Pole sõnu – see oli Kino

Kalgini raamat jätab vastuseta küsimused, mida Kino liikmed lääne muusikast kuulasid ning missugused olid tingimused, kus nad oma loomingulisi impulsse said arendada.

fs

Viktor Tsoist on vene keeles kirjutatud vähemalt paarkümmend raamatut. Kuna Kinol, Tsoi bändil on ka eestlaste hulgas omajagu fänne, on igati tervitatav, et viimaks on üks neist raamatuist ka eesti keelde tõlgitud. Seda enam et peale kasvanud põlvkonnad ei oska enam nii enesestmõistetavalt vene keelt kui need, kes käisid koolis Kino tegutsemise ajal. Siiski võiks küsida: täidab Vitali Kalgini raamat „Täht nimega Viktor Tsoi“ (originaalis „Звезда по имени Виктор Цой“, 2017) talle pandud ootusi? Ütlen kohe – minu meelest mitte.

Kaootiline esitus

Esimesena jääb „Tähte nimega Viktor Tsoi“ lugedes silma selle veider ülesehitus.¹ Raamat koosneb eessõnast, kolmest peatükist ja lisadest. Mis siin imelikku on? Aga on.

Nn esimeses peatükis vuristatakse läbi Viktor Tsoi elulugu, teine ja kolmas peatükk kordavad sama, nüüd koos arvukate meenutustega temaga kohtunud isikutelt ja tema loomingu austajailt. Esimene peatükk on antud ilma igasuguste viideteta, ehkki nii mõnegi väite või fakti põhjal tekib inimlik huvi, kust see on võetud. Alates teisest peatükist tulevad ka viited – nii raamatu lõpus kui ka joone all (viimased vist tõlkeversioonile lisatud). Mitut nähtust – nt korterisessioonid ehk kvartirnik’ud ja Leningradi rokiklubi, millest esimeses peatükis juttu –, selgitatakse lähemalt alles järgnevais.

Lisaks kordub järgnevates peatükkides mitte üksnes esimeses osas esitatud sündmustik, vaid ka sõnastus. Näiteks: „Nagu kirjutas põrandaalune ajaleht Roksi, tagas ootamatu triumfi pikk töö, käest kätte liikuvad stuudiosalvestused ja Tsoi enda olemasolu fakt ise, kellelt varem või hiljem lihtsalt pidi tulema midagi sellesarnast …“ (lk 20) ja „Ajakiri Roksi kirjutas tol ajal: „[—] Nende ootamatu triumfi tagas pikk töö, käest kätte liikuvad stuudiosalvestused ja Tsoi enda olemasolu fakt ise, kellelt varem või hiljem lihtsalt pidi tulema midagi sellesarnast …““ (lk 83). (Nagu näha, on tegemist tsitaadiga, mille tobedat lõpuosa pole mingit mõtet rohkem kui kord esitada – kui sedagi.)

Lühidalt: esimene peatükk on justkui järgneva eessõna, ehkki selleks liiga pikk – 27 lehekülge. Selline raamatu liigendus jääb täiesti arusaamatuks.

Lisadeks on Tsoi jutustuse „Romanss“ mustand, „Viktor Tsoi ja ansambli Kino loomingulise elu kronoloogia“, „Lühike informatsioon inimestest, kelle nimed ja mälestused on selles raamatus“, Kino diskograafia ja fotod. On kummaline, et osa olulist infot lisandub alles kolmandal ringil – s.t mitte esimeses peatükis, mitte kahes järgnevas, vaid alles kronoloogias. Kõige hämmastavamaks niisuguseks näiteks on: „28. septembril 1984. aastal kantakse ansambel Kino Kultuuriministeeriumi määrusega musta nimekirja“ (lk 427). Eelnevalt ei ole sellest sündmusest sõnagi. Rohkem selgitusi – mis oli ajendiks, mis võis olla tegelik põhjus, mis musta nimekirja kandmisega kaasnes – selles raamatus ei ole.

Käsitletavat aega ei ole siiski püütud ilustada – neli aastat hiljem saadud aastasest Moskvas esinemise keelust on juttu (lk 227), samuti jaburatest fašismi­süüdistustest (lk 86), ja mõnegi meenutaja jutt veel tundmatust Tsoist kõlab rassistlikult („Tema järel mingi topakas [—]. Mingi pikk usbekk“, lk 73). Mida ma etteheidet tehes silmas pidasin, on materjali kaootiline esitus, see jätab vastamata küsimusi ja rikub ka lugemismõnu.

Eklektilised allikad

On kiiduväärt, et autor-koostaja on asjaosalisi intervjueerinud. Miks just neid ja miks mitte ka mõnda teist – näiteks Tsoi muusikutegevust juba algusest peale toetanud Artemi Troitskit ja Boriss Grebenštšikovi – ei olegi ehk nii terav küsimus (kuigi küsimus see on). Küll aga häirib kogutud informatsiooni eklektilisus: peale intervjuude on siin materjale erineva usaldusväärsusega netisaitidelt, teiste autorite raamatutest (muu hulgas ka Kino asutajaliikme Aleksei Rõbini teosest „„Кино“ с самого начала“ ehk „Kino alates algusest“, mida peetakse üheks paremaks Kino käsitluseks) ja mälestusi, millest suur osa on anonüümsed.

Jääb mulje, et Kalgin on (tõenäoliselt internetis) esitanud üleskutse jagada meenutusi Kino kontsertidest ja need siis kärpimata kujul lõika ja kleebi meetodil raamatusse lisanud. Nende hulgas on huvitavaid lugusid, eriti mis puudutab Kino viimast tuuri (mäss Bratskis, Tsoi põgenemised fännide eest jms), aga ka fanaatikute õhkamisi, millel ehk vaid antropoloogiline väärtus („Peale selle, et kontsert oli niivõrd muljetavaldav, pole mul midagi öelda. Näha Tsoid elusalt oli üldse midagi ebareaalset, uskuda seda, et ta on kõrval, oli võimatu“, lk 384; „Pole sõnu – see oli Kino“, lk 388). Mille pagana pärast on aga jäetud sisse need ikka ja jälle korduvad lõpud laadis: „Kahjuks me kontserti ei pildistanud ja ei tea, kes oleks pildistanud, sel ajal polnud tehnikaga eriti, et kontserdil pildistada“ (lk 277)? Saan aru, et Kalgin on küsinud meenutusi ja fotomaterjali, aga oli siis raske kätte saadud materjali lühendada?

Päris arusaamatuks jääb, miks on raamatusse sisse võetud sellised heietused: „Ma olin alles nelja-aastane, see-eest mu vanemad sattusid tema kontserdile Dnepropetrovskis (minu linnas), varsti sõitis ta end surnuks, kuid tema kummardajaid ei ole siiani võimalik kokku lugeda! Au sellistele muusikutele! Jumaldan, nad on igavesed!“ (lk 312–313) või „Kui Tsoi oli Krivoi Rogis, saatis kapten mu toimkonda, tuli ostetud kontserdipilet ära anda. Tsoi sõitis end surnuks – me olime õppekogunemisel. Mul on väga kahju, et ei olnud tema kontserdil“ (lk 352).

Raamatu stiili kvintessentsiks võib pidada Aleksandr Florenski meenutust, mis lõpeb nii: „2012. aasta lõpul võttis Viktor Tsoi loomingu austaja Vitali Kalgin minuga ühendust, rõõmustas, et salvestus on säilinud ning ütles, et tema ja Saša Tsoi on huvitatud sellise CD väljaandmisest. [—] Loodan, et CD kunagi ilmub“ (lk 90). Mälestuskillu on Viktor Tsoi loomingu austaja Vitali Kalgin võtnud saidilt www.yahha.com. Ei mingit kommentaari, kas CD on vahepeal ilmunud või mitte.

Midagi head ka

Kogu ballasti hulgas, ühtede ja samade sündmuste mitmehäälsete kirjelduste seas on ka helgeid hetki. Loomulikult on meil huvitav lugeda Kino 1986. aasta Tallinna kontserdist praeguses Mustpeade majas korraldaja Mark Šliamovitši enda suu läbi. Tõsi, Tsoist kõneldes on tema stiil aupaklikult nõretav, ent lugu väärib lugemist. Samuti tuleb juttu Tsoi Tallinna-kontserdist, mis toimus 1985. aastal tselluloosi- ja paberikombinaadi klubis ning 1988. aasta esinemistest linnahallis. Sliamovitšilt kuuleme ka humoorikat lugu Tsoi ja Gunnar Grapsi kohtumisest. Meenutusi jagab samuti Nikolai Meinert ja tema jutust omakorda käib läbi Riho Baumanni nimi. Aga keda siis ei rõõmustaks kohtumine niivõrd meeldiva inimesega nagu Riho Baumann, olgu või raamatukaante vahel!

Põnev lugemine on ka see, mis puudutab William Gibsoni ideed kirjutada filmistsenaarium apokalüptilisele märulile Viktor Tsoiga peaosas. Kas sellest just „vähesed teavad“, nagu Kalgin väidab – taas koguni kaks korda (lk 32 ja 293) –, ma ei ole kindel. Mina olin sellest varem kuulnud, kui mälu ei peta, siis Aleksandr Lipnitski teledokumentaalist „Дети минут“ („Minutite lapsed“).

Humoresk elust endast on see, mida räägib ka eesti lugejale tuttav kirjanik Jevgeni Griškovets. Et käis tema kahel Tsoi kontserdil, kõlasid need halvasti, kõlas ta üldse kontsertidel halvasti, ka kõigil kontsertsalvestistel, ei saanud lauldes hingamisega hakkama ja nii ja naa. Lõpetab: „Mul jäi sellest kontserdist väga halb mulje. Kuid seejuures oli see ainus kontsert, millele kogunesid need, kes kuulasid Soft Machine’i ja King Crimsonit, samuti need, kel polnud aimugi sellisest muusikast ning kellel lebasid autos kassetid Tsoiga segi Villi Tokarevi kassettidega“ (lk 226). Palun väga, Soft Machine ja King Crimson. Proge ja classic rock’i mehed räägivad teistsuguse muusikaga seoses ikka tehnilisest küündimatusest. Vana hea nagu briti komöödia.

Lõbusaks anekdoodiks kujuneb ka ühe pajatuse lõpp Tsoi ja Naumovi kvartirnik’ust Sverdlovskis: „Situatsioon läks ilmselgelt kuumaks, sellepärast et kui äkki miskit on, siis Begunov kui endine ment, oleks Maiki lõusta üles tagunud pa-a-alju kiiremini. Kuid selsamal hetkel kostis esikus ootamatu kella­helin ja rahvas läks vaatama, kes veel tuli. Aga tuli, mu sõbrad, löö kas või sel kesköisel tunnil silm peast välja, mitte keegi muu, kui Slava Butussov“ (lk 75). Aga lõbus on see vaid neile, kes teavad, et Vjatšeslav Butussov oli legendaarse Nautilus Pompiliuse liider (kes praegu teeb koos Kino kitarristi Kasparjaniga U-Piteri-nimelist bändi) ning mitmel leheküljel jauravad jommis peaga Šahrin ja Begunov ansamblist Tšaif.

Kui raamatus on juba nimeregister ja kui seal on kirjas ka Kino muusikud eesotsas Viktor Robertovitšiga (mistõttu ei kehti seegi loogika, et liiga tuntud nimesid ei nimeta), siis peaks ka need mehed olema vastavas kohas tutvustatud. Paraku on ka nimeregister ses raamatus äärmiselt juhuslik. Butussovit pole, küll aga on „Konopijev, Sergei Aleksejevitš – endine Tukumsi autobaasi nr 29 direktor, kus pärast avariid asus Viktor Tsoi auto“ (lk 449).

Tsoi sürrealistliku proosakatsetuse avaldamine eesti keeles on muidugi tänuväärt tegu, ent ei ole piisav argument, miks tõlkimiseks valiti just see raamat, kuna sama jutustus kordub ka mitmes teises Tsoid käsitlevad trükises. Ilma mööndusteta tahaksin kiita aga raamatu fotomaterjali. Esmakordselt avaldatud bändi fotosessioon 1984. või 1985. aastast näitab noori muusikuid hoopis teistsugustena kui mehed mustas, nagu neid siin raamatus korduvalt nii autori kui teiste poolt kirjeldatakse.

Vastuseta küsimused

Kõige suurem pettumus ei seisne aga Kalgini raamatu vormistuses. Kino muusika, mida eesti kuulajaskond peab kõlalt slaavilikuks, oli oma aja ja maa kontekstis aga pigem läänelik. Siit tekibki minul kui muusikafännil küsimus, mida Kino liikmed lääne muusikast kuulasid, mis üldse nendeni jõudis (mõni ütleb, et Piiteris liikus rohkem plaate kui Tallinnas), kes olid eeskujud ja millised olid taotlused. Kust tuli näiteks idee või kust saadi julgust kasutada trummimasinat, mis oli tolle aja vene rock-kultuuris põlu all?

Usun, et samasugustele küsimustele otsiks vastust suurem osa eestlastest muusikahuvilisi. Vaevalt et Venemaal religioossete mõõtmeteni ulatuv Viktor Tsoi kultus on meie Kino-fännide liikuma­panev jõud, pigem ehk ikka bändi sugestiivne ja isikupärase kõlaga muusika. Millest, mis seal salata, me võime aimata mitme läänepoolse muusika­kollektiivi mõjusid. Ent neile küsimustele see raamat vastust ei anna.

Ma ei pretendeeri sel teemal suuremat sorti spetsialisti staatusele, aga võin öelda, et mulle kätte juhtunud venekeelsete raamatute hulgas on neid, kus seda teemat on käsitletud. Minu jaoks kõige huvitavamaks leiuks olid Aleksandr Žitinski raamatus „Цой Forever“ ( 2009) intervjuukatke 1987. aastast, kus Viktor Tsoi vastab küsimusele, mis talle lääne muusikast meeldib, et selleks on väikeste, nii-öelda sõltumatute plaadifirmade välja antud salvestised, mida vaevalt keegi [Nõukogude Liidus] võiks teada (lk 484). Milliseid indie label’eid ta silmas peab, tahaks siit omakorda edasi küsida – kas Factoryt, 4ADd, Beggars Banquetit, Mute’i või koguni Merciful Release’i?

(Kolm aastat varasemas intervjuus, mille leiame eelneval leheküljel, ütleb ta, et talle meeldivad Bowie, Roxy Music, Ultravox, Kid Creole, Human League ja Yazoo.)

Ilmselgelt veelgi põrutavam on ehk mõnele mu sõbrale teises Vitali Kalgini (!) raamatus „Виктор Цой и его „Кино““ („Viktor Tsoi ja tema Kino“, 2015) nii tekstina kui ka fotona esitatud The Smithsi loo „Reel Around the Fountain“ sõnade tõlge vene keelde, mille tegi ja pani kirja ei keegi muu kui Viktor Tsoi. Sama raamatu põhimõtteliselt esimesel leheküljel tuuakse tema mõjutajatena ära järgmised nimed: The Beatles, The Cure, The Smiths, Siouxsie & The Banshees ja Duran Duran. A. Korini koostatud raamatus „Звезда по имени солнце“ („Täht nimega päike“, 2000) figureerivad ka Human League’i ja Ultravoxi nimi. Äsja eesti keelde tõlgitud raamatus loetletakse vaid sigaretimarke, mida Tsoi armastas (lk 288).

Ent asi ei ole üksnes välismaistes bändides. Teiselt poolt pakuksid huvi tingimused, kus Kino-mehed oma muusikalisi impulsse said arendada. Jälle peab tunnistama, et ka seda ei saa me siit teada, mil määral Leningradi rokiklubi artiste mõjutas, milliseid võimalusi tagas ja mis hinda tuli nende eest maksta. Ma ei taha seada kahtluse alla Tsoi sirgjoonelisust ja kompromissitust. Küsimus on pigem selles, millistest seintest ta oma tugeva loomuga pidi läbi murdma. Ja milliste mõjude kokkupuutes sündis see nähtus nimega Kino. Aga mis teha, „Täht nimega Viktor Tsoi“ tegeleb pigem ühe isiku staarimüüdiga. Ja ka seda mitte kuigi õnnestunult. Kino positsioon, tema muutumine keelatud alternatiivbändist staadionide põhinumbriks ei joonistu sugugi selgelt välja.

Lõpuks jääb tunne, et see raamat on halvasti vormistatud kursusetöö, kuhu üliõpilane on igaks juhuks jätnud sisse kõik, mida õnnestus koguda – näete, mul ei olnud aega sellega rohkem töötada, tähtaeg, mõistate, aga ma olen palju tööd teinud andmete kogumisega. Rahuldava annate? Õppejõud ilmselt vastaks midagi sellist: „No hästi. On ju toredaid lugusid. Ja pildid on väga head. Aga ärge tulge ütlema, et Venemaa on suur ja lai, korda seal pole ja Venemaa-asjadest saabki ainult segaselt kirjutada. Mükoloogid toksivad oma teadustöid arvutisse ka kätega, mitte seeneniitidega ja mõtlevad pea, mitte puravikukübaraga.“

1 Tõlkimise käigus tekkinud probleemidel siinses kirjutises pikemalt ei peatuta, ehkki bändinimede tõlkimist ja algupäraste nimekujude lisamist sulgudes ei oska põhjendada. Ka venepäraseid lauseid oli tähelepanuväärsel hulgal – nt „Tuba kümme ruutmeetrit, võite endale ette kujutada, seisavad kirjutuslaud, diivan ja mingisugune kapp“ (lk 45).