Põhjanaabrite perekonnalugu

PAUL RAUD

Mullu väisas kirjandusfestivali „HeadRead“ soome romaanikirjanik Tommi Kinnunen. Ma pole ilmselt ainus, kes pärast Kinnuse esinemist tema romaani „Nelja tee rist“ positiivselt eelmeelestatuna lugema asus.

„Nelja tee rist“ kõneleb ühest XX sajandi soome perekonnast nelja tegelase silmade kaudu. Ema, tütar ning viimase abikaasa ja minia jutustavad keeruka südantlõhestava loo. Kinnuse loodud tegelased on mitmetahulised ning huvitavad, inimestevahelised pinged hõõguvad. Üllatavad pöörded süžees jätavad loo lõpu viimse leheküljeni aimamatuks. Suures osas hargneb kogu sündmustik ainukesest meestegelasest Onnist. Näiliselt täiesti tavaline soome mees varjab suurt saladust – midagi inimlikku, ent tol ajal hirmsat ja ohtlikku.

Raamat on paraja pikkusega, mis on perekonnaloo puhul igati tänuväärne. Mitmeköitelised paljudest põlvkondadest pajatavad hiidromaanid võivad olla küll kirjanduslikult head, ent pikad heietused rikuvad tihti põneva loo ja peletavad lugeja eemale. „Nelja tee ristis“ on aga kõik hoolikalt välja mõõdetud. Raamat jaotub aastate kaupa peatükkideks nii, et kahe peatüki vahele jääb ühel korral lausa kaks kümnendit. Igas peatükis on kirjeldatud küll üksikut hetke, ent ühtlasi antakse aimu sellest, mis on toimunud vahepeal ning kuidas on muutunud tegelased. Nii saab lugeja teada vaid väga väikese osa kogu loost, tajudes ütlemata jäetut vaid õige õrnalt. Lugejal on peos justkui üksikud pusletükid suurest pildist. Eks ole eluski nii peaaegu alati, kõike ei saagi kunagi teada.

„Nelja tee rist“ pole siiski raamat XX sajandi Soome elust ja olust, fookuses pole mitte tolleaegset Soomet või maailma raputanud suursündmused, vaid inimesed ja nende elu. Kohati oleks ajastu hõngu ja olustikku tahtnud isegi rohkem näha. Huvitav oleks selgem seos tänapäeva Soomega. Natuke tuttavat õhustikku paneks praeguse lugeja ehk tundma suuremat lähedust möödunud aja inimestega.

Ehkki tegemist on Tommi Kinnuse esimese romaaniga, ei saa teda kuidagi nimetada algajaks. Tema stiil on meisterlik, samuti romaani ülesehitus. „Miski kerkib ta suunurkadesse, võib-olla midagi naeratuselaadset. Kaarina püüab pilgu põhjal otsustada, kummas maailmas ta on“ (lk 180). Jääb mulje, et autori kirjanduslikud oskused on vaikselt kasvanud juba pikemat aega – on väga tore näha debütanti, kes tuleb välja millegi tõesti küpsega. On selge, et kirjanikult võib jätkuvalt võimsaid asju oodata. Äsja ilmus Kinnuse teine romaan „Lopotti“, mille tegevus leiab aset aastatel 1983–2006 ning mis jutustab ka mõnest „Nelja tee ristis“ kohatud tegelasest.

Pikalt on eesti kirjandusse oodatud uut suurt eesti romaani ja tundub, et tuleb veel oodata. Keegi ei teagi vist päris täpselt, mis see on. „Nelja tee risti“ laadis raamat eesti kirjaniku sulest täidaks tühimiku vägagi väärikalt. Kuni see sünnib, tasub lugeda Kinnuse romaani tõlget.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht