorit Matlena südikus, tahe iga hinna eest enda eest seista.  Miks mitte pidada seda omaduseks, mis kestab läbi põlvede ja on järjepidevuse üheks aluseks. Sellisele tarmukusele võib ja tulebki ülemlaulu laulda.   

Julge pealehakkamine on pool võitu, ütleb vanasõna. Aga ainult esimene pool. Võidu teine pool võib olla etteaimamatult raske. Selleni ei pruugi jõudagi. Just nii kipub minema ka Matlenaga. Peaaegu algusest peale näib, et Matlena teekond ei saa kulgeda teisiti kui nurjumise suunas. Kuidas suudab lihtne ja linnaeluvõõras maatüdruk endale keerulisest  bürokraatiamasinavärgist vajaliku dokumendi nõutada? Näeme järjest, kuidas ümbrus talle koha kätte näitab, küll sel, küll teisel viisil. Tuge pole kusagilt võtta. Pervik kirjeldab Matlena teekonda ülima sugestiivsuse ja suure sisseelamisvõimega. Nendes osades, mis on kirjutatud tema-vormis – ainult Matlena tasandilt – on väga hästi ära tabatud maatüdruku lihtsakoeline mõtlemine ja arutlemine. Ja tema loomuomane nupukus. Kõik on lühidalt ja heas  sõnastuses ära öeldud, liigliha puudub. Ent autoril on tagavaraks ootamatu lõpplahendus, üllas puänt. Midagi, mis tõstab raamatu argitasandilt kõrgemale, olgugi et see on vormilt juba niigi poeetiline. Bürokraatiale vastandub inimlikkus, veel enam, inimlikkust võib olla ka seal, kust seda harjumuspäraselt oodata ei oska. Klišeedeta läbisaamine mõjub alati hästi. 

Ühtäkki tajume, et lihtne lugu on saanud eksistentsiaalse tähenduse. Matlena lugu ei kordu mitte ainult kirjutaja kujutluses uuesti sündivana. Seesama lugu sünnibki paljudes ja  paljudes variatsioonides ja erinevates kehastustes aina uuesti. Ehk teisiti, selles on midagi sügavalt arhetüüpset. 

„Matlena teekond” on väike, aga suure üldistusjõuga raamat. Žanri poolest võiks see olla pikem novell – lõpplahendus annab selliseks määratluseks kindla õigustuse. Viimast arvestades tahaksin väga loota, et ka Tuglase novelliauhinna žürii seda lugu kindlasti loeb. Siugja Sulepea auhinnast jäi teos väga napilt ilma, millest mul tänavuaastase žürii ühe liikmena oli ausalt öeldes päris kahju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming